43
keskmesse. Sellest tuleneb ka nende jõud, kui nad pakuvad värbamisel kirjaoskamatutele manipuleeritavatele noormeestele vastutasuks paradiisi. Paradoksaalselt, nagu näitavad ka Al Anbāri sündmused, võib see tugevus osutuda hoopis nende nõrkuseks. Suutmata oma ideoloogiat rahva ootustega kohandada ja klammerdudes jäigalt oma reeglite külge, tõrjusid mässulised Al Anbāri elanikkonna endast eemale, aidates sellega kaasa Ärkamise nõukogu loomisele. Al Qaeda tütarorganisatsioon Jeemenis ja Araabia poolsaarel tegutsev haru AQAP on kutsunud mässulisi üles õppima Al Anbāris tehtud vigadest ja käituma edaspidi oma ideoloogia kehtestamisel paindlikumalt. Võib väita, et Al Qaeda on õppimisvõimeline organisatsioon ja seda väljendab ka AQAP sõnavõttude näide. Selle organisatsiooni võime kohaneda ja end ümber seadistada on olnud nähtav mitmel puhul, kui Al Qaeda on esile kerkinud ja siis teistsuguse kuju võtnud. Selle viimaseks vormiks on lääneriikide ärikoolides õpetatav «võim äärele».
Võim äärele See suund näeb ette ärijuhtide vastutuse delegeerimist väljapoole ja keskse juhtimise vähendamist. Al Qaeda kasutab seda mudelit interneti toel, luues kogu maailmas leviva võrgustikku, mille osiste kaudu kutsutakse nii üksikisikuid kui ka rühmi terroriaktides osalema. Asjaosaliseks saamine on tehtud väga lihtsaks, sest suur osa vajalikest juhenditest on kättesaadav internetist. Peale selle pakutakse lihtsat võimalust kaasa lüüa terroristlikus tegevuses, täites esialgu neutraalsemaid ülesandeid, näiteks hankides raha. Et kogu maailmas on oma hädade tõttu millegi või kellegi vastu vimma kandvaid kogukondi, ei ole raske siduda neid inimesi üha kergemini terroristliku tegevusega. 2010. aasta jaanuaris peetud Afganistani-teemaline konverents keskendus
Võib väita, et Al Qaeda on õppimisvõimeline organisatsioon. Selle organisatsiooni võime kohaneda ja end ümber seadistada on olnud nähtav mitmel puhul, kui Al Qaeda on esile kerkinud ja siis teistsuguse kuju võtnud.
sellele, kuidas vabastada inimesed sidemetest mässulistega, et lõpeks terroristlike eesmärkidega rühmituste toetamine tavaelanike seas. Üheks arutelude põhielemendiks oli Londoni ettepanek pakkuda Talibanile rahalist stiimulit relvade mahapanemiseks ja rahuprotsessile kaasaaitamiseks. Talibani juhtide nimesid tõmmatakse järjest maha ÜRO n-ö mustast raamatust, et saada neid läbirääkimislaua taha. Küsimus seisneb selles, kas see lahendus üldse võiks töötada, sest Taliban usub, et ülevõim on nende, mitte rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude Afganistanis (ISAF) käes. Väljavaated on olulised ning Talibanis leidub palju neid, kes usuvad, et just nemad on juhtival positsioonil. Kui nad näevad NATO juhte pakkumas Talibani võitlejatele raha, on see selgeks märgiks, et NATO positsioon on hetkel nõrk. Paljud tähtsad Talibani juhid usuvad, et neil on võit käeulatuses. Need kõrgest poliitilisest retoorikast juhitud plaanid ei loo eeldusi NATO seisukohalt edukaks tulemuseks. Talibani äraostmine ei pane alust pikaajalisele lahendusele, sest olukord ei korrastu. Enne raha pakkumist tuleb tõsiselt nõrgendada Talibani positsioone, et marginaliseeruks nende mõju kohalikule elanikkonnale piirkondades, kus nad varjuvad. Tähtis on algatus kohalike elanike elukorralduse parandamiseks. Kuid see on vaid väike osa laiaulatuslikust tegevusest, mis ees ootab. Seetõttu on lühiajaliselt vaja säilitada militaaroperatsioonide impulss. Tugeva jõu kehtestamise abil tuleb luua tingimused pehme jõu elementide rakendamiseks siis, kui aeg on selleks küps. NATO-l ja selle sõjajõududel on vaja vaenlast endiselt survestada, et luua olukord, kus Talibani mõju hakkab kohalikes kogukondades marginaliseeruma. Selleks, et pehmet ja tugevat jõudu tasakaalustatult rakendada, on vaja lisada sõjalistesse operatsioonidesse uut indu. Üksnes juhul, kui selline alus on loodud, hakkab varem valmis kujundatud lepitusalgatus mõju avaldama. Afganistanis ega kindlasti ka tulevikuoperatsioonides pole kiiret hõbekuuli, mis konflikti lõpetab. Mässutõrje on tulevikuoperatsioonide žanr, see on pikk mäng, milles väejuhid peavad kohanema ja leidma uusi sõjakunsti rakendamise viise, millega on lootust saavutada edu. Innukus ja kiirus aga jäävad eduka mässtutõrjeoperatsiooni põhialuseks. Tõlkinud Mattias Jõesaar
Sõdur NR 1 (70) märts 2013
juhid ja kohalik valitsus on paigas, sujub kõik järgnev iseendast. Nii Afganistanis kui ka tulevastes etniliselt ja ühiskondlikult keeruka taustaga konfliktipiirkondades tuleb hakata otsima lahendusi maast madalalt. Afganistanis on see keerukas, kuid lahenduseks on julgustada arenguid kohalikul tasandil, rajades lähisuhted külakogukondade ja nende juhtidega, et algatada lähenemist altpoolt. Ajastamine on äärmiselt oluline ja seetõttu tuleb kiiresti tegutseda, võõrandamaks kohalikku elanikkonda mässulistest, et nood ei suudaks kujundada raamistikku, mille piires kohalik elanikkond nende meelest peaks tegutsema. Üheks kohalike ja mässuliste suhete marginaliseerimise võimaluseks on lõigata profiiti olukordadest, kus vastased astuvad üle nn punase joone ja ärritavad sellega elanikkonda. Hoolimata Talibani viimastest jõupingutustest kehtestada Mao Zedongi ideedel põhinevad reeglid, kuidas võitlejad peaksid suhtuma kohalikku elanikkonda, võivad sündmused tekitada pingeid just mässuliste ja nende loomupärase «tarbijaskonna» ehk elanikkonna vahel. Taliban on selgelt mures, et hoolimata hõimu- ja klannisuhetest võivad nende teguviisid võõrandada neist kohalikud. Seal, kus Taliban korraldab hukkamisi ja heidutab inimesi, on alati mingi võimalus võtta kiiresti ette midagi sellist, mille abil saab elanikonna järsult Talibanist võõrandada. Sündmused Al Anbāri provintsis Iraagis on heaks näiteks, kuidas elanikkond võib kiirelt pooli vahetada. Kui kohalikud taipasid mässuliste tõlgendatud šariaadiseaduste tegelikku sisu, võtsid nad kiirelt regioonis võimu üle. Tänu valitud uuele poliitikale said paljud elanikud võtta osa otsustusprotsessist ja sellega koos heideti kõrvale ekstremistlik sunniidi fundamentalism. Sellel oli suur mõju ühiskonnakorraldusele. Need, kes osalesid Al Anbāri Ärkamise nõukogudes, olid julged inimesed. Nad tundsid vajadust vastu seista sellele, mida nägid toimumas, kuid paljud pidid maksma oma vaadete eest kallist hinda. Kuigi Al Qaeda ja selle järgijate mõju on Iraagis nõrgenenud, ei ole nad veel täielikult hävitatud. Hiljutised vägivallatsemised Bagdadis (ehkki viimasel ajal varasemast harvemad) näitavad Iraagi valitsuse jätkuvaid probleeme, sest kohandumisprotsessid võtavad aega, enne kui mässulised elanike silmis täiesti tähtsusetuks muutuvad. Sellised organisatsioonid nagu Al Qaeda seavad ideoloogia oma raskus-