28
Traditsioonid Eesti iseseisvuse ajal pole kehtestatud ühtegi ametlikku regulatsiooni, kus oleks piisavalt lahti seletatud või konkreetselt ära näidatud teenete- ja teenistusmärkide kandmise traditsioonilised alusmõtted. Lühiülevaateid trükiväljaannetes leidub väga harva (neid oli vähe ka sõjaeelsel ajal). Eri aegadel koostatud vormikandmise eeskirjades sätestatust pole üheselt mõistetava arusaama tekkimiseks piisanud. Seetõttu alustasid taastatud Kaitseväe kahekümnendal aastal mõned Kaitseväe sümboolikanõukogu2 liikmed artikli alguses mainitud käskkirja lisa koostamiseks informatsiooni kogumist, et kanda senini ainult traditsioonil põhinevad teadmised kõigile arusaadavasse vormi. Oleks ilmselt palju nõuda, et tunnustuse saanud kaitseväelased ise selgitaksid välja neile antud aumärkide olemuse, ajaloolise tagapõhja ning kandmise järjestuse ja gradatsiooni. Mitmete teenetemärkide statuutides on mainitud nende asukohta aumärkide rivis, kuid väga üldsõnaliselt: «[…] kantakse riiklike teenetemärkide järel ja kõigi teiste teenetemärkide ees». Sellise määratluse puhul jääb ebaselgeks paljude märkide omavaheline suhe, eriti nende puhul, mis tegelikult ei ole kuidagi võrdsustatavad (ega isegi võrreldavad). Eelmainitud eraldusmärkide kandmise korra lisa nr 6 koostamisel võeti aluseks aumärkide statuudid (sh ajaloolised), põhikirjad ning märkide kirjeldused ja kandmise korrad, samuti asjakohased valitsuse ja kaitseministri määrused. Nimetatud dokumentide sisu võrdluste ja traditsioonide arvesse võtmise tulemusel valmiski kõnealune aumärkide hierarhia. Siinkohal tuleb rõhutada, et alati pole ka aumärgi ametlik nimetamine teenetemärgiks andnud märgile sellist kaalu, et asetada see teenetemärkide hulka. Mitme märgi statuutide põhjalikumal eritelul on selgunud, et tegu on olnud hoopis teenistus- või mälestusmedaliga.
Aumärkide hierarhiast
Sõdur NR 1 (70) märts 2013
Aumärkide andmise otsustavad erinevate võimu- ja juhtimistasandite ülemad või nende moodustatud nõukojad. Seega on märkide hierarhia aluseks suuresti just juriidiline võimuhierarhia. Määravaks on siinjuures esmalt aumärgi asutaja või kehtestaja ning seejärel väljaandja või annetaja positsioon. Säravaimaks erandiks on Kaitseliidu Valgerist, kuid sellest pikemalt allpool. Teiseks põhiliseks teguriks, mis on olnud aluseks lintidega aumärkide järjes-
Kaitseväelase ja Kaitseliidu tegevliikme vormikuuel kantavate teenetemärkide, -ristide ja -medalite ning teenistus- ja mälestusmedalite järjestamine Kaitseväelase ja Kaitseliidu tegevliikme vormiriietuse ja eraldusmärkide kandmise korra lisa nr 6, kinnitatud Kaitseväe juhataja 2. jaanuari 2013 käskkirjaga nr 1. 1. Lindiga teenetemärke, -riste, ja -medaleid ning teenistus- ja mälestusmedaleid (koos aumärgid) kantakse alljärgnevas järjekorras: 1) Eesti riiklikud teenetemärgid – kantakse vastavalt teenetemärkide seadusele, kooskõlas teenetemärkide kandmise hea tavaga ja kõigist teistest teenetemärkidest eespool; 2) Kaitseliidu Valgerist – kantakse vastavalt teenetemärgi klassidele; 3) välisriikide riiklikud teenetemärgid, -ristid ja -medalid – kantakse vastavalt klassidele ning riikide prantsuskeelsete nimetuste tähestikulises järjekorras. Lahingulisi aumärke kantakse eespool; 4) Kaitseministeeriumi teeneteristid – kantakse vastavalt teeneteristi klassidele; 5) teiste ministeeriumide lindiga aumärgid – kantakse vastavalt aumärgi klassile ja statuudile ning saamise ajalises järjekorras; 6) Kaitseväe ja Kaitseliidu lindiga aumärgid (v.a Kaitseliidu Valgerist) – kantakse vastavalt järgnevale tabelile: 1.
Kaitseväe teenetemärk lahinguliste teenete eest (mõõkadega)
2.
Kaitseväe teenetemärk kaitsealaste teenete eest
3.
Kaitseväe teeneterist riigikaitseliste teenete eest (endine Kaitseväe eriteenete rist)
4.
Kaitseväe teeneterist eeskujuliku teenistuse eest (endine Kaitseväe eeskujuliku teenistuse rist)
5.*
Mereväe teenetemärk Mereväe Rist
6.
Mereväe teenetemärgi Usk ja Tahe I klassi märk Kuldankur
7.
Mereväe teenetemärgi Usk ja Tahe II klassi märk Hõbeankur
8.
Maaväe teenetemärgi Hõberist (II liik)
9.
Mereväe teenetemärgi Usk ja Tahe III klassi märk Raudankur
10.
Kaitseliidu teenetemärk (väljaandmine on lõpetatud)
11.
Kaitseväe Peastaabi teeneterist
Õhuväe teeneteristi I klass
Maaväe teenetemärgi Ohvitseri Kuldrist (I liik)
Õhuväe teeneteristi II klass
Maaväe teenetemärgi Ohvitseri Hõberist (II liik)
Õhuväe teeneteristi III klass
tamisel, on nende jagunemine kolme suuremasse gruppi (alanevas järjekorras): teenetemärgid, teenistusmedalid ja mälestusmedalid. Erinevate tasemete teenetemärke (sh teeneteriste) leidub hulgaliselt ja nendest saab hea ülevaate käesoleva artikli lisamaterjalidest. Aumärgi staatus ei sõltu selle kujust. Levinud on ekslik arvamus, et teeneteristid iseenesest on kraad kangemad kui muud teenetemärgid. Samuti ei tähenda aumärgi ümmargune kuju, et
Maaväe teenetemärgi Pronksrist (III liik)
see kuulub automaatselt teenistus- või mälestusmedalite hulka. Teenetemedaleid võiks nimetuse järgi liigitada teenetemärkide alla, kuid praegu kaitsestruktuurides ainsate teenetemedalitena kirjas olevate Kaitseliidu teenetemedalite staatust reguleerivat määrust analüüsides osutuvad need hoopis teenistusmedaliteks. Kaitseväevälistes struktuurides leidub teenetemedaleid selle nimetuse all aga külluses. Teenistusmedalite hulk kaitsestruk-
2 Moodustatud Kaitseväe juhataja 28. jaanuari 2005 käskkirjaga nr 19.