48
Konflikt
Sõdur NR 1 (70) märts 2013
päevas, kuu aja pärast 100 korda päevas ja mai lõpul juba 300 korda päevas. Ka laienes aja jooksul sihtmärkide ulatus. OAFi sihtmärke määratleti kolmes faasis. Esimese kuu jooksul rakendati esimest ja teist faasi, mis seisnesid vastase õhutõrjesüsteemide neutraliseerimises ja Kosovo territooriumil paiknevate serblaste vägede ründamises. Ehkki ametlikku volitust kolmandaks faasiks (mis tähendas vaenlase tsiviiltaristu ründamist) ei olnud, alustati sellega juba 1999. aasta märtsi lõpul. Järgneva kahe kuu jooksul suurenes tähelepanu just nendele sihtmärkidele, seda eriti pärast NATO 50. astapäeva puhul peetud tippkohtumist, kus võeti vastu õhusõja intensiivistamise otsus (Webber 2009: 450–451). OAF varjutas kõik eelnevad NATO suuremad sekkumised Balkanil. See oli üks kõige intensiivsemaid ja püsivamaid sõjalisi operatsioone, mis on Euroopas pärast Teist maailmasõda läbi viidud, ja pikim USA lahinguoperatsioon pärast Vietnami sõda. See oli ka NATO esimene püsiv sõjaline tegevus suveräänse riigi vastu, esimene suurem sõjaline konflikt, kus võitjapool ei kaotanud lahingus mitte ühtegi inimelu ja esmakordselt oli vaenlase juht sunnitud õhurünnakute tõttu alistuma ilma igasuguse maaväe sekkumiseta (Webber 2009: 451). Ehkki NATO omas vastase suhtes mäekõrgust ülekaalu, oli OAFi otsene mõju Serbia maavägedele võrdlemisi tagasihoidlik. Kahjustused, mida suudeti teha strateegilistele ja tsiviiltaristu sihtmärkidele, olid palju ulatuslikumad. NATO halvas Serbia elektritoodangu ja naftatöötluse, kahjustas tugevasti relvatööstust, sõjaväe kütusereserve ja riikliku väejuhatuse juhtimiskeskuse sidevõimet. Lisaks purustati 59 silda, üheksa peamist teeühendust ja seitse lennujaama. Tsiviilelanikke hukkus Human Rights Watch’i andmetel hinnanguliselt 500 (nendele lisandub 800 vigastatut), Serbia armee kaotas 576 (Serbia ametlik hinnang) kuni 5000 (NATO ametlik hinnang) võitlejat (Webber 2009: 451). Võitluse puhkemine tõi kaasa tohutu humanitaarkriisi. Kui NATO alustas õhurünnakuid, andis Milošević käsu operatsioonide võimendamiseks Kosovo albaanlaste vastu. ÜRO Endise Jugoslaavia Rahvusvahelise Kriminaaltribunali (ICTY) andmed osutavad 4400-le dokumenteeritud Kosovo albaanlasest tsiviilohvrile, kes mõrvati märtsi lõpust kuni juuni keskpaigani 1999 (teatud hinnangutel oli hukkunuid 10 356). Tsiviilelanike kohta Kosovos on andmeid kogunud rida valitsusväli-
seid ja inimõigusorganisatsioone, mille hinnangul põgenes 1999. aasta esimesel poolel piirkonnast 893 000 inimest, neile lisandub 590 000 riigisiseselt ümberasustatut. Kodust põgenes 90% Kosovo albaanlastest elanikest, mis on suurimaks põgenike hulgaks Euroopas pärast Teist maailmasõda. Umbes 478 000 põgenikku leidis varjupaiga Albaanias. 1999. aastal koostatud USA valitsuse raporti järgi panid toonase Jugoslaavia väed kõige laiaulatuslikuma sõjategevuse ajal (ajavahemikus 24. märtsist kuni 4. juunini 1999) toime hulga rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi. Nende hulka kuuluvad etniliste albaania päritolu tsiviilelanike ümberasustamine, Kosovo elanike kodude ja äride rüüstamine, kodude põletamine, albaanlastest sõjapõgenike rakendamine inimkilbina, «eskortimaks» Serbia vägede militaarkonvoisid, sõjaväeealiste (14–59-aastaste) meeste eraldamine ülejäänud sõjapõgenikest ja vangistamine, hukkamised, massihaudade üleskaevamised ja laipade ümbermatmised üksikhaudadesse, vägistamised (The Ethnic Cleansing in Kosovo, 1999). Et kriisi lahendada, saatis NATO aprilli keskel operatsiooni Allied Harbour egiidi all piirkonda 8000 sõdurit (tuntud AFORi nime all). See oli NATO ajaloo esimene täielikult humanitaarsetel kaalutlustel ette võetud operatsioon (Webber 2009: 451–452). Võitluste käigus (9. mail) kohtusid Saksamaal G8 juhid, kes esitasid seitsmepunktilise juhtnööride kogumi Kosovo küsimuse lahendamiseks. Tähelepanuväärselt toetas ka see ettepanek teatud sorti autonoomiat, märkides, et vägivallapuhangud viivad «poliitilise protsessini ajutise poliitilise raamistiku kokkuleppe loomiseks, mis pakub Kosovole märkimisväärse isevalitsuse, võttes täiel määral arvesse Rambouillet’ kokkuleppeid ja Jugoslaavia Föderaalvabariigi ning teiste piirkonna riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtted» (KerLindsay 2009: 146). Moskvale, mis seni oli jäänud kõrvaltvaataja rolli, andis olukord vajaliku poliitilise katte aidata õhurünnakud lõpetada. Juuni algul esitasid Belgradi Venemaa saadik Viktor Tšernomõrdin ja Euroopa Liitu esindav Soome president Martti Ahtisaari Miloševićile lõplikud rahupõhimõtted. Miloševićil polnud seetõttu enam valikut ja 3. juunil 1999 pidi ta rahvusvahelise üldsuse nõuetega leppima, sest talle anti selgelt teada, et tingimuste üle pole võimalik kaubelda, pealegi oli ka Venemaa nende tingimustega lõpuks päri. Järgmisel päeval rati-
fitseeriti otsus Jugoslaavia parlamendis. Kuus päeva hiljem sõlmiti uus leping, mille kohaselt toodi Kosovost välja kõik Jugoslaavia väed ja piirkonda hakkasid turvama NATO kontrolli all olevad ÜRO julgeolekuväed KFORi nime all (Ker-Lindsay 2009: 146).
Kosovo rahvusvahelise administratsiooni juhtimise all 10. juunil 1999 võttis ÜRO julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 1244, millega pandi Kosovo rahvusvahelise kontrolli alla. Kuid isegi selles olukorras jäi soovitud lahenduseks piirkonna autonoomne staatus. Resolutsiooni 10. paragrahvi kohaselt oli rahvusvahelise üleminekuadministratsiooni ülesanneteks luua vastavad tingimused Kosovo rahva laiaulatuslikuks autonoomiaks Jugoslaavia Föderaalses Vabariigis ning tagada rahu ja normaalsed elamistingimused kõigile Kosovo elanikele. 11. paragrahvi kohaselt pidi see justkui looma eeltingimused «lõpplahendiks». Ehkki selle lõpplahendi olemus ja tähtaeg jäid välja selgitamata, uskusid paljud, et see tähendab lõpuks Kosovo iseseisvuse väljakuulutamist. Isegi pärast NATO OAFi missiooni ja laiaulatuslikke kättemaksurünnakuid Kosovo albaanlaste poolt kohalike serblaste vastu uskus ÜRO administratsioon, et endiselt on võimalik saavutada ühel või teisel viisil teatud autonoomia, kui provintsi ärev olukord ükskord rahuneb. Siiski ei soovinud Kosovo albaanlased oma iseseisvusplaanist enam taganeda. Nad uskusid, et periood rahvusvahelise protektoraadina on justkui hilisema iseseisvuse sissejuhatus (Ker-Lindsay 2009: 147). Ka mitmed USA valitsuse liikmed uskusid, et Kosovo omariiklus on tulekul, kuid olukord muutus 2000. aasta oktoobris, mil Milošević tagandati demokraatlike opositsiooniparteide ühistel jõupingutustel ametist. Samal ajal rõhutasid rahvusvahelise administratsiooni ametnikud, et 2001. aasta mais avaldatava põhiseadusraamistiku kohaselt ei anta piirkonnale midagi, mis võtaks Belgradilt ära suveräänse õiguse Kosovole. Toonase
Ka Euroopas ei soovitud Kosovo «lõpliku staatusega» tegelda, kartes Serbia demokraatliku ülemineku peatumist. Kosovo iseseisvus ei olnud enam Lääneriikide välispoliitikas päevakorral.