ARVAMUS
23
Kellele on vaja jõu kasutamise reegleid? Jõu kasutamise reeglid (rules of engagement, ROE) põhjustavad sageli peavalu. Sõjaväelastest ülemad leiavad tihti, et jõu kasutusreeglid on liiga piiravad. Samal ajal kahtlustab riigi tsiviiljuhtkond, et sõjaväe lastele on antud liiga vabad käed. Taavi Urb KAPTENMAJOR
JÕUKASUTUSREEGLID ON ALATI PIIRAVAD
JÕUKASUTUSREEGLID PEAVAD LÄHTUMA OLUKORRAST Universaalseid jõu kasutamise reegleid ei ole võimalik luua. Neid tuleb alati kohandada vastavalt muutunud oludele. Või malik on küll luua võimalike jõukasutusreeglite nimekiri, kust sobivad välja valida. See on NATO tasemel olemas MC 362/1 „NATO Rules of Engagement“ näol. Jõu kasutamise reeglid peavad arvestama keskkonna eripära. Näiteks pole merel midagi peale hakata õigusega peatada (maismaa)sõidukit ja reisijate pagasit läbi otsida. Küll aga on oluline teda, millistel asjaoludel võib teise riigi laeva peatada ja läbi otsida ning kui suurt jõudu tohib seejuures kasutada. Jõu kasutamise reeglid ei tohi olla liiga ranged ega ka liiga leebed ning vajadusel peab saama neid operatiivselt täiendada. Sageli lahendatakse see nii, et teatud õigusi ei anta otse üksuse ülemale, vaid kompo nendi või sihtüksuse ülemale, kes siis saab jõulisemaks tegut semiseks loa anda.
KELLELE ON VAJA JÕU KASUTAMISE REEGLEID? Vastus kõlab: nii riigi valitsusele kui ka sõjaväelastele. Jõu ka sutamise reeglid annavad riigi tsiviiljuhtkonnale kindluse, et sõjaväelased ei kasuta liigses agaruses meetmeid, mis võiks poliitilisi eesmärke kahjustada. Sõjaväelastele annavad jõu kasutamise reeglid kindluse, et nad ei saa ettevaatamatusest sõda käivitada ja neid ei süüdistata oma volituste ületamises või kohustuste täitmatajätmises. See kõik toimib muidugi ai nult siis, kui jõu kasutamise reeglid on oludele vastavad ja on olemas töökindel süsteem nende kiireks täiendamiseks.
SÕDUR NR 2 (89) 2016
Enamik nõustub tänapäeval Carl von Clausewitzi seisukoha ga, et sõda on poliitika jätk. Sellest järeldub, et sõjaväelased peavad järgima poliitilise juhtkonna eesmärke ja kasutama meetodeid, mis neid toetavad. Kui ka eesmärk võib pühitseda abinõu, ei tohi abinõud eesmärgile vastu töötada. (Vaenuliku küla puruks pommitamine ilmselt ei toeta eesmärki kohali ke elanike südameid võita.) Siin sekkuvadki jõu kasutamise reeglid, mis ei luba sõjaväelastel kasutada vahendeid, mis võiksid poliitilistele eesmärkidele vastu töötada. Eriti oluline on see tänapäeva konfliktides, kus sõjaväge kasutatakse ja ini mesed hukkuvad, aga keegi ei taha sõna „sõda“ suhu võtta; kus rohkem saavutatakse ähvardamise kui reaalse vägivallaga ning keegi ei taha pilli päris lõhki ajada või vähemalt mitte selles süüdi jääda. Jõu kasutamise reeglid saavad sõjaväelaste õigusi ainult pii
rata. Need ei saa anda õigusi, mis juba pole antud riigi seadus tega ja vähemalt demokraatlikes riikides ei saa jõu kasutamise reeglid lubada midagi, mis pole lubatud rahvusvahelise õigu sega. Kui riigi seadused ei luba kasutada sõjaväge rahvarahu tuste mahasurumiseks, ei saa seda lubada ka jõu kasutamise reeglid. Samas ei saa jõu kasutamise reeglid kunagi keelata enesekaitset.