44
Konflikt
Vastuoluline Kosovo sõda Keeruliste ajaloosündmuste tõttu võivad mitmed Balkani rahvad pidada teatud territooriumi õigustatult enda omaks. Selle ehedaks näiteks on Kosovo, mis on kuulunud mitme Balkani piirkonna suurvõimu alla. Seetõttu on selle tänaseks iseseisvunud riigi rahvastik olnud kogu ajaloo vältel väga heterogeenne. Domineerivad Kosovos serblased ja albaanlased, mõlemad nad on olnud nii enamus- kui ka vähemusrahvaks.
T
änaseks on rõhuv enamik (92%) Kosovo elanikest etnilised albaanlased ja see osalise tunnustusega riik on Euroopas üheks probleemseimaks, sest isegi kõik Euroopa Liidu liikmesriigid ei ole ühel nõul tema iseseisvuse tunnustamisel. Lisaks sellele peeti alles kümme aastat tagasi Kosovo sõda separatistlikuks konfliktiks ja rahvusvaheline kogukond oli veendunud, et Kosovo ei vääri sellist iseseisvust, mis oleks võrreldav teiste endise Jugoslaavia vabariikidega (KerLindsay 2009: 141).
Konflikti eellugu
Sõdur NR 1 (70) märts 2013
Kuigi nii serblased kui ka albaanlased, toetudes pikale ajaloolisele kuuluvusele, peavad Kosovo territooriumi enda omaks, võib 20. sajandi lõpu konflikti algeks pidada 1912. aastal alanud Esimest Balkani sõda. Pärast Osmanite impeeriumi sõjalist kaotust jagati Kosovo – vaatamata kohalike albaanlaste pahameelele – iseseisvunud Serbias ja Montenegros sündinud kuningriikide vahel ning sattus selle kaudu 1918. aastal Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigi koosseisu, mis alates 1929. aastast hakkas kandma Jugoslaavia Kuningriigi nime. Pärast Teist maailmasõda loodi Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik, milles kõnealune territoorium paigutati Kosovo ja Metohija autonoomse piirkonna (lühidalt Kosmet) nime all Serbia koosseisu. Sellest ajast pärinevad ka Kosovo tänased piirid. Ehkki autonoomia tähendas piirkonnale selgesõnalist eristaatust, ei olnud albaanlased sellega rahul ja nõudsid Kosovo nimetamist seitsmendaks Jugoslaavia liiduvabariigiks Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, Makedoo-
Mattias Jõesaar Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete magistrant
nia, Montenegro, Serbia ning Sloveenia kõrval. Muutus, mis oleks eraldanud Kosovo Serbiast, kuid mitte Jugoslaaviast, ei meeldinud aga Jugoslaavia riigijuhile marssal Josip Broz Titole ega ka sotsialistlikule valitsusele. Jugoslaavia Föderatiivse Rahvavabariigi ametlik poliitika tunnistas sealsete rahvustena vaid lõunaslaavlasi ja seetõttu oli üksnes neil õigus oma liiduvabariikidele. Seetõttu ei antud nendele rahvastele, kel oli väljaspool Jugoslaaviat oma rahvusriik või kes kuulusid riigiülestesse kodumaata rahvusgruppidesse, lõunaslaavi rahvastega samasugust staatust. Et albaanlastel oli olemas oma rahvusriik, sattusid nad ametlikult kohalike itaallaste, slovakkide ja ungarlastega sarnasesse seisu. Kodumaata rahvaste grupp koosnes toona russiinidest, juutidest ja mustlastest (Ker-Lindsay 2009: 142). Albaanlaste allutatud staatust kinnitati taas 1963. aastal, kuid sellele vaatamata hakkas nende seisund Jugoslaavias rahvuslikul, poliitilisel, majanduslikul ja kultuurilisel tasandil paranema. Arengu peamiseks sümboliks sai Priština ülikooli rajamine, kus õppetöö käis nii serbohorvaadi kui ka albaania keeles. See aga ei toonud kaasa albaanlaste leppimist olukorraga, vaid viis meeleaval-
dusteni, millel nõuti taas Kosovo kuulutamist liiduvabariigiks. Kuigi Kosovo albaanlaste nõudmistele järele ei antud, edutati piirkonna staatus 1974. aastal autonoomsest regioonist autonoomseks provintsiks. Sama staatus oli 1946. aastast PõhjaSerbias asuval Vojvodinal. Uus staatus tähendas, et nüüdsest võis Kosovol olla oma põhiseadus, assamblee ja koht föderaalnõukogus. Seega olid Kosovol peaaegu samad õigused Jugoslaavia liiduvabariikidega. Peamine erinevus seisnes selles, et liiduvabariikidele oli antud teoreetiline õigus föderaalriigist eralduda. Nõudmised ja surve liiduvabariigi staatuse saavutamiseks kasvasid ning tipnesid 1981. aasta tudengimässudega. Sel perioodil hakkasid Kosovost lahkuma etnilised serblased, sest rahulolematuse käigus kasvas seal ka serblastevastasus. Selle tagajärjel muutus Kosovo küsimus Serbias äärmiselt politiseerituks. 1985. aastal esitas grupp Serbia intellektuaale märgukirja, milles muu hulgas väideti, et serblaste vähemus Kosovos seisab genotsiidiohu ees ja Serbia peaks taastama oma ülemvõimu Kosovo provintsi üle. Kosovo probleemi kasutas ära kommunistliku partei ametnik Slobodan Milošević karjääriredelil kõrgemale pürgimiseks. 1989. aastal, kui Milošević sai Serbia presidendiks, võttis ta Kosovolt autonoomia ja piirkonda hakati juhtima otse Belgradist (Ker-Lindsay 2009: 143).
Konflikti alged Kosovo konflikti esilekerkimise algas põhiliselt 1980. aasta sündmustest ja poliitilistest protsessidest ning selles võib enamjaolt süüdistada Serbia poliitilist eliiti. Nimelt loodi selline siseriiklik poliitiline kontekst, milles etniline kuuluvus oli ainus oluline poliitiline identiteet. Sellise strateegia abil on võimalik eliidi isiklikke huve esitleda üldrahvusliku huvina, mida ohustab mingi teine etniline grupp. Nii on võimalik tõrjuda siseriiklikult teisi tegutsejaid, kes ohustavad eliidi võimu. Võimul oleva eliidi status quo ohustamine tähendab sellises kontekstis terve rahva identiteedi ohustamist. Serbia juhtkond hakkas alates 1987. aastast ise selliseid ohte tekitama, selle asemel, et olemasolevatele ohtude-