46
Konflikt le vastu seista. Nad provotseerisid eesmärgipäraselt etnilist konflikti, seda eriti sellistes Jugoslaavia piirkondades, kus etniliste gruppide suhted on ajalooliselt olnud head. Albaanlaste (jt Jugoslaavia rahvaste) demoniseerimise abil taheti säilitada võim juba igast otsast rebenevas riigis (Gagnon 1994–1995: 132). Jugoslaavia lagunemine muutis ka debatti Kosovo tuleviku üle. Kosovo albaanlased keskendusid nüüd Sloveenia ja Horvaatia eeskujul iseseisvuse väljakuulutamisele. Peeti iseseisvusreferendum, mille tulemusena valiti 1992. aasta mais Kosovo mitteametlikuks presidendiks Ibrahim Rugova, kes pooldas selgelt vägivallatut vastupanu Serbia ülemvõimule. Keerulisel Jugoslaavia lagunemise perioodil tekkisid kartused, et Bosnias peetav sõda võib kanduda ka Kosovosse, mistõttu hoiatasid Ameerika Ühendriigid Miloševići, et igasugune serblaste sõjategevus Kosovos tähendab koheseid õhurünnakuid. Samas ei soostunud rahvusvaheline kogukond Kosovo iseseisvust tunnustama. Euroopa Liidu loodud Badinteri rahuvahenduskomisjon, mis tegeles Jugoslaavia lagunemisega seotud juriidiliste küsimustega, leidis 1992. aastal, et Jugoslaaviast võivad seaduslikult eralduda kuus endist liiduvabariiki, mille hulka Kosovo ei kuulunud. Vaatamata sellele, et Jugoslaavia koosseisus oli Kosovo võrdlemisi eraldi üksus, millel olid peaaegu kõiki liiduvabariigile omased tunnused, ei saavutanud selle piirkonna iseseisvumiskatsed rahvusvahelist tunnustust. Ka Bosnia sõja järel peetud Daytoni rahukõneluste käigus ei soovinud rahvusvaheline kogukond Kosovo iseseisvuse teemat puudutada, ehkki kõneluste käigus oleks olnud selleks sobiv võimalus. Vajadus hoida Miloševići rahukõneluste juures kaalus üles Kosovo küsimuse (Ker-Lindsay 2009: 143–144).
Rambouillet’ rahulepituse läbikukkumine
Sõdur NR 1 (70) märts 2013
Otsus Kosovo küsimus puutumata jätta kahjustas tugevalt Rugova võimu. Paljud hakkasid arvama, et passiivse vastupanu asemel tuleks oma iseseisvuse nimel võidelda. Kosovo Vabastusarmee (KVA) korraldas 1996. aasta veebruaris esimese rünnaku Serbia politseipatrullile. Järgnenud paari aasta jooksul tõhustas KVA rünnakuoperatsioonide läbiviimist ja 1998. aasta alguseks olid nad muutunud oma rünnakutes väga julgeks. Lisaks sellele hakkas KVA kontrollima provintsi teatud piirkondi. Samas pooldas maailma avalik arvamus
Serbiat. Robert Gelbard, toonane USA Balkani erisaadik, nimetas oma Prištinas peetud kõnes Kosovo Vabastusarmeed terroristlikuks organisatsiooniks. See andis aga serblastele rohelise tule rünnata KVA tugipunkte ja tihti lõppesid need rünnakud tsiviilohvritega. Märtsi alguses kogunes Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Venemaa ja USA loodud poliitiline organ kontaktgrupp, mis nõudis ametlikke Belgradi ja Kosovo albaanlaste esindajate läbirääkimisi. Veidi hiljem esitas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1160, milles mõisteti hukka serblaste liigne jõu kasutamine tsiviilelanikke vastu ja KVA terroriaktid. Resolutsioonis tehti selgeks, et läbirääkimiste eesmärgiks peab olema autonoomia ja isevalitsemise küsimuse lahendamine Kosovo piirkonnas (KerLindsay 2009: 144). Kahe poole rahuprotsessi algatajaks oli Washington. Samal ajal hakkas Venemaa kartma, et NATO sekkub jõuga, kui võitlus Kosovos ei lõpe, ning otsustas
survestada Miloševići, kes lõpuks lubas Serbia väed provintsist tagasi tõmmata ja nõustus 50-liikmelise Kosovo diplomaatilise vaatlusmissiooni sisseviimisega. Siiski ei kestnud vaherahu kaua. Augustis algatas KVA rea rünnakuid, millele järgnes serblaste vasturünnak. Septembris suurenes vägivallapuhangute hulk veelgi. Seetõttu esitas ÜRO Julgeolekunõukogu järgmise resolutsiooni, milles mõisteti taas kord hukka Belgradi liigne ja valimatu jõud ning tehti ettepanek vaatlusmissiooni loomiseks provintsis vaherahu tagamise eesmärgil. Samuti korrati juba varemöeldut, nõudes lahendust, tuginedes seejuures piirkonna autonoomiale. Toonane USA riigisekretär Madeleine Albright ütles: «Oleme teinud selgeks nii Miloševićile kui ka Kosovo albaanlastele, et me ei toeta Kosovo iseseisvust ja tahame saada Serbiat Kosovost välja, mitte Kosovot Serbiast välja» (Ker-Lindsay 2009: 144–145). Lääne otsused pahandasid KVAd ja kannustasid seda rünnakuid jätkata.