8
Intervjuu
Kaitseväe reform teeb meid tugevamaks Ajakirja Sõdur küsimustele vastab Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras.
V
abariigi valitsus kinnitas 24. jaanuaril riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022. Uue arengukavaga suureneb Kaitseväe kiirreageerimisstruktuur 21 000 inimeseni, kelle varustamine ja reageerimiskiiruse tagamine on prioriteediks. Maaväes arendatakse välja kaks täielikult mehitatud, relvastatud ja varustatud kiirreageerimisvõimega jalaväebrigaadi. Seejuures varustatakse 1. Jalaväebrigaad jalaväe lahingumasinate, soomustransportööride ja iseliikuvate suurtükkidega. Uue arengukavaga arendatakse kogu Kaitseväe tankitõrjevõimet ja relvastusse võetakse kolmanda põlvkonna tankitõrjeraketikompleksid. Territoriaalkaitses võtab keskse rolli Kaitseliit, mille koosseis kasvab kümne aastaga tänaselt 22 250-lt liikmelt 30 000ni. Uue arengukavaga muudetakse Kaitseväe juhtimisstruktuur efektiivsemaks, selleks liidetakse Maaväe Staap Kaitseväe Peastaabiga ning õhuväes ja mereväes jääb kummaski alles vaid üks väeliigi staap. Kõikidele ajateenijatele luuakse 2014. aasta lõpuks tänapäevased olmetingimused, selleks rajatakse uued kasarmud Tapale, Jõhvi, Võrru ja Ämarisse. Lisaks arendatakse välja Kaitseväe Keskpolügoon, piirkondlikud harjutusväljad ja Kaitseliidu lasketiirud. Kaitseväe tegevväelaste arv suureneb kümne aasta jooksul tänaselt 3100-lt 3600ni, ka taastatakse Kaitseväes 2013. aasta jooksul majanduslanguse-eelne palgatase.
Ivar Jõesaar Major
mõnest ühele või teisele poole kõikumisest hoolimata kinni hoidnud. NATOga liitumise eelsele survele, et rohkem kollektiivkaitset ja vähem iseseisvat kaitset, suutsime vastu seista ja meil on täna samamoodi ajateenistusel põhinev reservarmee, nagu see oli 1990ndate algul. Oleme lähtunud totaalkaitse ja territoriaalkaitse põhimõtetest ja nendes põhimõtetes ei muuda uus Kaitseväe kümne aasta arengukava mitte midagi. Tegu pole riigikaitsereformi, vaid Kaitseväe reformiga, mille peamine põhjus on soov viia meie ambitsioonid ressurssidega tasakaalu. Siinkohal tasub meenutada, et meil on palju räägitud NATO lepingu 5. artiklist, mis kirjeldab kollektiivkaitse rakendumist. Kuid vähemalt sama oluline on ka NATO lepingu 3. artikkel, mis sõnastab väga täpselt, et iga riik peab ennast ise kaitsma ja siis toimib ka alliansi toetus. Sellest põhi-
Sõdur NR 1 (70) märts 2013
Sama oluline on ka NATO lepingu 3. artikkel, mis sõnastab väga täpselt, et iga Eesti on pidanud oma Kaitseväge kaks riik peab ennast ise kaitsma korda sisuliselt nullist üles ehitama. ja siis toimib ka alliansi Esimene kord tegime seda Esimese maailmasõja ja Vabadussõja kogemustoetus. Sellest põhimõttest tega, teine kord suuresti ise õppides, lähtudes on nii NATO silme ees NATO. Millises seisus on Eesti riigikaitse nüüd, kui on vastu koostöö kui ka iseseisva võetud uus riigikaitse arengukava? Eesti Kaitseväe areng on kulge- kaitsevõime arendamine nud sujuvalt ja neist põhimõtteist, mis meile ühevõrra olulised. 15–20 aastat tagasi sõnastati, oleme
mõttest lähtudes on nii NATO koostöö kui ka iseseisva kaitsevõime arendamine meile ühevõrra olulised. Ja sellele on ka uues arengukavas rõhku pandud. Kui eelmist arengukava kavandades ohte analüüsiti ja eesmärke sõnastati, oli kogu maailma majandus tõusuteel. Kui palju saame täna võtta aluseks toona tehtud kavu, ka nende tähtaegu ajatades või täitmisgraafikuid muutes? Eelmise kümne aasta arengukava koostamise ajal olid majanduskasv ja üldine eufooria väga suured ning see tekitas tunde, et võime oma areneva riigikaitse heaks teha ära palju rohkem. Oluline on ka märkida, et eelmise arengukava koostamise ajal puudusid meil teadmine ja oskus hinnata, kui palju need võimed, mida me endale soetada soovime, meile hiljem igapäevaselt maksma lähevad. Näiteks kui palju maksab ühe motoriseeritud jalaväepataljoni reservis hoidmine ühe aasta jooksul, isegi kui me ei arvesta hangete kulusid, vaid ainult personali-, reservõppekogunemiste ja ajateenijate väljaõpetamise kulu. Kui me kõik sellised kulud kokku liidame, saame teada, kui palju maksab see armee, mida saame rahuajal igapäevaselt ülal pidada ja reservis hoida. Lisaks tuleb arvestada ka sundkoormisi ja muid lepinguid, et seda väge vajadusel rakendada. Aga ka hästi varustatud ja väljaõpetatud reservüksusi ei suudaks me käivitada kiirreageerimiseks vajaliku kiirusega. Seega oleme suunanud oma uue arengukava teraviku moodsa aja ohtudele kiire reageerimise väljaarendamiseks. Suurendame kiirreageerimisüksusi 17 000 võitlejalt 21 000ni ja keskendume nende täismahus relvastamisele, varustamisele ja väljaõpetamisele vastavalt meie enda poolt juba aastaid tagasi kehtestatud põhimõtetele. Väikese kaitse-eelarvega riikide ees on alati probleem, et turg on täis «hea» hinnaga moodsat relvastust ja ka näiliselt odavamat n-ö teise ringi relvastust, mille ülalpidamine võib aga osutuda pikemas perspektiivis hoopis kulukamaks. Kuidas langetada õigeid otsuseid, et teha mõistlikke hankeid? Tuleb leida optimaalne tasakaal. Kindlasti ei tohi panna rõhku sellele, et hankida ultramoodsat ja ülikallist tehnikat, sest sel juhul paneksime kogu raha ühe asja peale. Tuleb hankida nii, et see täidaks meie enda püstitatud ülesande, andes meile selle võime, mida vajame.