42
Ülevaade
Sõdur NR 1 (70) märts 2013
tõrjeoperatsioone väleda vastase vastu, kes suudab end kiirelt peita ja järsku uue katkuna rünnata. Kui kirstud hakkavad koju jõudma, muutuvad ka inimeste mured ja suhtumine. Avalikkuse seisukohad hakkavad muutuma ja seetõttu on sõjapidamine üha keerukam. Selle tulemusena teiseneb ka poliitika, esile kerkivad uued seisukohad ja muutub suhtumine jõu kasutamisse. President Obama on pärast kindral McChrystalilt saadud ülevaadet (USA president Barack Obama vabastas Afganistanis USA vägesid juhtinud kindral Stanley McChrystali ametist 23. juunil 2010, tema asemele sai Iraagi operatsioonil läbimurde toonud kindral David Petraeus − toim) ja uute vägede kohalesaatmist nihutamas USA tegevust Afganistanis pehme jõu kasutamise poole. Hoolimata lisavägedest, mis on iga mässutõrjeoperatsioonil hädavajalikud, tekitab vaenlase oskus sulanduda ning peita end pere ja sõprade sekka tänapäeva mässutõrjeoperatsioonidel lisaprobleeme. Ühiskondlik korraldus on Afganistanis keeruline ja seda on vaja mõista süvitsi, kui juba kord on heaks kiidetud uus lähenemine – poliitiliste arengute ja lepituse taotlus. Selle poolest ei ole Afganistan unikaal ne. Paljud sama laadi julgeolekuriskid seisavad sõjajõudude ees tulevikus ning ka need vajavad nüansirohket pehme ja kõva jõu proportsionaalset kasutust. Mässutõrje eripära seisneb selles, et seal saavutab üks pool harva selge võidu, sest üksnes kineetilise jõu kasutamine toob harva edu. Vaja on leida tasakaalustatud lähenemine jõu kasutamisele. Sobiva tasakaalu kehtestamine on sõjalistele juhtidele aina keerukam ülesanne ja edu saavutamiseks on neil vaja arendada vilumust sõjakunstis. Läbikukkumise äärel olevatel ja läbikukkunud riikidel üle kogu maailma on oht kujuneda terroristlikele rühmitustele turvalisteks piirkondadeks. Terroristid on nobedad ära kasutama ühiskondi, kus ei suudeta oma rahvast varustada isegi esmavajalikuga. Terroristlikud rühmitused on kogu maailmas kohanenud kohaliku rahva toetuse kindlustamisega: nad rajavad koole ja haiglaid, pakuvad õigusemõistmist ja vaestele sotsiaalteenuseid, rõhutades sellega keskvalitsuse võimetust. Ka Taliban lõikab kasu, elades rahva seas, omades klanni- ja hõimusidemeid, osates vältida ilmselgeid möödalaskmisi kohaliku elanikkonna silmis, sest ta tunneb nende tavasid, traditsioone ja usukombeid. Mässulised oskavad võita selliste inimeste meeli ja südameid, kel-
Kui kirstud hakkavad koju jõudma, muutuvad ka inimeste mured ja suhtumine. Avalikkuse seisukohad hakkavad muutuma ja seetõttu on sõjapidamine üha keerukam. lele ellujäämine on igapäevane mure, ning saavad toetust sellele, mida nad rajavad läbikukkunud riigi võimuvaakumit ära kasutades. Kindral Sir Rupert Smith kasutab oma uurimuses «Jõu kasulikkus: sõjakunst moodsas maailmas» selle kohta väljendit «sõda inimeste seas». Iraagi operatsioonide algusajal 2003. ja 2004. aastal hakkasid paljud kommentaatorid hindama Briti mässutõrje kogemust Malaisias. Väljend «süda ja hing» tõusis kiirelt esiplaanile kui peamine probleem: tuleb võita rahvas oma poolele, kaotada toetus mässulistele, nii et nad närbuvad ja surevad. Kui hinnata süvitsi seda, kuidas Malaisia operatsioon tegelikult ellu viidi, paljastuvad aga tõsised raskused, sest tänapäeva mässutõrjeoperatsioonid korraldatakse meedia silme all.
Võtmeküsimus on kohalikud Britid viisid suure osa elanikkonnast mässuliste juurest eemale, tekitades sellega nende vahele eraldusruumi, ning rajasid laagrid, kus elanikkonda sai ohjes hoida ja kontrollida. Mässuliste rühmitused Malaisias, kes olid alati toetunud kohalikule elanikkonnale, närbusid ja kaotasid sisetülide käigus oma mõju. Kui selle võtte tulemused ilmnesid ja operatsioon pöördus brittide kasuks, hakkasid mässumeelsete hulgast lahkuma need, kes olid ideoloogiliselt vähem pühendunud. Ajastus oli seejuures esmatähtis, et üleminek saaks kulgeda edukalt. Kuigi see lähenemine kandis häid vilju Malaisias, arenesid suuremad operatsioonid Kenyas ja Omaanis pisut teisiti. Mässutõrje puhul ei ole üht kindlat ega sobivat lahendust kõigiks juhtudeks. Näiteks on tavapäraseid mässutõrjemeetodeid raske rakendada stabiilsuse toomiseks riikidesse, milles on hulk ühiskondlikke probleeme, nagu etnilised vastasseisud ja relvakonfliktid. Tulevikus esile kerkida võivate raskuste lähtekohti nägime Balkani konfliktides, kus geograafiliselt eraldatud etnilised kogukonnad vajasid kaitset kohalike etnilis-
te enamusrühmade eest. Elanikkonna turvatunde tagamine on laiaulatuslikke eesmärke silmas pidava operatsiooni korral põhiküsimus. Kõikide hiljutiste NATO operatsioonide puhul on esile kerkinud üks peaprobleem: suhtumine kohalikku elanikkonda. Tähtis on, et kohalikud saaksid aru ümberringi toimuvast. Iga püüe lepitada inimesi, kelle ideoloogia põhineb religioonil, võib põrkuda sellele, et need inimesed ei suuda olukorda mõista. Sellistes situatsioonides juhib mõistust süda ja fanaatilised usutõlgendused kummutavad kaalutletud väiteid. Säärases olukorras on tähtis ära tunda ühiskonnakorralduse aluseid, nagu hõimu- ja klannisuhted, tavad, usutunnistus ja traditsioonid, mis kujundavad kohaliku elanikkonna reaktsiooni mässutõrjeoperatsioonidele. Ühtlasi mängib rolli ka kriminaalsus, mis on üheks mõjuriks kohaliku elanikkonna suhtumisel sõjalisse jõudu. Afganistanis on oluline faktor suhtumises mässutõrjeoperatsioonidesse narkootikumide tootmine, sest see on paljude kohalike elatusvahend, mida kardetakse kaotada. Psühholoogias tuntakse nähtust, mis avaldub elanikkonna suhtumise muutuses en masse. Kui elanikud on liikunud juba teise psühholoogilise aspekti, kog nitiivse dissonantsi poole, mille puhul on läbitud enese kohandamine uute hoiakutega, hakatakse vastu seisma vanade seisukohtade juurde naasmisele. 20. sajandi algul esile kerkinud sotsiaalteaduslikud kohandumisuuringud on seni lapsekingades. Mõned nendega kaasnevad teadmised, nagu sotsiaalse domineerimise teooria, pakuvad selgitusi ajaloolise vimma kohta, mis võib olla ühiskonnakorralduse aluseks ja elutähtsaks teejuhiks kohandumisprotsessis. Sõjaväelistel juhtidel on probleem, kuidas rakendada jõudu nii, et luua võimalused ühiskonna hoiakute laiamõõtmeliseks muutuseks, võttes seejuures arvesse nii tugevat kui ka pehmet jõudu. Kindral McChrystal mõistis neid küsimusi väga selgesti. Tema lähenemine Afganistani missioonile peegeldas soovi saada üha paremini aru suhtumiste, uskumuste, väärtuste ja tavade mosaiigist, mis kujundab ühiskonda sellistes paikades nagu Afganistan ja Somaalia, et seejärel osata tegutseda vastavalt spetsiifilistele kohalikele oludele. Poliitilised juhid kujutavad miskipärast alati ette, et lahendused on nende käes ja neid saab kehtestada ülalt alla. Demokraatiamudeli suureks nõrkuseks on usk sellesse, et kui on valitud poliitilised