49
ei saa kesta ja seetõttu tuli 2003. aasta novembris kontaktgrupp välja teatega, et piirkonnale määratud standardid vaadatakse üle 2005. aasta keskel ja kui piirkond on läbi teinud piisava progressi ettenähtud standardite rakendamisel, algatatakse Kosovo lõppstaatuse otsustusprotsess (Ker-Lindsay 2009: 149).
Rahutused ja umbusaldus ÜRO vastu Hoolimata rahvusvahelise administratsiooni initsiatiivist muutus olukord Kosovos taas ärevaks. Vähem kui kuus kuud pärast lõpliku otsustusprotsessi aasta väljakuulutamist puhkesid Kosovos taas rahutused. Nimelt uppus 16. märtsil 2004 kolm albaanlasest poissi Ibari jõkke. Vaatamata tõendite puudumisele teatas kohalik meedia, et poisse ajasid taga Kosovo serblaste koerad, mistõttu nad olid sunnitud põgenema jõkke. Õnnetus juhtus väga halval ajal, sest samal päeval korraldati mitmel pool Kosovos meeleavaldusi, kuna mitmetele KVA juhtfiguuridele oli esitatud süüdistus 1999. aastal toime pandud sõjakuritegudes. Kolme poisi hukkumine aga suurendas viha ÜRO vastu ja lisaks oli see nüüd suunatud ka kohalike serblaste vastu. Vägivallalaine levis üle kogu provintsi, hoolimata KFORi jõupingutustest seda ohjeldada. Kohalike albaanlaste liidrid õhutasid vägivalda veelgi ja isegi Rugova, kes oli tuntud kui passiivse vastupanu eestvedaja, keeldus vägivallatsemist hukka mõistmast (KerLindsay 2009: 150). Rahutuste mõju oli tohutu. 19. märtsiks, mil mässamine suudeti ohjeldada, olid peaaegu 51 000 inimest võtnud osa vähemalt 33 intsidendist üle kogu provintsi. Sündmuste tulemusena sai surma 19 inimest, nendest 8 serblast ja 11 albaanlast, ning vigastatuid oli üle tuhande. Üle 550 majapidamise oli maha põletatud, lisaks veel 27 kloostrit ja kirikut. Sündmuste tõttu asustati ümber umbes 4100 inimest, kellest enamik olid küll serblased, kuid nende hulgas oli ka teisi vähemusrahvusi, kaasa arvatud mustlased. Rahutustel oli tohutult halb mõju kogukondade suhetele ja omavahelisele usaldusele, mis oli sõjajärgsetel aastatel vähesel määral tekkida jõudnud. Nende tõttu katkestati Priština ja Belgradi kontaktid ning lõpetati Kosovo provintsi isevalitsuse institutsioonide ja Serbia valitsuse tehnilised läbirääkimised (Ker-Lindsay 2009: 150). Lisaks kõigele muule kahjustasid rahutused rahvusvahelist administratsiooni ja KFORi. Rahutused näitasid,
kui vähe on suutnud rahvusvaheline kogukond ära teha kahe rahvusgrupi, serblaste ja albaanlaste, lepitamisel. Need sündmused avaldasid sügavat negatiivset mõju ka kahe rahvusvahelise institutsiooni ja kahe kogukonna suhetele. Kosovo serblased ja teised rahvusvähemused olid kaotanud usalduse ÜRO vägede vastu, kes ei suutnud neid piisaval määral kaitsta. Võrreldes Kosovo politseiteenistusega, mis sündmuste keskmes järjekindlat tegutses, tundus rahuvalvajate tegevus kaootiline, sest nad ei suutnud ennetada kokkupõrkeid ja põgenesid vägivallapuhangute eest. Mõned kuud hiljem avaldatud Human Rights Watch’i raporti kohaselt kaotas rahvusvaheline kogukond märtsirahutuste tõttu märkimisväärsel määral usaldust, sest selle tulemusena kadus albaania ekstremistide arusaam rahvusvaheliste vägede võitmatusest. Hakati mõistma, et rahvusvahelise kogukonna tahtmisele on võimalik efektiivselt vastu seista. Olukorda halvendas ka asjaolu, et paljude mässudes osalenute üle ei mõistetudki kohut ja nendele, kelle üle kohut mõisteti, määrati liiga leebed karistused (Ker-Lindsay 2009: 150–151).
Sammuke Kosovo iseseisvuse suunas Arusaam, et rahvusvaheline kogukond on võimetu Kosovo sisevõitlust peatama, muutis ka lõppstaatuse debatti. Jõuti arusaamale, et Kosovo tuleviku küsimust ei ole võimalik enam edasi lükata ja otsus selle kohta tuleks teha pigem varem kui hiljem. Siiski ei olnud sellega veel välja selgitatud, et omariiklusest saab Kosovos lõpplahend. Samas oli aga piirkonnasisene vägivald viinud selle sammu võrra iseseisvusele lähemale (Ker-Lindsay 2009: 151). Mõned kuud hiljem koostas Norra diplomaat Kai Eide ÜRO peasekretärile poliitilise hinnangu Kosovo olukorra kohta. Hinnangus toodi välja Kosovo elanikkonna üha kasvav rahulolematus, mis oli suuresti tingitud ka 60–70%lisest tööpuudusest. Eide rõhutas, et Kosovo tulevikustaatust tuleks vaadelda pikemas perspektiivis, mistõttu – vaatamata asjaolule, et ÜRO oli kaks nädalat pärast rahutusi avaldanud 117-leheküljelise standardite rakendamise plaani – asendati plaan «Standardid enne staatust» «Prioriteetidel põhinevate standardite» plaaniga. See tähendas, et lõppstaatuse küsimuse arutamise eeltingimuseks olevate üleüldiste edusammude standardite täitmise asemel, mis tundusid paljudele ebarealistlikud ja saavutamatud eesmär-
Sõdur NR 1 (70) märts 2013
ÜRO peasekretäri eriesindaja ja Kosovo rahvusvahelise administratsiooni pealiku Hans Hækkerupi sõnul «jääb Kosovo ametlikult Jugoslaavia Föderaalse Vabariigi lahutamatuks osaks, nagu on kinnitatud resolutsioonis 1244». See väide sai veelgi kinnitust siis, kui Hækkerup sõlmis uue mõõduka Serbia peaministri asetäitja Nebojša Čovićiga koostöölepingu, mille kohaselt kaasati Kosovo küsimuse arutellu ametlikult ka Belgrad ja kinnitati, et Kosovo rahvusvaheline administratsioon ei hakka tegelema Kosovo «lõpliku staatuse» küsimuste lahendamisega. Dokument vihastas oodatult Kosovo albaanlaste juhtkonda (Ker-Lindsay 2009: 148). Olukorda muutis ka 2001. aasta 11. septembri terrorirünnak USAs, mille tulemusena keskendus USA oma välispoliitikas Lähis-Idale, jättes Kosovo küsimuse tagaplaanile. Ka Euroopas ei soovitud Kosovo «lõpliku staatusega» tegelda, kartes Serbia demokraatliku ülemineku peatumist. Kosovo iseseisvus ei olnud enam Lääneriikide välispoliitikas päevakorral. Seda arvamust tugevdas Kosovo Assamblee resolutsioon kuulutada õigustühiseks vastuoluline piirileping Jugoslaavia ja Makedoonia vahel, seda vaatamata Euroopa Liidu ja ÜRO vastuseisule. Uus ÜRO peasekretäri eriesindaja Michael Steiner, kes oli küll tuntud NATO 1999. aasta sekkumise ja Kosovo tingimusliku iseseisvuse pooldaja, tühistas Kosovo Assamblee resolutsiooni ja keelas Kosovo albaanlaste ametnikel osa võtta mitmetest rahvusvahelistest istungitest (Ker-Lindsay 2009: 148–149). See intsident mitte üksnes ei tekitanud lõhet ÜRO ja Kosovo albaanlaste esindajate vahel, vaid survestas rahvusvahelist administratsiooni otsustama Kosovo tulevase staatuse üle. ÜRO peasekretäri eriesindaja Michael Steiner avaldas vastukaaluks survele programmi, mis hakkas kandma nime «Standardid enne staatust». Selle skeemi alusel tuli enne staatuse kindlaksmääramist arendada piirkonna toimimist, näiteks rajades demokraatlikud institutsioonid ja luues õigusriigile kohased õigusnormid. Ehkki plaan võeti rahvusvahelistes ringkondades hästi vastu, ei nõrgestanud see Kosovo albaanlaste juhtkonna survet rahvusvahelisele administratsioonile teha lõplik otsus piirkonna staatuse osas. Prištinas käisid sel ajal juba jutud referendumi väljakuulutamisest ühepoolseks iseseisvumiseks. Rahvusvaheline administratsioon oli aru saanud, et määramata aja pikkune viivitus