__MAIN_TEXT__

Page 45

VASTUKAJA

Artikli koostamisel on kasutatud Vene­maa Föderatsiooni relvajõudude ja juhtivate relvastustootjate pressimaterjale, relvastusülevaateid, spetsialistide blogisid ja wikipedia.org materjale.

Ajalooteadus sõjateaduse käsutuses Soovimata laskuda arutelusse selle üle, mis on sõjateadus1 või kas ajalooteadus on üldse teadus, soovin kirjutada nende omavahelistest suhetest. Taavi Urb KAPTENMAJOR

A

jaloolased, ajaloofilosoofid ja teised asjast huvitatud on läbi aegade vaielnud selle üle, mis on ajalooteaduse eesmärk. Kas ajalugu peaks olema õppetund nüüdisajale või hoopis ilma selge eesmärgita intellektuaalne meelelahutus? Cicero nimetas ajalugu elu õpetajaks ja Friedrich II valitsejate kooliks. Georg Wilhelm Friedrich Hegel oli märksa pessimistlikum kui tõdes: „Kogemus ja ajalugu näitavad, et inimene ega ajalugu pole kunagi ajaloost õppinud“. Ka üheks tänapäevase ajalookirjutuse isaks peetav Leopold von Ranke leidis, et ajaloolased ei peaks mineviku üle kohut mõistma ega kaasaegseid õpetama, vaid uurima ajalugu „nii nagu see on tegelikult olnud“. Ajaloo kui teaduse kriitikute üks etteheide on, et ajaloos ei ole võimalik korraldada eksperimente – vastupidiselt laialt levinud väitele ajaloosündmused ei kordu ja ajalugu ei ole korratav. Sõjaväelased on selles küsimuses üldjuhul positiivsemal, isegi positivistlikul seisukohal. Meresõja teooria suurimad arendajad Alfred Thayer Mahan ja Sir Julian Staffor Corbett olid mõlemad ajaloolased ning kasutasid ajalugu oma teooria loomiseks ja kaitseks. Ka Carl von Clausewitz pidas ajaloolisi näiteid parimaks pidepunktiks sõjakunsti teooria loomisel. Positivistlikus lähenemise peituvad siiski oma ohud. Relvastus, ühiskond ja inimeste mõttemaailm arenevad pidevalt. Minevikusündmusi ei saa üksühele tänapäeva üle tuua, vaid neid tuleb mõtestada nende toimumise aja kontekstis. Näiteks on keskaegne sõjapidamine tänapäeva vaatepunktist täis absurdsusi, aga kui panna see keskaja inimese taustsüsteemi, kus lahing pole organiseeritud vägivald, vaid kõikenägeva jumala palge ees toimuv kohtuistung, kus tuleb järgida „protsessireegleid“, muutub pilt hoopis loogilisemaks. Teine oluline küsimus on, kes peaks sõjaajalugu uurima. Sõjaväelased heidavad tsivilistidest ajaloolastele sageli ette, et nad on sõjakunstis võhikud, ei suuda seepärast olulist ebaolulisest eristada ja teevad vildakaid järeldusi. Tsivilistid omaltpoolt heidavad sõjaväelastest ajaloolastele ette, et nad näevad sõjaajalugu liiga kitsalt: keskenduvad lahingute ja operatsioonide käigule, vähem ka tehnikale ja logistikale, aga jätavad sõja ühiskondlikud ja kultuurilised aspektid tähele­ panu alt välja. Tõenäoliselt on õigus Richard J. Evansil, kes laitis ajaloouurimise valdkondade „erastamist“ erinevate huvigruppide poolt, sest nii saaks Saksamaa ajalugu uurida ainult sakslased, islami ajalugu ainult moslemid ja kuritegevuse ajalugu ainult kurjategijad. Ajalugu ei ole rakendusteadus. Ajalooteaduse väljundid ei ole tänapäevamaailmas vahetult rakendatavad. Pigem on ajalooteaduse ülesanne võimalikult täpselt ja erapooletult välja selgitada, mis, kuidas ja miks toimus. See on võimalik ainult uuritavat valdkonda tundes ja taustsüsteemi mõistes. Ka esmapilgul kõrvaliste sõja­ajaloo küsimuste uurimine võib olla oluline, sest võib anda tulemusi, mis näitavad tuntud tõdesid hoopis uues valguses. Seepärast peab sõjaajalugu uurima võimalikult laiapõhjaliselt tsivilistidest ja sõjaväelastest ajaloolaste koostööna. Ajaloolistest faktidest üldiste seaduspärade tuletamine ja nende kaasajas rakendamine ei ole enam sõjaajaloo valdkond. Sealt algabki sõjateadus. 1 Laanemets, Ott „Sõjateadusest“, Sõdur nr 6, 2015

SÕDUR NR 1 (88) 2016

te projektide loomise kõrvalt ka kunagi eksisteerinud või kiratsevate projektide taaselustamise võimaluste uurimisega. Oktoobris 2015 teatas VF kaitsetööstus, et kompanii Suhhoi ja konstruktorbüroo Simonova töötavad kahe uue keskja pikamaa ründe-UA projektiga: Zenitsa ja Ohotnik – U, ja mõlemad UA-d arendavad plaanide järgi kiirust kuni 800 km/h. Projekt Zenitsa aluseks on juba N Liidu ajal välja töötatud tonnise kaaluga UA Tu-143 Reis ja sarnaselt eelkäijaga stardib see kandelennukilt. Töö projektiga Ohotnik algas 2009. aastal, kui kompaniidele Suhhoi ja MiG tehti ettepanek koos välja arendada uus ründeotstarbeline UA, mille loomisel kasutatakse Mig Skat projekteerimisel saadud kogemusi. 20-tonnise stardikaaluga UA peaks relvajõudude kasutusse jõudma 2020. aastaks. Lisaks teatas 2015. aasta septembris kontsern Radioelektronnõje Tehnologii, et kaalutakse õppe-harjutuslennuki Jak-130 baasil sellise ründe-UA loomist, mis omadustelt ületaks USA analoogset MQ-9 Reaper UA-d. Kontserni esindaja sõnul on kõik vajalik tootmise alustamiseks olemas, kuid lennuki pardaelektroonikat tuleks märkimisväärselt muuta. Viimased UA näitused VF-is on koosnenud avalikust ja kinnisest osast. Avalikus osas demonstreeritakse üldiselt taktikalise taseme UA-sid, mida toodetakse litsentsi alusel või mille ehituses on kasutatud importosi. Kinnises osas näidatakse strateegilise taseme UA-sid. Kaitseministeeriumi allika sõnul näidatud ühel sellisel näitusel kaitseminister Šoigule päikese­ energiat kasutavat UA-d. Analüütikute sõnul osutab selliste suletud näituste korraldamine, et VF-il on prototüüpe, mida on otstarbekas avalikkuse eest varjata. Kuigi Vene UA-de arendusprogramm on Läänest maas ja lähiajal samale tasemele ei jõua, on viimastel aastatel siiski mehitamata õhusõidukite tootmisse ja arendamisse palju panustatud. Seda, kas Venemaa käesoleva kümnendi lõpuks lubatud ründeotstarbelise UA valmis saab, näitab aeg, kuid on selge, et iga Venemaaga sõjalises konfliktis olev riik peab arvestama tõsiasjaga, et tema üksuste tegevust võib vastane õhust vaadelda.

45

Profile for Sõdur

Sodur nr 1, 2016  

Sodur nr 1, 2016  

Profile for sodur
Advertisement