Sõdur 06/18 by Sõdur

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919 I NR 6 (104) 2018

Snaiprite öised relvasüsteemid lk 36

BREXIT lk 26

VAHETUS EESTI KAITSEVÄE JUHATAJA

lk 12

4 Eesti uudised

8 14

Sisukord

sisukord

6 Välisuudised

INTERVJUU KAITSEMINISTER JÜRI LUIGEGA 12 Kindral Riho Terrase seitse aastat kaitseväe juhatajana

UUS KAITSEVÄE JUHATAJA KINDRALMAJOR MARTIN HEREM: Ajateenistus on kaitseväe tuleviku võti

16 Major Ranno Raudsik juhtimisest sõjalistel operatsioonidel 18 Estpla-26 Malis operatsioonil Barkhane

22 Intervjuu Estpla-26 ülema major Kristjan Karistiga

ÜHENDKUNINGRIIK: KAITSE PÄRAST BREXITIT

32 Veel kord Venemaast ja tema „hübriidsõjast“

50 Vabadussõja algus: taganeda lõputult ei saa

MÄRKAMATUD SURMARELVAD ÖÖS

58 Kuperjanovi pataljoni kaks algust

Snaiprite tegevusest pimeduses

42 Reservohvitserideta brigaad ei sõdi

66 Raamatuarvustused

46 Milleks üksikud Okkad, kui on olemas terve Siil? Lisaõppekogunemine Okas 2018

Väljaandja Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416 Toimetaja kpr Raiko Jäärats Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja Ragne Rikkonen-Tähnas Trükitud Ofset OÜ trükikojas Kaanefoto Ardi Hallismaa

SÕDUR detsember 2018 3

uudised

Automaadid ostetakse USA relvatootjalt Kaitseinvesteeringute keskuse direktor kolonel Rauno Sirk tunnistas hankekomisjoni ettepanekul kaitseväe automaattulirelvade hanke edukaimaks pakkujaks USA relvatootja Lewis Machine & Tool Company (LMT). Kavandatava hankelepingu kohaselt ostetakse aastatel 20192021 ligikaudu 16 000 automaattulirelva koos lisavarustusega. Tehingu maksumus on 22 miljonit eurot. Lisaks sellele peab sõlmitav

raamleping võimaldama vajadusel täiendavate relvade ostmist aastani 2026. Uued automaattulirelvad lähevad esmalt 1. ja 2. jalaväebrigaadi ja seejärel kogu kaitseväe operatiivstruktuuri käsutusse, kus neid hakkavad kasutama nii kutselised kaitseväelased, ajateenijad kui ka kaitseliitlased. LMT on 1980. aastal asutatud USA ettevõte, mis on tuntud oma toodete kvaliteedi ja innovaatilisuse poolest.

Vene relvastuskontrollikeskuse delegatsioon külastas kaitseväe üksusi Venemaa Föderatsiooni relvastuskontrollikeskuse delegatsioon külastas novembri lõpus Eestit, et Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) Viini dokumendi täitmise käigus inspekteerida kaitseväe üksusi. Relvastuskontrolli tegemise eesmärk on usalduse ja julgeoleku kindlustamine OSCE liikmesriikide vahel. Vene relvastuskontrollikeskuse delegatsioon külas-

tas kaitseväe keskpolügooni, 1. jalaväebrigaadi ja 2. jalaväebrigaadi. Aruanne hindamisvisiidi tulemustest edastatakse kõigile OSCE liikmesmaadele. Eesti kaitseväe relvastuskontrolli inspektorid on eelnevatel aastatel inspekteerinud Valgevene relvajõude ning osalenud vaatlejatena õppusel Zapad, samuti on eestlased osa võtnud teiste NATO riikide juhitud inspektsioonidest.

Balti riikide kaitseministrid arutasid Vilniuses toimunud kohtumisel kaitsekoostöö arendamist nii kolme riigi vahel kui ka NATO-s ja Euroopa Liidus. Kaitseminister Jüri Luige sõnul rõhutati üksmeelselt, et Euroopa julgeoleku tagaja on ühtne NATO ja tugevad transatlantilised suhted. Euroopa Liidu kaitsealased initsiatiivid saavad neid ainult täiendada. Kaitseminister Jüri Luik andis Balti kolleegidele ülevaate Eesti ettepanekutest õppuse Baltic Host korraldamise kohta aastatel 2019-2023. Baltic Host on Eesti, Läti ja Leedu juhitud õppus, mille eesmärk on harjutada piirkonda saabuvate liitlasvägede vastuvõtmist. Järgmisel aastal on Balti kaitsekoostöö juhtriigiks Eesti, kelle eestvedamisel on kavas rõhku panna kaitsepoliitiliste teemade omavahelisele koordinatsioonile, ühisele võimearenduskoostööle, küberkoostööle ja BALTNETi ehk Balti riikide õhuseireradarite võrgustiku toimimispõhimõtte uuendamisele.

4 detsember 2018 SÕDUR

fotod: mil.ee

JÄRGMISEL AASTAL JUHIB BALTI KAITSEKOOSTÖÖD EESTI

uudised Toetus

lühidalt

Malis alustas teenistust uus üksus

Novembris võõrustas õhuväe lennubaas kahte USA hävituslennukit F-15E ja kolme tankurlennukit KC-135, mis testisid lennuraja spetsiaalset püüdursüsteemi. Püüdurid võimaldavad pidurdada lennukit olukorras, mil lennukil ei õnnestu enne lennuraja lõppu seisma jääda.

30. oktoobril toimunud pidulikul rivistusel langetati Prištinas Kosovo rahutagamismissiooni KFOR peakorteris Eesti lipp, mis sümboliseeris ligi 19 aastat kestnud Eesti missiooniosaluse lõppu.

2. novembril lõpetas oma kahepäevase visiidi Šveitsi kaitseväe juhataja kindralleitnant Philippe Rebord, kes tutvus ka lisaõppekogunemise Okas käiguga.

Kaitseväe kaplanid pühitsesid oma kaitsepühaku Püha Martini ikooni 9. novembril Tallinnas kaitseväe kalmistul Martinipäeva tähistamise käigus.

Kaitseväe ja teiste jõustruktuuride 17. korda korraldatud kõikide laste isadepäeva Tallinna lauluväljakul külastasid 11. novembril tuhanded inimesed.

26. novembri keskpäeval saabus Gao sõjaväebaasi jalaväerühm Estpla-28, mis vahetas välja seni Malis mässutõrjeoperatsioonil Barkhane teeninud rühma. Estpla-28 teenistus Malis algas sisseelamisperioodiga, mille jooksul prantslased ja Estpla-26 tutvustasid saabujatele kohalikku eluolu, Gao sõjaväebaasi ja baasi püsitoiminguid. Ülevaate saamisele järgnes üksuste praktiline koostöö, mille käigus kaks Eesti rühma täitsid ülesandeid üheskoos: näiteks ühine pääslate mehitamine Gao sõjaväebaasis. Prantsusmaa mässutõrjeoperatsiooni Barkhane eesmärk on toetada viie Saheli regiooni riigi (Mauritaania, Mali, Burkina Faso, Niger, Tšaad) võitlust islamiäärmuslastega ja anda seeläbi panus Euroopa-suunalise ebaseadusliku immigratsiooni ja inimkaubanduse tõkestamisse.

Lõppes Lätis toimunud 1. jalaväebrigaadi õppus Furious Axe 4. novembril lõppes Lätis Adaži polügoonil kaks nädalat kestnud õppus Furious Axe, millel osalesid 1. jalaväebrigaadi alalise valmisolekuga üksused Scoutspataljon ja liitlaste lahingugrupp. Jalaväebrigaadi ülem kolonel Vahur Karus ütles, et õppus võimaldas vahetada kogemusi ning saada paremat ülevaadet sellest, kuidas teised liitlasriigid lahingus käituvad. „Õppuse lõpuharjutuse peamine eesmärk oli, et Eestis asuv lahingugrupp toimiks ühtse 1. jalaväebrigaadi allüksusena,” lisas kolonel Karus. Õppus kulmineerus nädalavahetusel taktikalise harjutusega, mille käigus kaks 1. jalaväebrigaadi alalise valmisolekuga üksust harjutasid koostegutsemist brigaadi tegevusraamistikus. Harjutuse käigus ründasid kaks soomustatud jalaväepataljoni vastase pataljonisuurust üksust. Kokku võttis õppusest osa üle 1100 kaitseväelase Eestist, sealhulgas Tapal teenivad Suurbritannia ja Taani sõdurid.

SÕDUR detsember 2018 5

uudised

Venemaa segas GPS-signaali Norra ja Soome teatasid, et õppuse Trident Juncture 2018 ajal segas Venemaa GPS-signaali. Norra kaitsejõudude luureasutus teatas, et segava signaali lähtekohaks oli Vene Föderatsiooni sõjaväebaas Koola poolsaarel. Sama kinnitas ka Soome sõjaväeluure eraldiseisev raport. Vene Föderatsioon peab igasuguseid süüdistusi alusetuteks. Samas on teada, et riik on ka eelnevalt proovinud segada GPS-signaali, millest sõltub enamik maailma relvajõududest ja suur osa globaalsest majandusest. Soome valitsus kutsus vaibale Venemaa suursaadiku, et „väljendada oma muret GPS-signaali segamise pärast ja juhtida tähelepanu turvalisuse riskidele, mida see põhjustada võib“.

UUED SOOMUSAUTOD VF RAHVUSKAARDILE

VF rahvuskaart sai kätte uued miinikindlad ja varitsusevarjega 6x6 soomusautod URAL-VV. Soomusautode täpset arvu ei ole avalikustatud. Kuid on teada, et neist saab 340 000 arvulise rahvuskaardi mobiilsete üksuste peamine transpordivahend. Kahes modifikatsioonis toodetud soomusautode kaal on kuni 18,5 tonni, kandevõimega 3 tonni. Maksimum kiirus on kuni 90 km/h. Masina kere pakub kaitset 7,62 mm terassüdamikuga kuulide eest, samal ajal kui esiots on kaitstud 7,62 mm soomustläbivate kuulide eest. Soomusauto peab vastu ka kuni 2 kg trotüüli IED plahvatustele. Mitmete analüütikute arvates on 2016. aastal loodud otse president Vladimir Putinile alluva rahvuskaardi peamine ülesanne siseriikliku strateegilise destabiliseerimise ennetamine.

VALGEVENE UUENDAB T-72B TANKE Valgevene relvajõud said kätte järjekordsed kümme uuenduskuuri läbinud lahingutanki T-72B3, mida tuntakse ka nime all T-72B3 mod. 2016. Tankid anti üle edela väejuhatuse 120ndale Rogatšovi mehhaniseeritud kaardiväebrigaadile. Valgevene kaitseministeerium on saatnud ka kümme järgmist tanki uuendamiseks Vene korporatsioonile UralVagonZavod. T-72 tankid moodustavad endiselt nii Valgevene kui ka Vene Föderatsiooni relvajõudude selgroo. Neist enim on kasutusel versioon T-72B mod. 1985. T-72B3 on tanki viimane versioon, millel on uuendatud sihtimisseadmed ja aktiivsoomus ning võimsam mootor. T-72B uuendamine maksab vaid murdosa tänapäevase uue tanki hinnast.

6 detsember 2018 SÕDUR

Ühendkuningriigi merevägi liitreaalsuses BAE Systems sai 22 milj € investeeringu, et arendada välja liitreaalsuse juhtimissüsteemid Ühendkuningriigi mereväele. Testid algavad 2019. aasta alguses ja kui kõik läheb plaanipäraselt, võetakse see juba samal aastal kasutusse. Liitreaalsuse prillid võimaldavad näiteks vahitüürimehele kuvada informatsiooni, kus inimsilmale nähtav pilt on kokku sulatatud radaritelt ja sonaritelt saadud informatsiooniga. Edukate katsete puhul oleksid lähitulevikus võimalikud ka muud liitreaalsuse ja virtuaalreaalsuse projektid, mis võimaldaksid näiteks 3D lahinguvälja kujutamist operatsioonide juhtimiseks, olenemata asukohast.

uudised Toetus

Hiina mehitamata õhusõiduki süsteemid

fotod: Scanpics.ee, Norra relvajõud, BAE systems

Hiina 12ndal rahvusvahelisel lennunduse ja õhuliikluse näitusel Zhuhais võis näha riigi uusi mehitamata õhusõiduki süsteeme. Demonstreeritud pikamaa mehitamata mitmefunktsiooniline õhusõiduk WJ-700 oli näitusel relvastatud ekspordiks mõeldud radari(CM-102) ja laeva-vastaste (C-701, C-705KD) juhitavate rakettidega. Hiina relvatootja CASC kõneisiku sõnul on maailmaturul suur nõudlus mehitamata süsteemide vastu, millega on võimalik jälgida rannajoont ja territoriaalvett ning mis vajadusel on võimelised kõrvaldama ohud kõrvalise abita. Keskse koha näitusel võttis esimest korda laiemale avalikkusele tutvustatud mehitamata stealth lahingulennuki CH-7 täissuuruses prototüüp. Kuigi lennuki täpsed parameetrid ei ole teada, on avaldatud, et maksimaalne stardikaal on 13 000 kg, lennulagi 13 km ja õhus olemise aeg kuni 10 tundi. Globaalne militaarotstarbeliste mehitamata õhusõidukite turg kasvab igal aastal keskmiselt 20% ja 10 aasta pärast võib selle käive ulatuda 400 miljardi dollarini.

Egiptus hangib Apache helikoptereid USA riigidepartemang kinnitas AH-64E Apache helikopterite müügi Egiptusele. Kümne helikopteri ja nende kasutamiseks vajaliku varustuse esialgne maksumus on miljard dollarit. Müük vajab veel USA senati heakskiitu, mille järel võivad alata läbirääkimised. Läbirääkimiste käigus võib tehingu kogumaksumus muutuda. AH-64E on helikopteri kõige uuem tootmises olev variant. Varem on USA tarninud Egiptusele 48 AH-64D helikopterit. Neid koptereid on Egiptuse õhujõud kasutanud erinevatel terroritõrje operatsioonidel.

SÕDUR detsember 2018 7

fookus

Autor: Heiki Suurkask, ajakirja Sõdur peatoimetaja

Jüri Luik on kolmandat korda Eesti kaitseminister.

Kaitseminister vastab: eripensionitest ja relvahangetest Kaitseminister Jüri Luik vastas ajakirja Sõdur küsimustele Eesti kaitsevõime arendamise kohta. Intervjuu toimus 15. novembril ehk samal päeval, mille õhtul puhkes väiksemat sorti valitsuskriis Eestis. 8 detsember 2018 SÕDUR

fookus fotod: Hardi Liuhka, Ardi Hallismaa, Siim Verner Teder

Donald Trumpi ja Vladimir Putini vahelised suhted on mõneti kahtmoodi tõlgendatavad, samas on Venemaa käivitanud sisuliselt uue võidurelvastumise ja nüüd tuleb veel Brexit peale. Kuidas Eesti julgeolekupoliitilist olukorda praegu kirjeldada? Julgeolekupoliitiline olukord on keeruline. Selles mõttes ka alati keeruline, et me elame Venemaa kõrval, kes suhtub meisse ülima kriitilisusega ja kellel on väga tugevad imperiaalsed ambitsioonid. Meie trump on see, et lääneriikide blokk on olnud ühtne ja taganud ka heidutuse, mis on vajalik Venemaale signaali andmiseks, et tuleb käituda korrektselt ja viisakalt. Nüüd on tekkinud lääne blokki sellised ebameeldivad mõrad, mida ei tule küll kirjeldada katastroofilistes terminites, aga muidugi kõik see, mis puudutab Euroopa suurriikide ja Ameerika Ühendriikide suhteid ja mis on lausa päevadega pingestunud, teeb Eestile erakordselt suurt muret. Mulle tundub, et väga palju neist selles sõnavahetuses kasutatud terminitest, näiteks Euroopa armee, on tegelikult välja öeldud ülekantud, sümboolses tähenduses, sest ma ei tea ühtki

Euroopa riiki, kes usuks reaalselt ühendatud armee tekkimist. Küll aga võib selliste sümbolite kasutamine tekitada teineteise mittemõistmist. Eriti Ameerika Ühendriikides, kus isolatsionismi trend on olemas ja kahjuks ka süvenev. Üleskutseid Euroopa armeele võidakse lihtsalt valesti mõista. Nagu ikka, välispoliitika ja rahvusvahelised suhted on ju signaalide ja märkide andmise kunst, ja sellega peab olema väga tähelepanelik. Eestile on asjaolu, et Suurbritannia lahkub Euroopa Liidust, erakordselt kurvastav. Aga nagu britid ise on öelnud, et nad lahkuvad küll Euroopa Liidust, aga nad jäävad Euroopasse. Ja parim näide sellest on ka eFP pataljon Tapal. Meie kõigi ülesanne on teha kaitse- ja julgeolekukoostöö brittidega niivõrd lihtsaks ja hästi funktsioneerivaks, et brittidel on tõesti võimalik julgeolekupoliitilises mõttes jääda Euroopasse. Ma olen alati lootnud seda, et need pinged, mis puudutavad kaubandusläbirääkimisi, ei kandu üle julgeolekusfääri. Kas vastab tõele, et rääkides signaalidest, kuna NATO väed on Eestis sees, siis NATO tähelepanu Eesti suunas on järjest suurenenud? NATO tähelepanu on tõepoolest järjest suurenenud. Kui me räägime praktilisest koostööst NATO sees, siis Ameerika Ühendriigid on siinkohal teinud väga olulisi jõupingutusi. Märgiline on esiteks see, et väga paljude Euroopa riikide kaitse-eelarve on pööranud tõusule. See on jällegi teema, mida meie oleme kogu aeg käsitlenud, aga kui me teeme seda koos Ameerika Ühendriikidega, on sellel muidugi palju tugevam mõju. Teiseks on NATO teinud suuri jõupingutusi, et Euroopas tugevdada kollektiivkaitset, eriti tugevdusstrateegiat, võimalust kiiresti vägesid tuua Balti riikidesse. Sellega on seotud ka NATO ja Euroopa Liidu ühine sõjalise mobiilsuse projekt, mis tegelikult ongi Balti riikide ja teiste NATO ääreriikide kaitsmiseks. Ameeriklased on suurendanud oma vägede kohalolekut Euroopas. Eesti saab ka märkimisväärset finantsilist abi NATO-lt ja Ameerika Ühendriikidelt, et oma kaitset parandada ja lihtsustada liitlaste vastuvõtmist.

Eestile on erakordselt kurvastav asjaolu, et Suurbritannia lahkub Euroopa Liidust.

Enne valimisi on tõsine mure, et Venemaa võib siinsetesse sündmustesse sekkuda ja psühholoogilist sõjapidamist arendada. Kas praegu on üldse võimalust pingelõdvenduseks Venemaa suunal? Sellele küsimusele ei ole lihtne vastata, sest see ei sõltu niivõrd Balti riikide ja Venemaa vastastikustest suhetest. Tegelikult on Lääs praegu suhetes Venemaaga võrdlemisi ühtne, näiteks sanktsioonide poliitikas. Väga raske on ette kujutada, et lääne poliitika radikaalselt muutuks, enne kui Venemaa on lõpetanud agressiooni

SÕDUR detsember 2018 9

fookus ß

Jüri Luik tutvumas lennujuhtide tööga Ämaris.

Meie suurimad trumbid on reaktsioonikiirus, varustus ja loomulikult ka kaitsetahe.

10 detsember 2018 SÕDUR

Ukrainas ja aidanud kaasa Ukraina suveräänsuse taastamiseks. Kui vaadata konkreetselt Eesti ja Venemaa suhteid, siis on olemas diplomaatilised suhted, kultuurilised suhted ning on säilinud terve hulk majandussuhteid, st et me ei ole Venemaaga akuutses pingeseisundis. Euroopas on teisi riike, kelle suhted Venemaaga on palju pingelisemad kui meil. Aga me peame olema valmis seisma vastu sekkumisele, näiteks küberrelva ja infosõja kasutamisele meie vastu. Sel aastal on meedias olnud palju vaidlust ja ka ebaõiglast kriitikat Eesti kaitsepoliitika arendamise teemadel, kas Eesti kaitsevägi on piisavalt suur ja kas neli kaitseringkonda on parem kui kaks jalaväebrigaadi. Milliseid järeldusi me sellest avalikust arutelust tegelikult tegema peaks? Eelkõige peaksime me aru saama, mis põhjustel need otsused kunagi 2012. aastal langetati, mis puudutavad kaitseväe suurust, varustust, reaktsioonikiirust… Küsimus ei ole numbrites ega Exceli tabelites. Kui me kujutame ette reaalset kriisisituatsiooni ja tahame mobiliseerida näiteks ühe pataljoni, siis me saame seda teha vaid siis, kui pataljon on reaalselt olemas, välja õpetatud, sellel on olemas relvastus, sidevahendid jne. Ma võin nimetada veel suuremaid arve kui meedias kajastatud, kui palju meil tegelikult läheb vaja, et Venemaale vastu seista. Meie suurim trump on reaktsioonikiirus, varustus, loomulikult ka kaitsetahe, aga põhiline, et meil on olemas reaalsed, hästi funktsioneerivad üksused, et kui riigi juhtkond annab juhised, siis kaitsevägi on võimeline neid ellu viima. Te olete kolmandat korda kaitseminister, seega peaks teil olema päris hea võrdlusvõimalus, millise arengu kaitsevägi ja ka Eesti kaitsevõime võrreldes 1993. aastaga läbi on teinud? Võrreldes 1993. aastaga, mil ma olin esimest korda kaitseminister, on muutused olnud muidugi täiesti drastilised. Need inimesed, kes tulid kaitseväge ehitama, väärivad äärmist austust, aga

kaitsevägi oli niisugune kirju, lipp lipi peal, lapp lapi peal, erineva ajastu, erineva taustaga ohvitseridest kokku pandud organisatsioon. Meil ei olnud ka oma kaitseväelastele, kutsealustele, ajateenijatele võimalik anda korralikku varustust. Veel 1993. aastal, mil ma ise kaitsesin seda lepingut meie parlamendis, õnnestus meil sõlmida leping Iisraeliga, mis oli ainus riik maailmas sel hetkel, peale Lõuna-Aafrika Vabariigi, kes oli nõus meile relvi müüma. Meid aidati palju, alustades mundritest, tekkidest, autodest, aga relvi ei olnud meile nõus keegi teine andma. Kõik ütlesid, et kuni Vene väed ei ole läinud, niikaua me eestlastele lahingurelvastust ei anna. Tollane relvahankeleping Iisraeliga oli strateegiliselt väga tähtis, sest kasutame väga palju seda relvastust veel tänase päevani, näiteks Galil-automaate, mis on kaitseväe põhiautomaat. Alles nüüd käib konkurss uue automaadi ostuks, et kogu kaitseväge varustada. 1990ndate aastate algusest on kehtinud ka eripensionite süsteem, mille kaotamise pärast vähemalt politseis on palju ärevust, et koosseis jooksvat laiali. Kas me peaks ka kaitseväes selle süsteemi kaotamisel midagi samasugust kartma? Esiteks on väga oluline, et hetkeni, mil eripensionid 2020. aastal kaotatakse, on õigus eripensionitele kõigil neil, kes enne seda kaitseväega liituvad. Nendel, kes töötavad täna kaitseväe tegevteenistuses, on kõigil see pension olemas. See on fakt, mida on oluline teada. Loomulikult ei ole kahtlust, et eripensionite kaotamise asjaolu mõjutab meie värbamist tulevikus ja raskendab seda. Võibolla mõjutab ka kaadri voolavust, aga me saame seda kompenseerida keskmisest kõrgema palgaga. Oleme võtnud eesmärgiks, et Eesti kaitseväes on palk keskmiselt 30% suurem Eesti keskmisest palgast. See peaks meile andma potentsiaalselt võimaluse säilitada selline värbamise tase, mis on vajalik, et tagada kaitseväe elujõulisus. Kas palgataseme ja personalikulude teema on väga tugevalt päevakorras ka eelarvekõnelustel? See on väga tugevalt päevakorras ja iga kord, kui me teeme uusi plaane, näiteks järgmine nelja aasta plaan, vaadatakse kõik palga küsimused üle. Meie eesmärk on pidevalt püsida konkurentsis ja me konkureerime ju väga kõrge kvaliteediga tööjõu klassis. On ju täiesti selge, et me ei saa anda amatööride kätte neid ülesandeid, mis eeldavad sõjalist vastupanu. On ka tegevusalasid, kus me konkurentsi tõttu oleme maksnud veelgi kõrgemaid palku. Näiteks kõige selle osas, mis puudutab infotehnoloogiat. Eesti on omalt poolt investeerinud ka kübervõi-

fookus mete, näiteks küberväejuhatuse alla koondatud nii kaitse- kui vajaduse korral ka ründetegevuse märkimisväärsesse arendamisse. Tööjõukulude tõttu ei saa ju relvastuse hanked kannatada. Kas meil tulevikus on kavas veel suuremat sorti relvahankeid? Põhimõtteliselt oleme me võtnud sellise suuna, et me ei alusta uusi säravaid projekte ja ei osta uusi säravaid asju, mis ei ole õigustatud meie plaanide kohaselt. Me ostame tõesti neid asju, mis täidavad konkreetseid tühimikke meie sõjalistes võimetes. Mis puudutab järgmist aastat, siis kõige suurem summa hangetest läheb kõikvõimaliku laskemoona hankimiseks, samuti juba nimetatud automaatide väljavahetamiseks, CV90-te programmi viimasteks makseteks, miinilaevade moderniseerimiseks, riidevarustusele jne. Väga konkreetsed on ka nelja aasta plaani olulised elemendid: käsitulirelvade, kuulipildujate väljavahetamine, öövaatlusseadmete hankimine, kuue kaitseliidu maakaitsekompanii varustamine, õhuseireradarite mobiilsuse tagamine, mereseire arendamine jne. Kaitseliit on väga oluline ressurss, mis paistab silma erakordselt tugeva kaitsetahtega, teisalt on ka väga kiiresti mobiliseeritav ja katab kogu maad turvavaibana ning mängib väga tugevat rolli meie kaitsemosaiigis.

Kui me otsime argumente, millega kaitsekulutuste tõstmist toetada, siis missugune puudujääk meie kaitsevõimes vajaks kõige kiiremas korras parandamist? On terve hulk elemente, mis tulenevad meie praegustest kaitsejõududest, nende struktuurist ja nende vajadustest. Näiteks juba nimetatud laskemoon. Arendamist vajab ka terve hulk päris uusi võimeid, millest üks on kindlasti keskmaa õhu-

Kas ja kui palju oleks reaalselt võimalik kaitsekulutusi tõsta? Mina olen teinud ettepaneku, et see tõus võiks olla 2,5% sisemajanduse kogutoodangust. Usun, et see on optimaalselt selline summa, mida Eesti ühiskond aktsepteeriks. See oleks summa, mille eest me arendaksime välja olulisi sõjalisi võimeid ühelt poolt, aga ei hakkaks veel sööma tähtsaid tsiviilprogramme teiselt poolt. Usun, et kaitsekulutuste tõus ei saa iseenesest eriliseks valimiste teemaks. Kuigi patriotism on äärmiselt populaarne, siis ma ei saa öelda, et kaitsekulutuste tõus oleks tingimata see, mis on laialdaselt populaarne. Aga ma usun, et inimestele on võimalik samm-sammult selgitada, kuivõrd oluline see on. Neid on võimalik tõsta ka aste astmelt, näiteks järgmise valimisperioodi lõpuks. Pärast valimisi, kui uus koalitsioon kokku tuleb, tuleb see teema kindlasti lauale.

tõrjevõimekus, kus me räägime programmist, mille üldmaksumus on umbes 300 miljonit eurot. Vahel on räägitud, et miks ei võiks NATO õhuturbemissioon minna üle õhukaitsemissiooniks, aga õhukaitset ei ole esiteks võimalik teha ainult lennukite abil, teiseks peaks lennukite arv olema kaugelt suurem, kui need liitlaste võimed, mis meil praegu oma territooriumil on, ja lisaks on õhukaitse mitmekihiline. Seega on keskmaa õhutõrjevõimekus vajalik. Nagu ka näiteks meie soomusvõimekuse tõstmine, iseliikuvate haubitsate K9 täiendav ost. Kindlasti oleks vaja lisaks toetada kaitseliitu jne. Need arvutused on iseenesest olemas ja üsnagi täpsed.

Kas oma hävituslennukite ostmine pole isegi praegu reaalne? See ei ole reaalne ja ei ole ka vajalik, sest hävitajaid on NATO riikidel väga palju. Et tasemel olla, peavad lennukite piloodid kogu aeg harjutama ja saama väljaõpet. Meile on erakordselt kasulik, et liitlased tagavad meie õhuturbe, kuna meil endil selliseid lennukeid ei ole. Need on hiiglama kallid ja me paneks sinna alla suure osa oma kaitse-eelarvest. Teisalt on see kasulik ka liitlastele, sest nad saavad anda oma pilootidele väljaõpet. Meil pole kunagi olnud probleemi, et õhuturbe rotatsioonis oleks auk. Pigem vastupidi, riigid tulevad heameelega, ja see on ka hea näide nii põhja-lõuna kui ka ida-lääne koostööst, kuna siin on käinud itaallased, portugallased, hispaanlased jt. Riigid osalevad selles tõepoolest üle kogu alliansi.

Ungarlased käisid Eestis 2017. aastal.

Meile on erakordselt kasulik, et liitlased tagavad meie õhuturbe.

SÕDUR detsember 2018 11

EKV juhataja fookus

Riho Terrase seitse aastat `` juhatajana kaitseväe Otsuse nimetada brigaadikindral Riho Terras kaitseväe juhatajaks langetas Eesti vabariigi valitsus 13. oktoobril 2011 ja ta võttis kindral Ants Laaneotsalt ameti üle 2011. a 5. detsembril. 2015. a 3. detsembril otsustas valitsus pikendada kindralleitnant Terrase ametiaega veel kaheks aastaks. 4. detsembril 2018 andis kindral Terras ameti üle kindralmajor Martin Heremile. ß

ß Kaitsevae juhataja tseremoonia 2011.

Kronoloogia: Kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakond, ajakiri Sõdur

Kindral Hakan Syrieni Eesti visiit 2012.

TÄHTSAMAID SÜNDMUSI TERRASE AMETIAJAST 2012. a loodi erioperatsioonide grupp, alates 2014. aastast koos KV uue struktuuriga erioperatsioonide väejuhatus. 2013. a püstitati esimene uus radaripost Muhumaal, teine 2014. aastal Otepää lähedal Tõikamäel. 2013. a korraldati esimest korda Eestis suur küberõppus Cyber Coalition. 2013. a sõlmiti koostöölepe kaitseväe ja kaitsetööstuse liidu vahel. 2013. aastast alates saavad 18-27aastased vähemalt põhiharidusega Eesti kodanikest naised ajateenistusse asuda omal soovil ning teha karjääri meestega samadel alustel.

12 detsember 2018 SÕDUR

Kaitsevä e juhataja ß Saaremaal ja Hiiumaal 2013.

EKV juhatja fookus 2014. a lõppes 2003. aastal alanud Eesti välismissioon Afganistanis rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) raames.

2015. a NATO suurõppus Trident Juncture 2015. Osales 36 000 NATO sõjaväelast, sh ca 500 Eesti kaitseväelast.

2014. a Kesk-Aafrika Vabariigis teenis rühmasuurune üksus EUFOR RCA missioonil.

2015. a Eesti naasis ÜRO Liibanoni rahuvalvemissioonile UNIFIL rühmasuuruse üksusega, osalemine kuni 2018. aastani.

2014. a Balti õhuturberotatsioon Ämarist. Esimene rotatsioon oli Taani ÕV oma.

2014. a jalaväe lahingumasinate CV90 hanke allkirjastamine, esimesed masinad saabusid Hollandist 2016.

2017. a liitlaste lahingugrupi saabumine Eestisse.

fotod: Ardi Hallismaa, Aksel Puusepp, Sander Ilvest, Siim Verner Teder, Roomet Ild

2015. a Tallinnas alustas tööd NATO staabielement.

Kaitsevä e peakaplani ametisse ß seadmise talitus 2016. ß

2015. a suurõppus Siil, millel osales enam kui 13 000 reservväelast, kaitseliitlast, ajateenijat, tegevväelast ja liitlassõdurit.

2016. a esimene lisaõppekogunemine (praeguseks tehtud neli).

2016. a Varssavi tippkohtumine, millel otsustati Balti riikidesse ja Poola saata liitlaste lahingugrupid.

2014. a tankitõrjesüsteemide Javelin hange.

2014. a USA liitlaste saabumine ja edasine toetus operatsiooni Atlantic Resolve käigus. Esimene Ämarisse saabunud üksus oli kompanii 173. õhudessantbrigaadist.

KVJ külastas 2. jalavä ebrigaadi võitlejaid 2015.

2016-2017 mereväe kaptenmajor Johan-Elias Seljamaa juhatas NATO alalist miinitõrjegruppi.

2014. a hakkas kehtima uus KV struktuur (RKAK raames) ja peamisteks manööverüksusteks said 1. ja 2. jalaväebrigaad. Reformiga ühendati maaväestaap peastaabiga.

2014. aastal Ukrainas puhkenud sõjategevus, milles osales ka Venemaa, mõjus äratuskellana kogu läänemaailmale.

Kaitsevä e 96. aastapä eva ball 2014.

KVJ kindral Riho Terras inspekteeris Kevadtormi 2017.

2017. a liikursuurtükkide hange, leping liikursuurtükkide K-9 Kõu ostmiseks sõlmiti 2018. 2018. a Afganistani operatsioonil Resolute Support osalemine rühmasuuruse üksusega. 2018. a Kosovo missiooni lõpetamine. 2018. a küberväejuhatuse loomine. 2018. a Mali operatsioonil Barkhane osalemine rühmasuuruse üksusega. 2018. a suurõppus Siil, millel osales kokku 16 300 kaitseliitlast, kaitseväelast ja ka tsiviilstruktuuride esindajat. 2018. a NATO suurõpppus Trident Juncture 2018, osales 51 000 NATO sõjaväelast, sh ka Eestist.

SÕDUR detsember 2018 13

foto: Ardi Hallismaa

EKV juhataja fookus

Autor: Martin Herem kindralmajor, kaitseväe juhataja

Kindralmajor Martin Herem võttis üle kaitseväe juhtimise.

Ajateenistus on kaitseväe `` tuleviku võti „Loodetavasti on meil tarkust muuta neid asju, mida me muuta suudame. Ja parandada vigu, mida oleme teinud,” kirjutab Sõdurile uus kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem. 14 detsember 2018 SÕDUR

eil on olnud puudujääke ohutustehnikas, dokumendihalduses, ajateenijate ja reservväelaste väljaõppe korralduses. Need on õnneks vaid detailid, mis suurt pilti väga palju ei ole mõjutanud. Üksikutest puudujääkidest on lihtsam jagu saada, ilma et me peaks tervet süsteemi muutma. Kuid me peame inimeste eksimusi ära hoidma.

Kuhu kaitsevägi edasi liigub?

Ma arvan, et suuri organisatsioonilisi muutusi kaitseväes teha ei ole vaja. Tuleb edasi tegeleda inimeste koolituse ja neile arenemisvõimaluste pakkumisega ja selle tagamise võtmesõna on ajateenistus. Meil on vaja rohkem tegevväelasi, aga nende arvu saame suurendada vaid siis, kui meie värbamisväli suureneb. Värbamisväli suureneb ajateenistuse abil, mis peab lisaks teadmistele ja oskustele andma reservväelastele ka õiged hoiakud. Hoiakute kujundamine on keeruline. Sisuliselt me peame looma ajateenistuses inimestes valmiduse käituda mingites olukordades

EKV juhatja fookus just lähtudes kaitseväe vajadusest. Kui sulle tuleb signaal, siis tule kohale ja tegutse vastavalt vajadusele, ootamata kellegi käekõrval talutamist. Ajateenistust tuleb arendada neljas suunas: saavutada tulevikus kaitseväele suurem värbamisväli, tõsta ühiskonna teadlikkust sõjalisest riigikaitsest, tagada uute võimete kasutuselevõtt ja üksuste kiirem lahinguvalmidus. Ka eelmine kaitseväe juhataja kindral Riho Terras on samu eesmärke rõhutanud. Selleks võtame aastaks 2022 teenima 4000 ajateenijat. Sellega kaasneb üks põhimõtteline murrang meie mõttemaailmas. Esiteks peame võtma teenistusse kõik vabatahtlikud, sealhulgas ka puudega inimesed, kes meie süsteemi sobituvad. Koostöös Jüri Jaansoni ja Eesti Puuetega Inimeste Kojaga on meil plaan puuetega inimesi kaitseväkke kaasata, aga selle eelduseks on, et inimesel on tahe, tal on meile vajalikud oskused ja meil on võimalusi tema teenistust korraldada. Siis peaks kõik vabatahtlikud saama teenistusse. Teiseks, ajateenistusse tulek on noortele inimestele väga suur elukeskkonna muutus. Kaitsevägi peab neid selles toetama. Eesmärgiks on vähendada kaitseväest ajateenistuse ajal väljalangenute arvu, millega kaasneb rohkemate ajateenijate positiivne emotsioon teenistusest lahkudes. Need noored omakorda ei näeks ajateenistuses nii palju negatiivset, vaid saaksid pigem positiivseid elamusi, kasu, teadmisi, juhtimiskogemust, erialast väljaõpet. Me peame kindlasti suurendama oma reageerimiskiirust kriisiolukorras, sealhulgas ka vajadusel mobilisatsiooni korraldamisel. Aluse selleks annavad reserv- ja lisaõppekogunemised (RÕK ja LÕK), näidetena Siil ja Okas, mille abil saame kujundada hoiakuid, anda teadmisi ja oskusi. Selgitada milleks korraldatakse õppuseid ja kuidas seal käituda. Inimestele on tähtis teada, et kiire lisaõppekogunemise eesmärk ei ole pikaajaline maastikul lahingute pidamine, vaid lahinguvalmiduse kontroll, kiire manööver maastikul ja tagasi koju oma pere ja töö juurde. Teadmine vähendab pettumust. Hindame lahinguvalmidust ja üksuse komplekteeritust varudega ja tegutsemise kiirust. Eesmärk ei ole inimesi solgutada. Taustal taas ajateenistus ja valmidus tulla vajadusel lühiajalisse teenistusse. Peame saavutama, et reservväelased oleks rohkem valmis õppustel osalema, tegutsedes efektiivselt ja tehes õigeid asju. Õppekogunemised saavad vaid kinnistada seda, mis on ajateenistuses õpitud.

Uued võimed

Erinevad arvamusliidrid räägivad keskmaa

õhutõrjest, küber- ja infooperatsioonide võimest, rannikukaitsest jne. Nende võimete arendamise võtmeküsimus on ajateenijate rakendamine nende ülesehitusse ja tagamisse. Kui me tahame arendada oma küber- ja infosõja võimekust, siis meil ei ole võimalik värvata kõiki vajalikke inimesi tegevväelastena tööle. Me peaksime kasutama ajateenijaid. Nad ei ole mitte odav tööjõud, vaid nad peaks juba ajateenistuse sees täitma sõjaaja ametikohti. Näiteks alates 6.-7. teenistuskuust. Või näiteks keskmaa õhutõrje. Soome või Norra eeskujul peame neid süsteeme mehitama ajateenijatega. Kokkuvõtvalt tähendab see ajateenistuse süsteemset muutmist. Eelkõige sisulist muutust, kus tänased 8 või 11 kuud teenivad ajateenijad on lõpuni õppursõdurid. Tulevikus saavad neist tegevväelastega võrdväärsed kaitseväelased, teenides riiki oma sõjaaja ametikohal. Tõsi, see on vaid üks võimalus ja ka see ei ole veel kivisse raiutud. Ajateenijate füüsilise ja vaimse tervise pärast ei peaks otseselt muretsema. Uuringud näitavad, et enamik neist, kes meile tulevad, peavad füüsiliselt ja vaimselt pingele vastu. Küsimus on pigem tahtes teenistus läbida ja teadmises, mis ees ootab. Jah, tänapäeva noored on keskmiselt eelnevatest põlvkondadest füüsiliselt nõrgemad, kuna puudub vajadus raske füüsilise töö tegemiseks ja kool ei suuda seda tühikut seni veel täita. Kuid lõppude lõpuks on see reaalsus, millega peame arvestama ja nende sõduritega Eestit kaitsma.

Me peame kindlasti suurendama oma reaktsioonikiirust kriisiolukorras.

Tegevväelased

Ei saa öelda, et ohvitseride ja allohvitseride haridus oleks väga hea, kuid ta on pigem hea. Seda saab öelda õppurite, üksuste ja tööandjate tagasiside põhjal. Kas haridustase saab kunagi väga heaks? See on mõõdikute küsimus ja pigem tõstetakse nõudmisi, kui jäädakse saavutatuga rahule. Hea on, et ohvitseri ja allohvitseri väljaõpe on ühtsetel alustel ja nad saavad hiljem koostööga üsna hästi hakkama. Oleme leidnud hea tasakaalu, kuidas anda inimesele laiemad ühiskondlikud teadmised ja kui palju teda ette valmistada konkreetseks tööks. Kaitseväe murekohaks on viimaste aastate eelkõige ohvitseride madalad värbamisnumbrid kaitseväe ühendatud õppeasutustesse Tartus. Konkurents koolide vahel on tugev ja noorte võimalused endale eriala valida on peaaegu lõputud. Ning meil on veel lisanõudmised ajateenistuse läbimise ja füüsilise vormi kohta. Mistõttu pöördun taas tagasi värbamisvälja juurde, mida peame suurendama ning veel üks samm tagasi: kaitseväe tuleviku võti on ajateenistus.

SÕDUR detsember 2018 15

Missioon fookus

fotod: Ranno Raudsik, erakogu

Autor: Ranno Raudsik, major, 1. jalaväebrigaad

Iraagis kevadel 2007, hetk enne kohaliku külavanemaga kohtumist.

Juhtimine sõjalistel operatsioonidel Artikkel annab eelkõige soovitusi sõjalistel operatsioonidel osalevatele üksuste ülematele, kuid on mõeldud ka kõigile teistele teemast huvitatutele. Minu soovitused põhinevad kogemustel rühmaülemana Iraagist ja kompaniiülemana Afganistanist. 16 detsember 2018 SÕDUR

ean tunnistama, et pole enda soovitusi alati sajaprotsendiliselt suutnud järgida, kuid loodetavasti suudan tulevikus seda paremini teha. Kuigi minu väljatoodud punktid peaksid olema teada-tuntud, siis paljud neist ei leidnud minu Sõjakoolis õppimise ajal piisavalt kajastamist või ei räägitud nendest üldse. Sõjaliseks operatsiooniks valmistuvale ja osalevale üksuse ülemale soovitan kinni pidada järgmistest põhimõtetest: a) Treeni igal võimalusel koos üksusega. Olles üksuse ülem, treeni võimalikult palju koos enda üksusega, et tekiks usaldus ja ühine arusaam. See tähendab seda, et väljaõppes ole alati kohal ja puudu ainult väga mõjuvatel põhjustel. Selleks lükka paberitöö kasvõi pärast ametlikku tööaega, et saaksid olla n-ö maastikul üksusega võimalikult palju koos. Koos väljaõppe läbimine enne missiooni on usalduse ehitamise aluseks. Väljaõppe ajal õpid sa endale vajalikke oskusi eesolevaks missiooniks, kuid veelgi olulisem on õppida tundma enda alluvuses ja kõrval olevaid mehi ning naisi. Väljaõppe ajal saad sa aru nende võimekustest ja oskustest. Seda teadmist on missioonil vaja just keerulisemate ja ohtlikemate ülesannete täitmiseks ning selleks õigete inimeste valimisel. Sama oluline on ka alluvate usalduse võitmine ja eelkõige näitamine, et sa saad enda tööga hakkama. b) Ära anna ülesandeid, mida sa ise ei täidaks. Ära käse alluvatel teha seda, mida sa isiklikult ei teeks. Üksuse juhina on sul kaks peamist ülesannet: täita üksusele püstitatud missioon ja hoida enda alluvuses olevad sõdurid elus. Missiooni täitmine on alati kõige olulisem, kuid samas pead sa tegema kõik selleks, et sõdurid elus hoida. Enamik sõjalisi tegevusi sisaldab riske ja alati pole võimalik riske piisavalt maandada. Siiski, enne alluvatele ülesande andmist saad kasutada lihtsat kontrollküsimust iseendale – kas ma ise täidaks selles olukorras ja nende vahenditega määratud ülesande? Näiteks ära anna sõdurile käsku kontrollida võimalikku IED (isetehtud lõhkeseade) asukohta, kui sa seda ülesannet isiklikult ei täidaks. Või ära saada kedagi ründama vastase tugevalt kindlustatud positsiooni, kui sa seda isiklikult ei teeks. Võimaliku IED kontrollimiseks kasuta selleks kõige paremat spetsialisti (nt lahingupioneer) ja taga talle kõige parem julgestus ja toetus. Vastase positsiooni ründamiseks tee ründegrupp võimekamaks, lisades sinna näiteks pioneerid, meedikud jne. Lisaks taga ründegrupile tule- ja õhutoetus. Tee kõik selleks, et vastase positsioon oleks purustatud või maha surutud enne rünnakut. c) Hoia plaanid lihtsana. Mida lihtsam plaan, seda lihtsam on seda järgida. Tuleb arvestada, et pikad ja ohtlikud operatsioonid

Missioon fookus ning situatsioonid kurnavad sõdureid ja ülemaid. Mida väsinumad nad on, seda rohkem hakatakse tegema vigu. Kui operatsiooni plaan on keeruline, siis on ka suurem tõenäosus, et midagi võib minna valesti. Alati ei saa ära hoida tekkivat väsimust, kuid saab vältida keerulisi plaane, mida keegi ei suuda meeles pidada ja mis juba pärast esimest kontakti vastasega vajavad muutmist. Lisaks täidavad alluvad meelsamini plaane, millest nad saavad aru ja mille puhul nad usuvad, et need on teostatavad. Veelgi parem on, kui alluvad saavad plaani koostamisel abiks olla või võetakse nende soovitusi kuulda. Sellisel juhul on nad valmis ülesande täitmises meelsamini kaasa lööma. d) Juhi eest. Alluvad tahavad näha, et ülem jagab nendega samu ohte ja vajalikul hetkel on neid toetamas. Ülema kohalolek näitab alluvatele, et nad pole üksi, sisendades sellega alluvatesse kindlustunnet. Enda kohalolekuga saab ülem näidata eeskuju ja valmisolekut jagada sõduritega raskusi, mis iganes ka ees ei seisaks. See ei tähenda seda, et ülemana peaksid olema esimeste seas näiteks rünnakul, vaid rühmaülemana peaksid olema eesmise jao taga ja kompaniiülemana eesmise rühma taga. Kui ees liikuval jaoülemal või rühmaülemal tekib probleem või kontakt vastasega, siis oled ülemana olukorrale võimalikult lähedal ja saad olukorrast kiiremini

pildi ette. Seejärel saad eesmise üksuse ülemat vajadusel nõustada-suunata ja pakkuda talle toetust. Samas pead jälgima, et jaoülema või rühmaülema läheduses ei sekkuks liialt nende töösse. Las nad teevad enda osa ja ole vajadusel valmis neid aitama. e) Tulevahetuses jää rahulikuks. Tulevahetuses või kriisiolukorras peab ülem säilitama rahuliku oleku ja ei tohi välja näidata hirmu, kuigi hirmu tundmine on täiesti loomulik. Kui juht kaotab rahulikkuse või näitab välja hirmu, siis võib kaduda usk temasse kui juhisse ja see omakorda võib viia edasi kogu üksuse lagunemisele. Loomulikult võib olukord tegelikult olla päris halb ja üksuse ülemana võib tekkida tunne, et olukord on ammu kontrolli alt väljunud, kuid seda ei tohi välja näidata. Rahuliku ja kindla olekuga tagad ülemana, et alluvate arvates on olukord kontrolli all ja üksus suudab olukorrast edukalt väljuda. Rahulikkus peab säilima ülema käitumises, kõnemaneeris ja ka raadio eetris – esiteks ei saa muidu sinust keegi aru ja teiseks tuleb arvestada, et paljud kuulavad vestlust pealt. Loodetavasti on need soovitused peamiselt abiks sõjaliseks operatsiooniks valmistuvale üksuse ülemale ja ka kõigile teistele teadmiseks ja mõtteaineks olenemata nende positsioonist või teenistuskohast.

Ei tohi välja näidata hirmu, kuigi hirmu tundmine on täiesti loomulik.

ESTCOY-11 patrull 2011. aastal Afganistani külas.

SÕDUR detsember 2018 17

fotod: Indrek Kaik, kaitsevägi

Välismissioon fookus

Autor: Indrek Kaik leitnant, Estpla-26 Mali missiooni teabeohvitser

Estpla-26 operatsioonil Barkhane Kell on pool kuus hommikul, termomeeter näitab +26 kraadi. Väljas on juba peaaegu valge, ritsikad on valju siristamise lõpetanud, aga siin-seal on välikäimla lampide juures näha suuri putukaparvi. Käimla kõrval väiksel teel seisab kaitseväe Pasi XA-188, rühma esimene soomuk on liikumispositsiooni sisse võtnud. 18 detsember 2018 SÕDUR

Rahvusvaheline operatsioon Barkhane kestab juba 2014. aastast.

agamisalalt ilmuvad lahinguvarustuses äsja ärganud nägudega sõdurid, kes alustavad soomukite valmisseadmist. Kontrollitakse sidet, kohendatakse varustust, suitsetatakse. Mehed on vaiksed. Jalaväerühma Estpla-26 ootab ees varahommikune linnapatrull. Selles artiklis räägin lähemalt esimese Eesti üksuse tegevusest Prantsusmaa juhitud mässutõrjeoperatsioonil Barkhane1.

Ettevalmistused

Kui rühm kella üheteistkümne ajal baasi tagasi jõuab, võib temperatuur väljas olla +40 kraadi. Pärastlõunal 1 Mali konfliktist on ajakirjas Sõdur pikemalt kirjutatud 2013. aasta teises numbris ja 2014. aasta esimeses numbris, mis aitab kindlasti konflikti tausta ja ka seda lugu paremini mõista.

Varustust lahti pakkimas.

2 Ingl Mission Essential Task List (METL) ehk ülesande täitmiseks vajalike oluliste tegevuste nimekiri.

Mässutõrjeoperatsioonil on must-valgeid olukordi veel vähem kui konventsionaalses sõjas, ja nende lahendamine nõuab ülematelt äärmist otsustus- ja tegutsemisjulgust. Seetõttu on väljaõppe põhituumik ülesandekeskne juhtimine, manööverdamine ja poolmasinlike kontaktidrillide kasutamine, neid tuleb osata vaid uues olukorras rakendada ja harjumatu kontekstiga kohandada. Veel lisati väljaõppesse mässutõrjeoperatsioonile spetsiifilisi tahke, nagu võitlus isevalmistatud lõhkekehadega ja süvendatud meditsiiniõpe, mida pole kunagi liiast. Eelnevalt tutvus rühm ka piirkonna kultuuri ja ajalooga ning läbis prantsuse keele algkur-

Välismissioon fookus

Malisse siirduva üksuse väljaõppe aluseks võeti Afganistani ja Iraagi mässutõrjeoperatsioonide õppetundidest välja koorunud tegevusnõuded 2 – ja sealseid kogemusi on Scoutspataljonis kõikidel juhtimistasanditel. Selline lähenemine õigustas end ka 2014. aastal, kui Scoutspataljon saatis Euroopa Liidu stabiliseerimismissiooni käigus üksuse Kesk-Aafrika Vabariiki. Kontingendivanema major Kristjan Karisti sõnul, kes kompaniiülemana korraldas rühma väljaõpet ka Eestis, on oluline mõista, et mässutõrjeoperatsioonil vajalikud oskused eeldavad sõjapidamise ABC väga head tundmist.

tõuseb temperatuur veel mõne kraadi võrra. Veebruarikuises Eestis, kus rühm alustas intensiivse missioonialase väljaõppega, oli sellist keskkonda keeruline ette kujutada ja võimatu imiteerida. See-eest harjutati kõikvõimalikud olukorrad ja taktikalised käigud mitu korda kodus läbi. Kaitsevägi sai riigikogult mandaadi saata Barkhane’i operatsioonile viiskümmend inimest. Lõviosa sellest moodustab jalaväerühm koos lahingupioneeridega, lisaks on veel toetuselement ja staabiohvitser, kes on ühtlasi kontingendivanem. Rühmal on mitmeid ülesandeid ja need kõik on seotud Gao sõjaväebaasi väekaitsega: peale linnapatrullide mehitab rühm ka pääslaid ja kontrollposte ning täidab kiirreageerimisülesandeid.

Kaitsevägi sai riigikogult mandaadi saata Barkhane’i operatsioonile viiskümmend inimest. suse. Harjutuste käigus mängiti läbi ka juhtumid, kus oli tähtis suhtlemisja infokogumisoskus, mitte üksnes tulejõud. Sellise eeltööga jäi rahule ka võõrleegioni 2. langevarjurite rügement, kellest sai suvel Barkhane’i operatsiooni jalaväekontingendi juhtivüksus. Vastastikused väljaõppevisiidid kinnitasid, et üksused mõistavad teineteist, mis omakorda lõi eeldused selleks, et kokkuharjutamine Malis kulgeks tõhusalt ja valutult.

Operatsiooniala Mali

Oktoobri alguses käis Gaos maastikuluurel pataljoni väljaõppeohvitser, kes linnapatrullis nähtu peale suured silmad tegi ja aina pead vangutas – selleks polnud teda ette valmistanud ei missioon Afganistanis ega Liibanonis. Olukorra iseloomustamiseks sobib kasutada mõnda arvu. ÜRO inimarengu indeksis asub Mali 189 riigi seas 182. kohal,3 sellisena on Mali ühe hiljutise käsitluse järgi üks tagumisi riike maailmas, mille kohta kõlbab kasutada terminit arengumaa.4 Veel selgemalt tabab olukorda

3 (Programme 2018, 67) 4 Rosling, Rosling ja Rosling Rönnlund 2018, 27)

SÕDUR detsember 2018 19

Välismissioon fookus

ehk suhtarv, mis näitab laste arvu ühe naise kohta. Äärmises vaesuses elavaid kogukondi iseloomustab tavaliselt keskmisest suurem sündide arv, mis tasakaalustab laste suurt suremust ja loob juurde (laps)tööjõudu. Kui maailmas on see näitaja praegu kaks ja pool last iga naise kohta,5 siis Malis toob naine keskmiselt ilmale kuus last.6 Oluline on ka mõista, kui suur riik Mali tegelikult on. Selle pindala on enam kui 1 240 000 km2, mis on suurem kui Prantsusmaa ja Saksamaa kokku, kusjuures terve Barkhane’i operatsiooni ala hõlmab territooriumi, mis on sama suur kui Euroopa tervikuna. Gao linn, kus eestlased praegu teenivad, asub Mali keskosas Nigeri jõe kaldal. Võib väita, et Prantsusmaa relvajõudude jaoks on Gao ja selle ümbrus Barkhane’i operatsiooni võtmemaastik. Välibaasile toetuvad kõik Malis tegutsevad manööverüksused, baasi servas asuv, värskelt ümberehitu-

Kasumi nimel liigutatakse Euroopa suunas kõike, mida Aafrikast võtta annab. se ja uuenduskuuri läbinud lennurada on nüüd võimeline vastu võtma suuri transpordilennukeid nagu Boeing C-17 ja Airbus A 400. Linn on oluline logistiline sõlmpunkt, siin saab raskete masinatega ületada Nigeri jõge ja teed hargnevad siit igasse riigi otsa. Seetõttu on huvi magusa transiidikoridori vastu kõikidel – nii salakaubitsejatel kui ka terroristidel, kes lõunast põhja kulgevate teede kaudu tulu tahavad teenida. Üldistavalt võib öelda, et kasumi nimel liigutatakse Euroopa suunas kõike, mis Aafrikast võtta annab, olgu selleks vereteemandid, relvad, narkootikumid või inimesed.

5 (Rosling, Rosling ja Rosling Rönnlund 2018, 68) 6 (Programme 2018, 47)

20 detsember 2018 SÕDUR

Tõsi, Prantsusmaa relvajõudude kohalolu tõttu on suurem transiit Gaost eemale itta nihkunud, tegevusvabadus on seal suurem.

Ülesanded

7. augustist alates annab ka Eesti oma panuse Gao baasi ja piirkonna julgeolekusse. Rühma esimene ülesanne oli lahinguvalmiduse saavutamine, üle tuli kontrollida kaasa võetud relvad, sisse seada side staabiga ja koos partneritega maastikul asjad läbi teha. Rühmaülem nooremleitnant Janek Baiduža ei salga, et algus oli keeruline: karmis kliimas tuli ühtaegu harjuda uue baasi ja selle reeglitega, täita teenistusülesandeid ja teha koostööharjutusi vabade päevade arvelt. Lisaks mõjutasid Estpla-26 tegutsemist Prantsusmaa relvajõudude operatsioonid 200 kilomeetrit Gao linnast kagus, mistõttu graafik võis päevas mitu korda muutuda. Kõige selle juures oli vaja jääda valvsaks ja säilitada lahinguvõime. Sedasama pani kohe saabumisel eestlastele südamele ka 2. langevarjurite rügemendi ülem oma tervituses. Prantsusmaa üksustele oli äratuskell helisenud kuu aega enne eestlaste tulekut, kui 1. juulil kärgatas Gao tänavatel autopomm. Vigastada sai mitu Prantsusmaa sõdurit ja tsiviilisikut ning plahvatus lõi rivist välja kaks soomukit. Nooremleitnant Baiduža sõnul tuleb alati enne väljasõitu endale meelde tuletada, miks on Gao neljanda kvartali suurima ristmiku ääres majad looka vajunud. Olgugi et vastasega pole meestel kontakte olnud, võtab jalaväerühm linnapatrulle väga tõsiselt, sest kohalikud äärmusrühmitused on Mali sõjaväe ja ÜRO üksuste vastu tegutsenud julgelt. Afganistanis oli vastase rünnaku oht tihti kõige suurem siis, kui üksus lõpetas patrulli või operatsiooni, aga Malis toimitakse teisiti. Rünnakuobjektiks pole niivõrd ülesannet lõpetavad üksused, kui kõik sihtmärgid, mis on ajutiselt nõrgemalt julgestatud. Vastane proovib üles leida nõrkused formatsiooni sees, ja siis salvata. Niisiis tuleb patrullides liikudes erilist tähelepanu pöörata ühtse rühmajulgestuse hoidmisele ja tõsiselt kaaluda, enne kui jätta soomukid jalaväest eraldi või anda jagudele rühmast eraldiseisvaid ülesandeid. Ühtse rüh-

majulgestuse hoidmine on ka põhjus, miks linnas patrullides võib kohalikega sõnavahetus puhkeda. Gao elanikel on raske mõista, mispärast aeglaselt liikuvate soomukite vahele ei lasta nende mopeede ja autosid. Kohalikega puutub Estpla-26 tihedamalt kokku baasi pääslates ja valvepostidel. Peaväravast liigub päeva jooksul sisse ja välja ligi 800 inimest, kelle dokumente on vaja kontrollida ja isikut tuvastada. Töö iseloom ei ole ehk nii ohtlik kui patrullimine, kuid nõuab kiiret taipu ja suhtlemisoskust, sest just väravates tuleb lahendada kõige rohkem mittestandardseid olukordi. Kohalikud on alati valmis baasist välja viima rohkem toitu ja vett, kui neile on ette nähtud, ja eelregistreerimata patsiendid, kes soovivad abi Prantsusmaa relvajõudude välihaiglast, võivad piisavalt segadust külvata. Paralleelselt mehitab rühm baasi teises otsas asuvat masinapääslat, mille kaudu liiguvad sisse-välja sõjaväekolonnid ning tsiviilmasinad, mis baasi varustavad. Moonakonvoi koosneb teinekord lausa neljakümnest masinast ja kõik need tuleb ükshaaval läbi vaadata ning süstemaatiliselt üle kontrollida. Sellistel puhkudel jagub postil aktiivset tegutsemist mitmeks tunniks järjest. Suuri kiirreageerimisülesandeid rühm veel täitnud ei ole, kuid augustis

Keelebarjäärist hoopis suurem katsumus on kohalik kliima.

2. jao ülem enne baasist väljasõitu sidekontrolli tegemas. ß

ja septembris tehtud harjutused näitasid, et meeste valmisolek on hea. Kõige suurem väljakutse on siin koordineerimine, sest sõltuvalt staabist tulnud ülesandest võib jalaväerühm kaasa saada pioneerid, meedikud ja puksiirid. Kõikide Prantsusmaa allüksustega tuleb suuresti tõlkide vahendusel selgeks saada ühtne olukorrapilt ning tagada kõikide võitlejate julgeolek nii väljasõidu kestel kui ka sihtkohas. Keelebarjäärist hoopis suurem katsumus on kohalik kliima. Nii mõnigi Eesti sõdur, kellel on missioonikogemus Afganistanist või Liibanonist, kinnitab, et siinset kuumust on raskem taluda ja see kurnab keha rohkem kui mujal. Sõdurid kaotavad postidel olles ja jalgsi linnas patrullides liitrite kaupa vett ning võitlusvõime säilitamiseks on ülimalt oluline, et isikkoosseis saaks maha jahtuda ja taastuda jahedamates oludes. Gao välibaasis on eestlased majutatud konteineritesse, kus on sees kliimaseade, kuid väiksemates Prantsusmaa välibaasides seda luksust ei ole.

Välismissioon fookus

tõttu, et mõlemal pool leidub küllaldaselt talupojatarkust ja pragmatismi. Hea näide sellest on viis, kuidas lahendati Eesti ja Prantsusmaa raadiojaamade mitteühilduvus – Eesti soomukitele paigaldati lihtsalt Prantsusmaa raadiojaamad. Nii mõnegi teise suurriigi armees takerduks selline tegu sõnade riigisaladus ja operatsioonijulgeolek taha. Just koostöö Euroopa suurarmeega ongi kõige väärtuslikum kogemus, mille meie võitlejad siit Malist kaasa võtavad. Saadud kapitali õnnestub vahest juba järgmisel aastal ära kasutada – juhul kui Prantsusmaa üksus tuleb Tapale tagasi.

Varustuse mahalaadimine, 1. jao võitleja moona vedamas.

Pragmaatiline võõrleegion ja suurarmee kogemus

Oktoobri lõpuks vahetus Gao baasis jalaväekomponent ja uus staap moodustati Prantsuse-Saksamaa ühendbrigaadi baasil. Eestlaste läbisaamine võõrleegioniga on olnud hea, eriti see-

SÕDUR detsember 2018 21

fotod: Eesti kaitsevägi

Missioon fookus

Autor: ajakiri Sõdur

3. jao võitleja põhipääslas.

Major Karist: Välismissioonidel lõime Eestist usutava ja usaldusväärse partneri kuvandi.

22 detsember 2018 SÕDUR

Malis tuleb kõigeks valmis olla Scoutspataljoni C-jalaväekompanii võitlejad osalesid Prantsusmaa juhitud mässutõrje operatsioonil Barkhane, teenides võõrleegioni 2. langevarjurite rügemendi (2ReP) alluvuses Gao lennuväljal asetsevas sõjaväebaasis Malis. Sõduri toimetuse küsimustele vastab kontingendi vanem ja Scoutspataljoni C-jalaväekompanii ülem major Kristjan Karist.

Missioon fookus manööverüksusena tollane kompaniiülem major Viljar Laaneste C-kompanii Afganistanist koju tõi. Kokkuvõttes oleme loonud baasi tänaseks kolme pika aasta vältel, eraldi arvestasime umbes pool aastat detailide lihvimiseks enne siirmise kuupäeva. Millele täpsemalt keskendusite väljaõppe korraldamisel? Väljatöötatud rühma mässutõrje METL põhineb konventsionaalse sõjapidamise METL-il ja nad on omavahel seotud. Enne missioonile minekut, peab „rohelise sõja ABC“ selge olema. Täpsemalt peavad kõik aru saama manööverdamisest ja juhtivkoosseis peab toime tulema selle ellu viimisega. Kui aus olla, siis saab seda õppida vaid universaalsete kiirrünnaku drillide harjutamisega. Tihti on keeruline inimestele selgitada, miks see nõnda on. Sageli esitatakse argumente „Aga mässutõrjes ju ei rünnata!“ Tõsi, kaks jagu joonel, üks taga reservis tavaliselt vastase peale ei „tormata“, tihti vastast ei näegi, aga kui „satelliit-patß

Miks on välismissioonid kaitseväele ja Scoutspataljonile olulised? Meie põhiülesanne kodus on püstitatud lahinguvalmidusest lähtuvalt, st peame olema valmis igal ajal ja parasjagu sellega, mis meil on – enam ülesandekesksemaks juhtimiseks minna ei saa. Siin on hea võimalus tõestada, et tegelikult oleme valmis. Sõduritele annavad missioonid perspektiivi, sest võimaldavad rakendada õpitut. Scoutspataljoni ajalugu ulatub küll Vabadussõtta, aga minu arvates sepistasime just Iraagis ja Afganistanis pataljoni allüksuste selgroo ning oma juhtimiskultuuri, mis tänaseks on levinud üle kaitseväe. Samuti tõid Iraak ja Afganistan esile sõjaväelase elu selle külje, mida kõrvalseisjad ei näe ega taju – selleks on vastutus oma tegude ja alluvate elude eest. Pool aastat kõrge intensiivsusega konfliktis sellist vastutust kanda on väga raske. Ma olen seda korra öelnud kuus aastat tagasi rühmaülemana Afganistanis ja ütlen ka täna, et ülesande täitmise seisukohast on kõige olulisem isikkoosseisu tervis. See ei tähenda, et me midagi tegemata jätaks või valikuliselt käske täidaks, vaid see väljendub arusaamas tasakaalustada ülesande ja alluvate vajadused. Scoutspataljoni eelmine ülem kolonelleitnant Andrus Merilo ütles kunagi tabavalt, et Afganistani missiooni lõppemisega Eesti jalaväekompaniidele kukkusime maailmaareenil meistrite liigast välja. Retrospektiivis oli see lihtsalt suurepärane võimalus ammutada kompanii ja rühma tasemel ühendrelvaliigi põhist lahingukogemust, olgugi et see nõudis ränka hinda. Nende kogemuste põhjal on meil tänaseks kokku pandud nt jalaväerühma taseme METL-id. Nii konventsionaalseks sõjapidamiseks kui ka mässutõrje operatsioonideks treenime neist lähtuvalt.

Väljend “ei saa” pole ei leegionäride ega scoutide repertuaaris.

Kontingendi vanem major Kristjan Karist ja operatsiooni Barkhane ülema asetäitja brigaadikindral Philippe Adam.

Estpla-26 koosneb enamjaolt Teie kompanii ühest rühmast. Kuidas Teie siia sattusite? Ma usun, et see on väljateenitud privileeg. Ma põhjendasin vajadust oma ülemale kohusetundest lähtuvalt, sest vastutan oma meeste käekäigu eest. Kas see tähendab, et peamise sisendi selleks missiooniks saite eelnevatelt tandritelt? Jah, olime neis ikkagi pea kümme aastat tihti kõige ohtlikumates piirkondades. Me lõime Eestist usutava ja usaldusväärse partneri kuvandi. Milline oli Teie osa selles ja kaua Te missiooniks valmistusite? Ma olin väljaõppe peamine planeerija ja korraldaja. Kui ajas tagasi minna, siis võimalikuks missiooniks valmistumine on minu kompaniis käinud tegelikult alates 2014. aastast, kui viimase

SÕDUR detsember 2018 23

Missioon fookus

Aafrika suvi on umbes kaks korda hullem kui Afganistani suvi – palavus ja talumatu päike kurnab nii isikkoosseisu kui ka varustust.

Peaminister Jüri Ratas ja kindral Riho Terras panid Malis jala maha.

24 detsember 2018 SÕDUR

rulli“ teha, avastad üpris kähku manöövriskeemi kaardile kandes, et sarnasus rünnakformatsiooniga on hämmastav. Keegi katab, keegi liigub, reeglina on formatsioon kolmnurkne, st ükskõik, mis suunast seda vaadata, on kaks ees, üks taga. Kas mõistate? Afganistanis oli olukordi, kus tuligi vastase positsioon füüsiliselt enda kontrolli alla võtta, olles sellessamas patrulli formatsioonis. Seda saab teha ainult „kata-sööstan“ meetodil, mõningate mööndustega, mis on pigem tehnilised kui kontseptuaalsed. Nt oli meil Gaos juhus, kus nähti relvaga meest, kes rühma eest plehku pani. Juhtjagu võttis initsiatiivi ja asus jälitama, et saavutada silmsidet. Rühmaülem käskis ülejäänud tiivalt sügavusse, et ära lõigata võimalik eemaldumistee. Tulemuseks piiratigi kahtlusalune sisse ja korraldati läbiotsimisoperatsioon koos kohalike relvajõududega. Sellist initsiatiivi võtmist madalamal juhtimistasandil ja vilumust kohe reageerida ning valmidust manööverdada õpetab ainult pähe taotud kiirrünnaku drill. Peamine fookus läkski taktikaõppele, kus spetsiifilised oskused, näiteks tegevus isevalmistatud lõkekehade puhul ning kohalikega suhtlemine, ja rohelise sõja põhitõed situatsiooniharjutuste abil tervikuks seoti. Ise rõhutasin üksusele ja selle ülematele pidevalt, kui oluline on peegeldada olemasolev arusaam manööverdamisest sellesse uude keskkonda. Situatsiooniharjutusi tehes tulid alati välja kõige hullemad tekkida võivad olukorrad. Üksuse jaoks oli see kindlasti natuke frustreeriv, aga valmis peab olema kõigeks. Täna

olen ma õnnelik, sest eelpool toodud näide Gao linna patrullist annab selle treeningu õnnestumisest ilmekalt märku. Mis prantslased teie lähenemisest arvasid? Väljaõpet arutasime võõrleegioni 2. langevarjurite rügemendiga erinevatel omavahelistel külaskäikudel. Mõned näpunäited taktikaliste lahenduste kohapealt saime, aga üldiselt mõistsime me teineteist rohujuure tasandil üpris algusest ja tagasiside oli positiivne. Kuidas erineb olukord sellest, mida ootasite? Esiteks on suurim väljakutse ikkagi üksteise otsene mõistmine. Koordineerimised võtavad tavapärasest rohkem aega. Meie ei räägi professionaalset prantsuse militaarkeelt ja nemad pole harjunud militaarses inglise keeles asju ajama. Suusoojaks saame suheldud probleemideta. See, et nad valivad meiega suhtluseks täna inglise keele, tulles oma mugavustsoonist välja, on austuse märk. Minult on see nõudnud kuulmise järgi prantsuskeelsete lausete üleskirjutamist ja päheõppimist. Koosolekutel esitan oma vaateid võõras keeles, nii et ma ise väga palju aru ei saa, mis ma ütlen, aga kui see teeb mu meestele elu lihtsamaks, on see pingutust väärt ja on aidanud kaasa enda lõimimisel nende pataljoni ohvitseri ja kolleegina. Teiseks on keskkond paras väljakutse. Mõtlesime, et kõrbed on kõik samasugused. Aafrika suvi on umbes kaks korda hullem kui Afganistani suvi. See palavus ja talumatu päike kurnab nii isikkoosseisu kui ka varustust. Meie truud ratsud näevad tõsist vaeva, et maastiku raskustega toime tulla, olles märgatavalt jõuetumad kui karges Eesti kliimas. Dehüdratsioon tekib sisuliselt ette hoiatamata päikese käes – isegi kui tarbid vett pidevalt, avastad, et järsku tekib peavalu, mis on vedelikupuuduse esimene märk. Sõdurid on tutvunud postidel ka kohaliku faunaga, mõned putukad pritsivad kõrvetavat vedelikku, kui vormi vahele poevad. Iga kord, kui mehed 24-tunnise valvekorra lõpetavad, tilguvad nad higist ja on näost punased. Üldfüüsilise testi keskmised tulemused olid meil siin kuni 20% halvemad võrreldes sooritustega Eestis. Kui vaadata elutingimusi Gaos, võib jääda mulje, et siin on tohutu luksus, sest on konditsioneeritud elamised. Tegelikult on nii, et kui neid poleks, oleks taastumine ja teenistus keskpäeval sisuliselt võimatu – peab olema koht, kus korraks „akusid laadida“. Isegi meid külastanud peaminister küsis lõpuks: „Kurat, mehed, kuidas te selle kuumusega toime tulete?“ Käisin maastikuluurel Mali idapiiril, seal on tavaline eesmine patrullbaas, kus puuduvad Gao-

Missioon fookus ga sarnased mugavused. On telgid ja kui veab, puhub tuul läbi. Kui on raha, saad osta ventilaatori, mis õhku liigutab. Sellistes tingimustes polnud võimalik kuuma eest ennast mitte kuhugi peita, lihtsalt niisama olemine on võitlus. Pikisilmi ootad päikeseloojangut, aga see ei too leevendust, sest maapind õhkab veel pikalt kuumust, magada tuleb enda higiloigus. Sääskede pinin külvab hirmu malaaria pärast, mida prantslastel ikka ja jälle esineb. Sääsevõrk ei aita, sest on suure silmaga ja une kõrvalt tuleb nende elajatega võidelda. Selle kõige trotsimine nõuab vaprust. Palun iseloomustage koostööd prantslastega Leegioniga oli ühtset keelt leida lihtne, sest scoudid ja leegionärid on oma suhtumiselt väga sarnased – käsk on antud, nüüd tuleb leida lahendus! „Ei saa“ pole meie kummagi repertuaaris.

Paar küsimust lõpetuseks. Kuidas edeneb rühmal ülesande täitmine? Ma ei muretse üldse praeguste või tulevaste ülesannete spektri pärast, ei muretsenud ka Eestis ega siia saabudes. Meie väljaõpe oli mitmekülgne ja on andnud üksusele vajalikud teadmised ja oskused siin hakkama saamiseks. Prantslastega lõimumine ja nende kinnitus kevadel, et teete õiget asja, tugevdas mu usku veelgi. Iseloomustage olukorda Gaos. Kas siin on ohtlik? Gao ohtlikkus seisneb selles, et siin „uinutatakse“ kõiki. Olukord võib eskaleeruda iga hetk ja see käib silmapilkselt. Me teame, et terroristlikud

grupeeringud on siin esindatud. Kui patrullida Gaos ja selle ümbruses pikalt ilma vahejuhtumiteta, tekib vale kindlustunne. Öeldakse, et rutiin tapab. 1. juulil toimus Gaos väga raskete tagajärgedega rünnak, mille ohvriks oli prantslaste soomustatud jalaväerühm. Nende soomuki platvorm on meie omast kordades tugevam, ent tehti viga vahede hoidmisel ja see võimaldas ühel enesetapjal autopommiga hävitada kaks rasket ratassoomukit ning vigastada kolmandat. Jalastunud isikkoosseisust kaotati pool haavatutena. Õnneks keegi ei hukkunud. See on ilmekas näide, mis võib juhtuda, kui väljaõppes läbitud stsenaariumiteks valmis ei olda. Gao linn pole võrreldav pisikeste külade ja kummitusasulatega Afganistanis. Kujutage ette oma esimest patrulli 36 mehega linnas, kus elab 100 000 elanikku, see tekitab natuke ärevust, eriti pärast 1. juuli intsidenti. Afganistani külasid oli lihtsam aduda. Kui Gaosse peaksid tekkima isevalmistatud lõhkekehad prügi ja räpasuse keskele, oleks see tõeline õudusunenägu.

Millised on nende eripärad? Mul on olnud erakordne võimalus kümne aasta jooksul kasvada Scoutspataljonis rühmaülemast kompaniiülemaks. Selle aja jooksul olen õppinud lugu pidama järjepidevusest ja kogemustest. Oleme pataljonina läbinud mitu sõjatandrit ja teinud lugematul hulgal harjutusi kõikvõimalike vormikandjatega. Prantslastel on pikk militaartraditsioon ja kohe esimese asjana torkab silma tseremoniaalsus, mis teinekord venitab ka kõige lihtsamad koosolekud pikaks. Teisest küljest on see distsipliinivormina jällegi märkimisväärne. Mis mulle kõige rohkem meeldib, on nende terve mõistusega asjadesse suhtumine. Kõike pole vaja reguleerida ja instrueerida – teha tuleb seda, mida on vaja, et ülesanne täidetud saaks. See on väga sarnane Scoutspataljoni vaimuga. Teiste suurriigi armeedega võrreldes on see vast kõige märkimisväärsem erinevus. Prantslased väljastasid meile ülesande täitmiseks ja koostöö õnnestumiseks oma krüptojaamad. Seda selleks, et saaksime neid siin aidata ja oleks ühine olukorrateadlikkus. Varem on seda teinud ainult ameeriklased.

Malis on eluliselt oluline pidevalt piisavalt vett juua.

Gao ohtlikkus seisneb selles, et siin “uinutatakse” kõiki – olukord võib eskaleeruda iga hetk.

SÕDUR detsember 2018 25

Liitlased fookus

Briti sõdur snaiprirelvaga L115A3 operatsioonil Iraagis.

Ühendkuningriik: `` kaitse pärast Brexitit 26 detsember 2018 SÕDUR

fotod: UK kaitseministeerium

Autor: Tony Lawrence Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur

Liitlased fookus Ühendkuningriigi (UK) otsus Euroopa Liidust (EL) lahkuda on määrava tähtsusega sündmus riigi lähiajaloos. Ebaaus valimiskampaania ja järgnenud kohmakad läbirääkimised on monopoliseerinud sisepoliitilised arutelud ning olnud pidevaks kõneaineks ajalehtede esikaantel. Rohkem kui kaks aastat pärast referendumit jääb avalik arvamus kibestunult jagatuks ja vihaseks. Olenemata sellest, kas UK lõpuks lahkub EList, mis tundub praegu tõenäolisem, või toimub mingisugune lisareferendum ja riik otsustab jääda, on UK positsioon maailmas fundamentaalselt muutunud.

Esimese kategooria sõjaline jõud

Päris kindlasti on praegu UK julgeole-

ku ja kaitse valdkonnas üks olulisemaid tegijaid. Riigil on maailma suuruselt viies kaitse-eelarve, mis on pidevalt vastanud NATO nõuetele, mille järgi 2% SKT-st peab kuluma kaitsele ja sellest omakorda 20% peab investeerima varustusse. UK on tuumariik ja ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige. Riik on NATO asutaja liige ja ühenduse üks peamisi panustajaid, mille ilmekaks näiteks on liitlaste suurendatud kohaloleku lahingugrupp Eestis. UK on üks vähestest riikidest, millel on valmisolek ja suutlikkus tegutseda globaalsel skaalal – briti sõdurid on osalenud lahingutegevuses üle maailma igal aastal vähemalt aastast 1914. Olgugi et riigi kaitse-eelarve sarnaselt teiste lääneriikide kaitse-eelarvetega on vähenenud külma sõja lõpust, on teinud riik jõupingutusi, et säilitada või-

Irish Guards laskeharjutusel Belize’i džunglis.

UK on NATO üks peamisi panustajaid – selle ilmekaks näiteks on eFP lahingugrupp Eestis.

alitsus eeldab, et see järjekordne muutus on paremuse poole. Peaminister Theresa May on rääkinud optimistlikult „globaalsest Britanniast … riigist, mis astub maailma, et luua ühesuguseid sidemeid nii vanade sõprade kui uute liitlastega … mis on suur globaalne kaubandusrahvas, keda austatakse üle kogu maailma ning on oma kodus tugev, enesekindel ja ühendatud“. Selle nägemuse toetuseks on valitsus teinud teatavaks oma kavatsuse tugevdada ja moderniseerida relvajõudusid. Aga nagu paljudes teistes valitsuse sektorites, varjutab ka kaitsevaldkonna püüdlusi selle ambitsiooni täitmisel ebakindlus, mille on loonud Brexit.

mekused tegutseda erinevates sõjalistes operatsioonides, et jääda koos USA, Prantsusmaa, Hiina ja Venemaaga esimese kategooria sõjaliseks jõuks. UK praeguse sõjalise ambitsiooni tase on paika pandud 2015. aasta strateegilise kaitse ja julgeoleku hinnangus (Strategic Defence and Security Review – SDSR). See dokument näeb ette relvajõudude suuremat võimekust siirda kiiremini, suuremas mahus ja pikemateks perioodideks operatsioonidele kõikvõimalike ohtude vastu. Et seda saavutada, kavatseb UK luua Joint Force 2025 (ühendvägi 2025), millel oleks võimekus vajadusel siirda 50 000 sõdurit. See sisaldaks mereväe sihtgruppi, mille keskmeks on Queen Elizabeth klassi lennukikandja koos F-35 mitmeotstarbeliste hävituslennukitega. Kolmest brigaadist koosnevat maaväediviisi, mis oleks võimeline osalema kõrge intensiivsusega lahingutes. Lisaks veel õhuväe sihtgruppi lahingu-, transpordi

SÕDUR detsember 2018 27

Liitlased fookus

ja luurelennukitega ning erioperatsioonide sihtgruppi. Juhul kui kogu Joint Force 2025 ei oleks täies koosseisus siirdud, saaks selle osasid kasutada paindlikes koosseisudes kõikvõimalikele erandolukordadele vastamiseks. See väga ambitsioonikas ja kallis eesmärk on praegu ülevaatamisel UK valitsuse haldusaparaadis.

Julgeoleku olukord on põhjalikult muutunud – prioriteetseks on tõusnud just erinevatest riikidest lähtuvad ohud.

Liiga kallid plaanid

2017. aastal jõudis valitsus otsusele, et SDSR järeldused tuleks üle vaadata ja moodustas selleks riikliku julgeoleku võime hindamise (National Security Capability Review). Põhjus selleks oli kahesugune. Esiteks väitis valitsus, et julgeoleku olukord on põhjalikult muutunud ja ohud on suurenenud oodatust kiiremini, mis tähendab ka seda, et erinevatest riikidest lähtuvad ohud olid kiiresti tõusnud prioriteetseks. Teiseks seisis kaitseminister silmitsi ülisuure survega eelarvele, mis raskendas Joint Force 2025 saavutamist. Inflatsioon, hangete kallinemine ja tõenäosus, et ei suudeta saavutada planeeritud efektiivsust, mängisid oma osa, kuid selge asjaolu oli, et SDSR plaanid olid tõsiselt alarahastatud. Riikliku järelevalve osakonna 2018. a jaanuaris antud hinnangust selgub, et ainult 2017–2027 planeeritud varustuse hangetes on eelarve puudujääk juba vahemikus 6-23 miljardit eurot – see on ligi pool 2018. aasta kaitse-eelarvest, milleks on 50 miljardit eurot. Varustuse hanked sisaldavad mitmeid suuri projekte, nagu näiteks uusi ballistiliste rakettidega tuuma-allveelaevu, uusi eriotstarbelisi fregatte, Ajax jalaväelahingumasinaid kahele brigaadile, F-35 mitmeotstarbelisi hävituslennukeid ja uusi mereväe patrull-lennukeid.

28 detsember 2018 SÕDUR

Selleks ette nähtud 206 miljardit eurot, mis on mõeldud hangeteks, nende hoolduseks ja eksisteeriva varustuse hoolduseks, nagu selgub, ei ole piisav. Nende suurte probleemide valguses, millega kaitseprogramm silmitsi seisab, otsustati kaitseministeeriumil lubada teha veel üks hinnang, mis oleks eraldiseisev valitsusülesest riikliku julgeolekuvõime hindamisest. Kaitseministeeriumi hinnang, tuntud ka kui MDP (Modernising Defence Programme), vaatleb nii kaitse korraldamist kui ka kaitse võimekust. Erinevalt laiemast julgeolekuvõime hinnangust, ei pea see olema kuluneutraalne. Kaitseminister Gavin Williamson on kasutanud võimalust algatada arutelu, et kaitsekulud tuleks tõsta 2,5%-ni SKT-st ja tulevikus isegi kuni 3%-ni. Sellel plaanil on ka mõningane toetus parlamendi alamkoja riigikaitse komisjonis. Suuremat rahastust ei ole vaja mitte ainult „musta augu“ täitmiseks

hangete programmi juures, et Joint Force 2025 saaks võimalikuks, vaid ka selleks, et UK saaks rohkem panustada NATO-sse, nagu lubati Brexiti referendumil. See arutelu ei ole samas leidnud laialdast toetust mujal valitsuses, mis on juba lubanud panustada veel 23 miljardit eurot riiklikku tervishoiuteenistusse (NHS), mis seisab silmitsi veel teadmata suurusega, kuid ennustuste järgi negatiivse, Brexiti mõjuga eelarvele. Referendumist alanud Briti naela nõrgenemine on ka juba teinud kaitseministeeriumi välishanked planeeritust palju kallimaks. Theresa May ei ole ilmselt veendunud kaitse-eelarve suurendamise vajaduses ja on väidetavalt isegi palunud kaitseministeeriumil õigustada põhjuseid, miks UK peaks jääma esimese kategooria sõjaliseks jõuks. Seega seisab UK kaitseplaneerimine silmitsi ebakindlusega ja MDP hinnangut pole

Liitlased fookus veel avaldatud, olgugi et selle tähtaeg oli algselt NATO Brüsseli tippkohtumine 2018. a juulis.

UK ja EL - keeruline partnerlus

Theresa May on järjekindlalt rõhutanud, et UK lahkub Euroopa Liidust, mitte Euroopast. Samuti loodab väga lähedase koostöö, sh kaitsekoostöö jätkumisele endiste partnerite vahel. Kõige otsesem Brexiti põhjustatud kaitsekoostöö väljakutse on otsus, kas ja kuidas peaks UK panustama EL-i arendatavasse kaitsevaldkonda – ühisesse julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse (Common Security and Defence Policy – CSDP).

Mõnede hinnangute järgi moodustab Ühendkuningriigi osakaal veerandi kogu Euroopa kaitsevõimest.

Kuningliku suurtükiväerügemendi võitleja harjutamas veetakistuse ületamist. ß

Lennukikandja HMS Queen Elizabeth.

UK julgeoleku ja kaitse küsimuste seisukoht on, et tuleks arendada tugevaid ja erilisi partnerlusi, „mis oleksid eksisteerivate kolmandate riikide kokkulepete ülesed“. Pole kahtlust, et see püüdlus on pannud mitmetes EL-i pealinnades inimesed kulme kergitama, sest seni on olnud UK EL-i liikmesriigina üsna leige oma toetuses CSDP-le. Enamgi veel, tihti on UK olnud peamine takistus selle valdkonna edasiseks arenguks, mis on väljendunud näiteks CSDP peakorteri loomise blokeerimises või relvastusalase koostööga tegeleva Euroopa Kaitseagentuuri eelarve suurendamisest keeldumises. Kuigi Ühendkuningriigil oleks võimekus toetada CSDP operatsioone, sest mõnede hinnangute järgi moodustab UK osakaal veerandi Euroopa kaitsevõimest, siis seni on nad panustanud keskmiselt vähem kui 5% isikkoosseisust. Jääb mulje nagu UK sooviks suuremat osakaalu, näiteks Norrast suuremat, teatud kokkulepetele, mille vastu ta kunagi pole eriti huvi tundnud.

SÕDUR detsember 2018 29

Liitlased fookus

Irish Guards laskeharjutusel Belize'i džunglis.

UK kaitsetööstus on tavaliselt olnud eesrindlik üleeuroopalistesse projektidesse panustamises.

Läbirääkimised tuleviku kaitsepartnerluse küsimustes seisavad veel ees. Kui võtta aluseks Brexiti läbirääkimiste senine muster, siis tundub tõenäoline, et Briti „eriolukord“ põrkub mingil hetkel kokku EL-i „punaste joontega“, näiteks otsuste tegemiste protsessis või operatsioonikäsuõiguse küsimustes. Sellegipoolest, kui eeldada mõlemapoolset head tahet, võiksid kaitsekokkulepped olla

30 detsember 2018 SÕDUR

ühed lihtsamad Brexiti järgse Euroopa lahutamise ja ülesehituse juures. Euroopa Liidus on kaitseküsimused jäänud valitsustevaheliseks protsessiks ja on korralduslikult ning õiguslikult vähem keerulised kui mitmed teised valdkonnad. Sellegipoolest võivad probleemseks osutuda kaitsetööstuse kokkulepped. UK kaitsetööstus moodustab suure osa Euroopa kaitsetööstusest ja on tavaliselt olnud eesrindlik üle-euroopalistesse projektidesse panustamises. Näiteks võib tuua mitmeotstarbelise Eurofighter hävituslennuki, A400M sõjaväe transpordi lennuki või Meteor õhk-õhk raketi projektid. Seega võib eeldada, et UK tunneb suurt huvi kokkulepete vastu, mis võimaldavad kaasata kolmandaid osapooli Euroopa komisjoni loodavasse Euroopa Kaitsefondi (European Defence Fund – EDF). Selle fondi eesmärk on julgustada Euroopa kaitsekoostööd rahalise toetusega kaitsetööstusele.

Hiljuti EL-i väljatöötatud EDF-i rakendamismehhanism kehtestab arvestatavad piirangud kolmandatele osapooltele, sh UK-le osalemises fondi rahastatavates projektides. Kuna need piirangud on pigem vastuseks USA kauakestvale turu piiramise ja tehnoloogia mittejagamise poliitikale, mille sihtmärk ei ole niivõrd UK, siis on võimalik, et EL ja UK jõuavad üksteisele kasulike kokkulepeteni. Ometi on hiljutine nn EL-i residentide reegel, mis välistab UK ettevõtete osalemise Euroopa Kosmoseagentuuri arendatava Galileot satelliit-navigeerimissüsteemi arenduses, loonud murettekitava pretsedendi.

NATO

Ühendkuningriigi „lahkume EL-ist, lahkumata Euroopast“ mantra on andnud ainest lubadusele mängida suuremat rolli NATO-s, et kompenseerida Brexitit. UK kaitsestrateegia kultuur, mis põhineb internatsionalismil ja sekkumispoliitikal, on oma loomult lähedasem alliansile ja USA-le kui CSDP-le. On neid, kes arvavad, et UK pühendumine NATO-le EL-i

Liitlased fookus mitme riigi ühendekspeditsiooniväge (Combined Joint Expeditionary Force), mis on keskendunud sõjaliste operatsioonide korraldamisele. Samuti võib UK otsustada panna suuremat rõhku ühendekspeditsiooniväele (Joint Expeditionary Force), mis on operatiivraamistik, hõlmates Taanit, Eestit, Soomet, Lätit, Leedut, Hollandit ja Rootsit, ning nn Põhja grupile, mis on rohkem poliitiline moodustis, hõlmates lisaks ühendekspeditsiooniväes osalevatele riikidele ka Saksamaad ja Poolat. See võimendaks oluliselt Kirde-Euroopa julgeoleku korraldust.

Milline soovib UK olla?

Lühiajalisest perspektiivist vaadates peab UK kaitseministeerium tegema väga raskeid rahalisi otsuseid. Spekulatsioonid, et ajutiselt peatatakse kuningliku merejalaväe võime amfiiboperatsioone korraldada, on küll kaitseminister ümber lükanud, kuid raske on ette kujutada, et kaitseministeerium saab ellu viia Joint Force 2025 plaane ilma oluliste kärbeteta. Samas tulevikuväljavaated on sellised, et juhul kui kaitsevaldkond ei satu täiendavate eelarvekärbete ohvriks, peab UK välja mõtlema, milline peaks olema riigi positsioon maailmas ja milliseid relvajõudusid ta selle visiooni toetamiseks vajab. Ebamäärased mõisted globaalsest jõust ei ole ilmselt piisavad ja kui Brexit

Briti Challenger 2 tankid laskeharjutusel Kanadas.

päris kindlasti sulgeb mõned uksed, on UK-l küllalt valikuvariante oma riigikaitsehoiaku kujundamiseks. UK võib vaistlikult võtta USA „parima liitlase“ rolli, kuid võimalikud majanduslikud ohud riigi sõjalisele jõule ja Ühendriikide potentsiaalne tagasitõmbumine maailma poliitikast, võib tähendada, et see ei pruugi olla kõige targem valik. Dean Acheson, kes oli president Trumani riigisekretär, kirjeldas 1963. aastal väga tabavalt, kuidas Suurbritannia pole pärast impeeriumi kaotamist leidnud omale uut rolli. Rohkem kui viiskümmend aastat hiljem leiab UK ennast jälle vähemalt poolenisti eemaldatuna neist rahvusvahelistest suhetest, millega on harjutud tegutsema. See annab hea võimaluse uue rolli kujundamiseks, kuid seda juhul, kui Brexiti põhjustatud kaootilisus ei juhi liiga palju tähelepanu pikaajalistelt strateegilistelt eesmärkidelt ja leidub vajalikku juhtimisoskust nende eesmärkide saavutamiseks..

Ühendkuningriigil on piisavalt valikuid oma riigikaitsehoiaku kujundamiseks.

arvelt muudab selgemaks nende kahe organisatsiooni tööpõldu, mis omakorda võib lõpetada EL-i kaitsekoostöö püüdlused. Kuid on ka arvamusi, et mitte-entusiastliku liikme kadumine võib osutuda katalüsaatoriks suurema Euroopa integratsiooni saavutamiseks, mis lubab EL-il lõplikult realiseerida oma kaitseplaanid. Samas ei sõltu Euroopa tuleviku julgeoleku raamistik üksnes UK kapriisidest – on ka teisi, võib-olla olulisemaidki faktoreid, millega tuleb arvestada. USA hoiak NATO ja oma Euroopa liitlaste suhtes on ülioluline, nagu on oluline ka Euroopa teise juhtiva sõjalise jõu, Prantsusmaa, seisukoht. Prantsusmaa loodud Euroopa valmidusalgatus (European Intervention Initiative – EI2), mille liige on ka Eesti ja mille eesmärk on suurendada Euroopa sõjalist koostööd, viitab sellele, et ka Prantsusmaa võib olla muutunud skeptiliseks CSDP vajaduse suhtes ja võib olla valmis rohkem panustama NATO-sse ning kahe- või mitmepoolsetesse kokkulepetesse. Kahepoolsed kokkulepped erinevate EL-i liikmete vahel võivad suure tõenäosusega olla atraktiivsed ka UK jaoks, et säilitada suhted oma endiste partneritega. Seega võib Brexit isegi suurendada niigi lähedasi UK ja Prantsusmaa kahepoolseid kaitsekoostöö sidemeid. Eriti kõike seda, mis puudutab

SÕDUR detsember 2018 31

Rahvusvaheline fookus

Autor: Ivo Juurvee, filos-dr Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur, uurimisprogrammi „Julgeolek ja kerksus“ juht

Tulejõudu Vene armeel jätkub.

Veel kord Venemaast ja tema „hűbriidsõjast“ Alates 2014. aastast on Venemaa nn hübriidsõjast palju kirjutatud ja veel rohkem räägitud, Helsingisse on isegi loodud Euroopa hübriidohtude vastane oivakeskus. Terminit ei saa kaugeltki nimetada üheselt mõistetavaks - võib-olla seepärast ei olegi see tegevsõjaväelaste keskel pälvinud samasugust populaarsust kui tsivilistide hulgas - kuid see ei vähenda teema olulisust. Siinkohal mõned tähelepanekud Venemaa arusaamadest hübriidsõjast. 32 detsember 2018 SÕDUR

fotod: Scanpix.ee

Rahvusvaheline fookus

Alateadlikult üritatakse matkida oma arusaama Lääne tegevustest.

2 https://vpk-news.ru/articles/14632

ärast seda, kui Venemaa okupeeris Krimmi, mis õnnestus ilma kineetilist jõudu kasutamata, ning sõjategevuse puhkemise järel Ida-Ukrainas, muutus Lääne analüütikute hulgas käibefraasiks Gerassimovi doktriin. Alustuseks võib muidugi üle korrata, et „Gerassimovi doktriini“ nimelist dokumenti pole olemas ja isegi termini esimesena kasutusele võtnud Mark Galeotti on avalikult kirjutanud, et ta kahetseb selle käibesse toomist.1 Sellegipoolest olid VFi relvajõudude staabiülemal kindral Valeri Gerassimovil kindlasti mõtted peas olemas ja nende väljendamise kontekst väärib väikest pilguheitu. 26. veebruaril 2013 avaldas nädalaleht Vojenno-Promõšlennõi Kurier (VPN, Sõjatööstuse Teataja) artiklina sama aasta jaanuari lõpul Sõjateaduste Akadeemias peetud kindral Gerassimovi ettekande „Relvajõudude kasutamise vormide ja võimaluste üldised arengud ja sõjateaduse aktuaalsed ülesanded nende täius-

tamisel“2, kus ta analüüsis „Araabia kevade“ ehk alates 2011. aastast Lähis-Idas toimunud režiimimuutusi. Artiklist kumas läbi kõige taga olev Ameerika karvane käsi. Kindral leidis, et kaasaegsetes sõdades muutuvad järjest olulisemaks mittesõjalised meetmed (majandussanktsioonid ja selle karmim versioon majandusblokaad, opositsiooniliste gruppide tekitamine vastase riigis, poliitiline ja diplomaatiline surve jm) ning andis koguni nende vahekorra – 4:1 sõjaliste meetmete kahjuks. Pärast Krimmi sündmusi, täpselt aasta hiljem, tundus see artikkel oraakellikuna ja sai kurikuulsaks. Mitmel põhjusel tundub, et Gerassimov kirjeldaski seda, kuidas tema arvates võidaks Venemaa ja tema liitlaste vastu sõda pidada, mitte seda, kuidas Venemaa ise peaks sõda pidama. Kuigi alateadlikult üritatakse matkida oma arusaama Lääne ja eriti Ameerika Ühendriikide tegevustest, on väga vähetõenäoline, et kindral räägiks tuleviku sõjast avalikult. Teiseks avaldati mõte väheolulises kohas, väljaanne VPK muutus populaarseks hiljem. Kolmandaks ei ole kindral Gerassimov hiljem (või Venemaa kohta) samasuguseid mõtteid enam avaldanud, mis on ka arusaadav. Kui kindralstaabi ülem ütleb avalikult, et mittesõjalised meetmed on sõjapidamiseks neli korda olulisemad kui sõjalised, siis millised järeldused peab sellest tegema riigikaitse finantseerimise kohta?

Tank T-72B paraadil.

1 https://foreignpolicy.com/2018/03/05/im-sorry-forcreating-the-gerasimov-doctrine/

SÕDUR detsember 2018 33

Rahvusvaheline fookus

Tegu on Venemaa ühe olulisema kaitsealase dokumendiga.

Kaitseminister Sergei Šoigu kuulab kindral Valeri Gerassimovi arvamusi.

34 detsember 2018 SÕDUR

Vähemalt demokraatlikus riigis võiks sellise jutu kordamine viia kulude vähendamisele või mujale suunamisele ning meeste ja metalli usku tagasi on pöördunud ka Gerassimov ise. Ja viimaks: erinevate vahendite kasutamine oli Venemaa sõjalises doktriinis sees juba 2010. aastal. Ettekande pidamise ajaks oli Gerassimov kindralstaabi ülema ametis olnud alla kolme kuu. Avalikest allikatest on võimalik teada saada, mis oli üks tema olulisemaid selle aja jooksul täidetud ülesandeid. 28. jaanuaril 2013 käis kindral koos samuti novembris ametisse määratud kaitseministri Sergei Šoiguga president Putini vaibal, et esitada talle „VF kaitseplaan“ (Plan oboronõ RF), mida ametlikus tõlkes nimetatakse kaitsestrateegiaks. Tegu on Venemaa ühe olulisema kaitsealase dokumendiga, kuid avalikes allikates selle kohta arusaadavatel põhjustel andmeid napib. Šoigu ise on öelnud, et selle „väljatöötamisest võtsid osa kõik ministeeriumid ja asutused või täpsemalt 49 ministeeriumit ja asutust“ ning lõppvariandi „on kõik kooskõlastanud“.3 Ühtlasi on väidetavalt tegu esimese sellelaadse dokumendiga, mis võtab arvesse nii relvastus-, mobilisatsiooniprogrammi kui ka kõiki ministeeriumite kaitsealaseid programme. Seega kasutades meil käibivat terminoloogiat, võiks seda nimetada Venemaa versiooniks riigikaitse laiast käsitlusest. Tõsi küll, planeerimise vedav jõud oli Venemaal kindralstaap. 3 http://kremlin.ru/events/president/news/17385

Tulles tagasi enam-vähem samal nädalal peetud Gerassimovi ettekande juurde Sõjateaduste Akadeemias, siis sellegi saamisloole võib „VF kaitseplaan“ valgust heita. Nimelt sisaldus dokumendis Šoigu hinnangul ka „üsna täielik analüüs sellest, mis võib meid oodata järgmise kümnendi jooksul“. On tõenäoline, et selles riigi ühtses ohuhinnangus – küllap olid kirjutamises osalenud 49 asutuse hulgas ka välisluure SVR ja sisejulgeolekuteenistus FSB – sisalduvad mured kattuvad mingil määral kindral Gerassimovi väljendatutega. Lisaks paberitest loetule on Gerassimovil ka isiklik kogemus, kuidas märkimisväärne sõjaline jõud võib hääbuda ilma, et selle vastu kineetilist jõudu kasutataks. Kuigi praegu Venemaa kaitseministeeriumi veebilehel rippuvast elulookirjeldusest me seda ei leia, olid tema ametisse asumise aegsed pressiteated täpsemad. 1987. aastal lõpetas tollal 32-aastane Gerassimov marssal Malinovski-nimelise tankivägede akadeemia ja suunati Balti sõjaväeringkonda, kus ta teenis tankipolgu staabiülema ja ülemana, hiljem juba 144. motolaskurdiviisi staabiülemana ja alates 1993. aastast ülemana. Tema juhtimisel lahkus diviis järgmisel aastal Tallinnast ja viidi Elnja asulasse Smolenski oblastis. Kas diviis nüüd just ajaloo prügikasti kadus, kuid kindral Gerassimov formeeris selle ümber täiesti uueks väeosaks – 4944. relvastuse ja tehnika hoidmise baasiks.4 4 https://tass.ru/info/2241252

5 http://www.vpk-news.ru/articles/35591

Rahvusvaheline fookus

sioonide vastu ja üritati leida lahendusi sünergia saavutamiseks erinevate sõdimisviiside vahel lahingutandril. Venemaa lähenemise teoreetiliseks isaks on Fridmani arvates Jevgeni (Eugen) Messner, baltisaksa päritolu Venemaa ohvitser, kes osales kodusõjas valgete poolel ja veetis ülejäänud elu eksiilis. Tema olulisemad teosed sündisid külma sõja ajal 1960ndatel ja 1970ndatel ning käsitlesid loomulikult riikidevahelist sõjapidamist, kus kasutatakse erinevaid võimalusi vastase kahjustamiseks.6 Olgu kuidas on, kuid selge on see, et hübriid tähendab algselt segu või ristandit ja sama kehtib ka hübriidsõjapidamise kohta. Kui selle kõikehaarava segu mõistmine osutub liiga keeruliseks, on võimalik teemat väiksemateks juppideks nagu sõjandus, diplomaatia, luure ja vastuluure, majandus, kultuur, avalikud suhted, küberrünnakud jne jagada ja nendest ükshaaval aru saada. Nii saab enda jaoks lahti mõtestada

Tatarstanist pärit noorele ohvitserile võis Tallinnas kindlasti palju huvitavat olla, eriti arvestades, et ta jõudis siia teenima siis, kui toimus Hirvepargi miiting. Tegu oli ka maailma ajaloo jaoks pöördelise ajaga ning Eesti oli vast üks huvitavamaid kohti muutuste jälgimiseks. Iseseisvusliikumine hoogustus mitte aastatega, vaid nädalate ja kuudega. 1991. aastaks oli Gerassimov juba Tondil asunud 144. diviisi staabi ülem, ametikohustustest lähtuvalt pidi ta ümbritsevaga kursis olema ja augustis putši ajal planeerima diviisi tegevusi. Võitlusvõimelise väeosa sõjatehnika romulaks ümberformeerimiseni jäi vaid neli aastat. Küllap lahkus selleks ajaks 39-aastane kindral 1994. aastal Tallinnast üsna traumaatilise kogemusega ja pole ime, et see tema praeguses ametlikus eluloos esiplaanil ei ole. Aga õppetund missugune, tõepoolest sõjaline jõud ei ole kõik, mis loeb. Nädalaleht VPK kogus Gerassimovi 2013. aasta artikli avaldamisega oluliselt populaarsust ja kui neli aastat hiljem avaldati jälle sama kindrali ettekanne Sõjateaduste Akadeemia ees, loeti seda nähtavasti huviga.5 Teravate avalduste ootajatel tuli küll pettuda, kuid sellegipoolest leidis kasutamist mõiste hübriidsõda – kui midagi sellist, millega tegelevad USA ja tema liitlased. Ka mujal on hübriidsõjas nähtud kui midagi negatiivset, millega tegeleb vastane, Ukraina teadlane Jevgeni Magda on isegi kirjutanud raamatu „Hübriidsõda – ellu jääda ja võita“ (Harkiv, 2015). „VF kaitseplaan“ on praeguseks läbi teinud uuenduskuuri, novembris 2015 kinnitas Putin „VF kaitseplaani 2016-2020“. Sellest dokumendist on avalikes allikates juttu nii napilt, et sisu kohta on raske järeldusi teha. Mainitakse selliseid märksõnu nagu „mobilisatsiooniettevalmistused“ ja „territoriaalkaitse“. Samas sisaldab avalik kommunikatsioon selgelt jutupunkte, mis on mõeldud NATO ja sealhulgas meie hirmutamiseks. Gerassimov on nimetanud plaani prioriteediks strateegiliste tuumajõudude arendamist, ühtlasi on välja toodud, et plaani osaks on „Lääne sõjaväeringkonna vägede kasutamise plaan“. Londoni King’s College’i teadlane Ofer Fridman on termini „hübriidsõda“ või „hübriidsõjapidamine“ kasutamist uurides täheldanud, et sellel on Venemaal ja Läänes olulisi erinevusi. Eelmise kümnendi keskel terminiga välja tulnud Frank G. Hoffman lähtus peamiselt 4. generatsiooni sõja kontseptsioonist (mõistet kasutati esimest korda 1989. a ja sellega tähistati piiride hägustumist poliitika ja sõja, tsiviilisikute ja sõjaväelaste vahel). Ajastu vaimust tulenevalt keskenduti tegevusele mitteriiklike (terroristlike) organisat-

Kiirnõupidamine president Vladimir Putini lennukis.

vastumeetmed ja pärast seda võib soovi korral suure pildi juurde tagasi tulla. Sõjaliste ja muude meetodite üheskoos kasutamises pole midagi uut, nagu ka selles, et hakata nende vahekorda numbriliselt sõnastama. Napoleon Bonaparte olla öelnud: „Neli vaenulikku ajalehte on ohtlikumad kui tuhat tääki.“ Sellest võiks omakorda lihtsa tehte 1000:4=250 abil teada saada, et üks ajaleht on ohtlikum kui 250 jalaväelast. Loomulikult on see nonsenss nagu ka Gerassimovi 4:1 vahekord. Mitu Twitteri säutsu võrdub ühe tankiga? Nii erinevaid asju samasse skaalasse ei mahuta.

Sõjaliste ja muude meetodite üheskoos kasutamises pole midagi uut.

6 Ofer Fridman. Hybrid Warfare or Gribridnaja Voina: Similar, but Different. The Rusi Journal, FEB/MAR 2017, pp 42-49.

SÕDUR detsember 2018 35

Relvad fookus

surmarelvad öös

`` Märkamatud

Öise varustusega Norra mereväe erioperatsioonide grupi snaiper Kabulis. Autor: Martin Laidla

Snaiprite suurim trump lahinguväljal on võime tabada märkamatuks jäädes vastast pikalt distantsilt. Kui ajalooliselt on ööpimedus ülipikkade laskude sooritamist ja muud snaiprite tegevust raskendanud, siis üha täiustuvad relvad, optika, laskemoon ja öövaatlusvõimekuse seadmed on kaotamas piire ebasoodsate ja soodsate tingimuste, ööpimeduse ja päevavalguse vahel.

ikim kinnitatud snaipritabamus ulatub tänapäeval juba 3540 meetri peale. Selle lasu sooritas mullu märtsis Iraagis Da’ishi võitleja pihta Kanada eriüksuse snaiper. Surmakülvavaks abivahendiks oli sel mehel 12,7 mm (.50) kaliibriga McMilani toodetud TAC-50 snaiprirelv. Nii kõrgesse liigasse kuuluvatest laskudest saab

36 detsember 2018 SÕDUR

aga enamasti rääkida vaid haruldastel juhtudel, kui on soodsad tingimused ja eelkõige päevane aeg. Aasta alguses levis maailmameedias uudis brittide eriüksuse SAS-i snaiprist, kes kõrvaldas Süüria piiril pilkases pimeduses enam kui pooleteise kilomeetri kauguselt ühe Da’ishi terroristide juhtfiguuri. Temagi kasutas selle jaoks

ülipikkasid laske võimaldavat TAC-50 relva. Ööpimeduse tülikusele pakkus talle seejuures abi relvale kinnitatud termoseade. Taoliste öövaatlusvõimekuse seadmete arengu ja laialdasema kasutuselevõtuga on üha suurem osa lahingutegevustest koondumas öösse. Pimedus pakub varjet ja suuremat üllatusefekti.

Relvad fookus Selleks et pikka ja edukat lasku sooritada, peab snaiper oskuslikult hindama paljusid erinevaid faktoreid. Neist põhilised on sihtmärgi kaugus, tuule suund ja kiirus, muude ilmastikuolude mõju, kuuli lennu trajektoori langus, ja kui rääkida juba kolme ja poole kilomeetrisest lasust, siis ka maakera kumerus. Esmajärjekorras peab aga täielikult veenduma oma sihtmärgi õigsuses ning siin teeb ööpimedus oma töö. Snaiper võib küll näha oma sihtmärgi alas kedagi tegutsemas, kuid lasu sooritamiseks peab selles isikus täiesti kindel olema. Pimeduses on see tihti komplitseeritud. Kui on olemas vähegi valgust, on kvaliteetse optika ja tavaliste valgusvõimenditega lasud kuni kilomeetri kauguseni tehtavad. Sellest edasi tulevad juba ette piirid, mille ületamiseks on tarvis lisavalgustuse seadet või siis hoopis teistsugust varustust – termoseadmeid. Snaipriüksustele valmistab pimedas

USA armee täpsusrelv M110 öövaatlusseadmega AN/PVS-30.

sageli muret ka kauguste hindamine. Võrreldes päevase ajaga on see märgatavalt raskem ning nõuab eraldi harjutamist. Tavapäraselt kasutuses olevat laserkaugusmõõdikut saab öösel kasutada ainult silmaga nähtavate sihtmärkide kauguse mõõtmiseks. Snaiprite tegevuses, ja just eriti lasu sooritamise eel, on aga kauguste täpne hindamine väga oluline. Ilma suuremate kulutusteta tuleb siinkohal appi kasvõi oskuslik kaardi kasutamine. Operatsiooniala teades ja seal oleva vastase ümbrust hinnates saab kanda tema asukohta kaardile, tehes lihtsaid mõõtmistehteid. Kui 1:50 000 mõõtkavaga on seda keerulisem teha, siis täpsemate kaartide põhjal ümbruskonna hindamine annab snaiprile juba üsna hea kindluse sihikust nähtava vastase kaugusest. Klassikaline snaipri positsioonile minemise mantra ütleb, et välja liigu aovalguses, lõunaks lähene sihtmärgi ß

fotod: FLIR systems, Norra relvajõud, UK kaitseministeerium, flickr.com/peosoldier

Öö varjutab pikki laske

FLIR systems termoseade T75.

Snaipriüksustele valmistab pimedas sageli muret ka kauguste hindamine. Seetõttu hoiavad paremaid kaarte käes need, kellel on vingemad seadmed ja põhjalikumad oskused öösel tegutsemiseks. Tänapäeval saab juba rääkida sellest, et kui snaiprimeeskondadel on vastav varustus olemas, siis eelistavadki nad pigem öösiti tegutseda. Kuid isegi hea varustatus seab teatud piire, eeldab eraldi väljaõpet ja oskuslikku ümberkäimist oma tipptasemel tehnikaga. Samas ei tee isegi parimad seadmed kasutaja jaoks ööst lihtsalt päeva. Igal seadmel on oma eripärad ning öise tegevusega kaasneb teisigi kriitilisi aspekte, millega on snaipritel vaja pimeduses arvestada, et oma operatsioone edukalt ja märkamatult ellu viia.

SÕDUR detsember 2018 37

Relvad fookus

perimeetrile, pärastlõunaks ole lasuks vajalikul kaugusel ning hämaras soorita lask, et siis pimeduse varjus eemalduda. Tänapäeval, kus tegevus liigub tänu abistavatele seadmetele üha enam öhe, on võimalusi veelgi. Täiesti kottpimedaid olukordi on harva. Öösel võib olla abiks kuuvalgus, sihtmärgile hoonetelt langev tehislik valgus või pilvedelt tagasipeegelduv õrn kuma. Eelnimetatud tingimuste võimendatud oludes saab tegutseda ka ilma öövaatlusvõimekuseta või osalise võimekusega. Kui aga tingimused on halvad – valitseb täielik pimedus ning

Tänapäevaste snaiprisüsteemide seadmed kaotavad piirid öö ja päeva vahel. lisanduvad näiteks ka sademed, annab operatsioonile kindluse korralik varustatus. See ei tähenda vaid häid relvi ja vaatlusseadmeid, vaid mitmeid teisigi elemente, mis muudavad snaiprid öösel tõeliselt märkamatuteks surmarelvadeks.

Öine vaatlusvõime muutub oluliseks

Nagu juba öeldud, siis sõjapidamine kolib järjest enam öösse. Nii on ka snaip-

rite tegevusega. Nad lausa eelistavadki tegutseda öövarjus, et jääda kindlamini märkamatuks ja saavutada suurem üllatusefekt. Esmalt eeldab see, et snaiprimeeskonnal on võimekus näha ja mõjutada vastast sama kaugelt kui päeval ning on olemas vastavad seadmed, mis kaotavad varem välja toodud piirid öö ja päeva vahel. Lihtsama ja odavama otsa lahendustena tasub märkida kvaliteetsema optika kasutamist, kus oleks kindlasti ka niidistikuvalgustus. Viimast on vaja, et piltlikult öeldes ei peaks sihtmärki sihikust pingsalt otsima, kui mustana kuvatavad niidid pimeduses taustaga ühte sulanduvad. Relva küljes olevast optikast rääkides on ajalukku jäämas arusaam, et see muudab sinna sisse vaadates nähtava pildi tumedamaks. Tänapäeval on kvaliteetsemate riistade valguskadu ühe läätse kohta vaid 1% ringis. See tähendab, et isegi kui väga pikki laske võimaldava optika suurendus kasutab seitset läätse, on kogu valguskadu vaid 7%. Seega võib tihti kerge valguse olemasolul lihtsalt heast optikast piisata. Võrdlust tuues on tsiviilkasutuses leiduvatel ja keskmiselt kolm korda odavamatel seadmetel iga läätse kohta 3-5% valguskadu. Minnes sammu võrra edasi öösel hea nähtavuse tagamise suunas, saab rääkida erinevatest valgusvõimenditest, mida snaipriüksused kasutavad. Need töötavad nähtava valguse ja lähi-infrapuna valguse lainepikkuste vahemikes. See tähendab, et valgusvõimendid intensiivistavad valgust ehk vajavad tööks mingitki valgust. Neist seadmetest kasutatakse nii tavalisi kiivri külge kinnitatavaid seadmeid, mis on levinud ka muudes ükß

38 detsember 2018 SÕDUR

Täpsusrelva M110 summuti lisab relvale pea kilo jagu kaalu.

sustes, kui ka snaiprirelvale eraldi või siis optika ette kinnitatavaid clip-on seadmeid ja käes hoitavaid hand-held vaatlusseadmeid. Esimesed on abiks liikumisel ning teised võimaldavad juba positsioonil olles pimedusega paremini hakkama saada.

Lisavalgusseadmed

Igas olukorras aga valgusvõimendid üksinda imerohtu ei paku. Nimelt väheneb ülipikkade distantside peale nende efektiivsus, kuna need töötavad valguse võimendamise põhimõttel. Näiteks ulatub paarikümnetuhande euro hinnaklassi jäävate clip-on valgusvõimendite efektiivne laskekaugus vaid kilomeetrini. Kui relvasüsteemiga saab kaugemaid laske teha ning nende järgi on ka kindel vajadus, tulevad appi infrapunalambid, millega saab valgusvõimendite efektiivsust märgatavalt tõsta. Infrapunalambi saab kinnitada relva külge ning seadistada nii, et see valgustaks kitsa la-

Relvad fookus ß

Briti snaiper relvaga L115A3 harjutamas öist laskmist.

serpunktina kasvõi 20 kilomeetri kaugust kohta. Kui vaatlusalast on tarvis väga avarat pilti saada, on sel võimekust valgustada laiema infrapuna valgusvihuna kuni kilomeetri kaugusele ulatuvat ala. Samas tuleb aga arvestada, et seda valgust võib näha ka potentsiaalne vastane. Valgusvõimendite puhul tekib probleeme ka halva ilma korral. Nägemiskaugus ja seetõttu ka laskekaugus kahaneb nii valguse vähenedes kui ka sademeterohkes öös tegutsedes. Termoseadmetel neid probleeme ei ole. Need ei tööta mitte valguse võimendamise põhimõttel, vaid kasutavad vaatajale pildi kuvamiseks inimsilmale nähtamatut infrapunavalgust kesklaine ja pikklaine vahemikus. Selline samm edasi infrapuna skaalal toob samas seadmetele kuni kümme korda priskema hinnasildi.

Termovaatlusseadmed

Termoseadmetest on snaipritel kasutada samuti nii käes hoitavaid kui ka relvale eraldi või relvale optika ette kinnitatavaid seadmeid. Tulevik liigub aga selles suunas, et mõlemad omadused oleksid ühendatud, ning ühte seadet oleks või-

malik kasutada nii vaatluseks käest kui ka kohe vajaduse korral relvale optika ette kinnitamiseks. Termoseadmeid optika ette pannes ei vähene vastupidiselt enamikele valgusvõimenditele laskekaugus, mida optika võimaldab. Termoseadmetesse investeerides saab kasutaja suure eelise ka päevasel ajal tegutsedes. Vastase soojuskiirguse avastamise võimekus trumpab päevavalgel väga paljudes olukordades üle palja silma võimed. Miinusena saab aga välja tuua selle, et nende seadmetega ei näe klaasist läbi ning samuti ei ole pimedas näha muidu palja silmaga või valgusvõimenditega kaugele nähtavat valgust, olgu need püsivatest allikatest või viivuks käivad sähvatused. Termoseadmeid ei jagu enamasti oma kalliduse tõttu kõikidele snaiprimeeskonna liikmetele. Küll aga on üsna tavapärane, et igal meeskonna liikmel on muu öövaatlusvõimekus olemas. Varustust osavalt kombineerides ja lisaseadmeid kasutades saab maksimaalselt ära kasutada ühe termoseadme potentsiaali ja laiendada seda, et teise valgusvõimendi tööd parandada. Siin tulevad mängu sihtmärgile osutamise vahendid, mis on nähtavad vaid teatud öövaatlusseadmetele. Et kanda termoseadme potentsiaali üle relvale, millel on vaid valgusvõimendi, saab termoseadme kasutaja oma väga hea näh-

tavusega leida vastase ja näidata tema peale sihtmärgile osutamise laseriga. Samal ajal saab teine meeskonnaliige valgusvõimendiga relvast sooritada lasu täpselt näidatud punkti pihta ilma sihtmärki ennast nägemata. Nii valgusvõimendite kui ka termoseadmetega, mis kinnituvad juba relval olemas oleva optika ette, kaasneb mõningane täpsuse hälve. Kuid iga saja meetri kohta ulatub see vaid paari sentimeetrini ja hea väljaõppe korral on see prognoositav.

Tähtis on ka ise märkamatuks jääda

Öise tegevuse puhul on peale nähtavuse tagamise oluline kindlustada ka enda märkamatuks jäämine. Lisaks tavapärastele positsiooni valikutele ja maskeerimistaktikatele, mida snaiprid väga hästi valdama peavad, tulevad mängu ka laskemoona ja summutite valikud. Nende valikul on omakorda oluline

Termoseadmeid ei jagu enamasti oma kalliduse tõttu kõikidele snaiprimeeskonna liikmetele. SÕDUR detsember 2018 39

Relvad fookus

pidada silmas pikkadel distantsidel lasu täpsuse säilitamist. Snaipri asukohta võib lask ära anda mitmel viisil. Lasu sooritamisel tekib heli nii relva osade mehaanilisest liikumisest, kuuli liikumise helist kui ka püssirohugaaside survest, mis kuuli vintrauast välja lükkab. Õiget laskemoona ja summuteid kasutades on võimalik neist kahe valjema ehk kuuli liikumise ja püssirohugaaside survest tekkinud lööklaine helisid peita.

Täpsusrelvade kõigile padrunitüüpidele pakutakse suurel hulgal eriotstarbelist moona. Täpsusrelvade padrunid on küll väliselt sarnased tavarelvade padrunitega, kuid on kvaliteetsemad. Kaitseväes kasutatav .338 Lapua Magnum (8,6x70 mm) on spetsiaalselt välja töötatud pikamaa täpsusrelvadele. Mitmete riikide relvajõududes on see kasutusele võetud, ß

FLIR systems universaalne öövaatlusseade T105 ehk AN/PVS-22.

40 detsember 2018 SÕDUR

sest selle ballistilised omadused on oluliselt paremad 7,62x51 mm moonast. Samas ei jää need palju alla tunduvalt suurema kaaluga relvade 12,7x99 mm moona ballistilistele omadustele elavsihtmärkide vastu. Soomustatud sihtmärkide vastu on 12,7 mm moonal küll selge eelis. .338 Lapua Magnumile on viimasel ajal konkurentsi hakanud pakkuma .338 Norma Magnum (8,6x63 mm), mille kineetilised omadused pikkadel distantsidel on teatud aspektides veelgi paremad. Täpsusrelvade kõigile padrunitüüpidele pakutakse suurel hulgal eriotstarbelist moona – erineva kaalu, kuulikuju ja otstarbega. Näiteks subsonic moon ehk helikiirusest väiksema algkiirusega moon võimaldab öösel hääletult tegutseda. Subsonic moon on vajalik lühematel, alla 1000 m, distantsidel, sest relvade summutid ei vähenda kuuli liikumisest tekkivat ülehelipauku. Subsonic moonal on kuul tehtud raskemaks ja vähem aerodünaamilisemaks, samal ajal vähendades püssirohu kogust. Sellise moona efektiivne laskekaugus on küll oluliselt väiksem, kuid õiget summutit kasutades tekib heli ainult relvaosade mehaanilisest liikumisest. Tavamoonaga summutiga relvast lastes võib laskjale jääda küll mulje, et heli ei olnud, kuid

paarisaja meetri kaugusel oli seda siiski kuulda. Tõsi, treenimata kõrvale võib see tunduda kui tegelikust kaugemalt sooritatud lasu heli.

Valgus võib olla suurim vaenlane

Summutid lahendavad ka teist kriitilist aspekti, millega snaiper ööpimeduses lasu sooritamisel arvestama peab. Selleks on lasuga kaasnev püssirohugaaside

Relvad fookus ß

Snaiprirelvaga L115A3 sooritatud pikim kinnitatud tabamus on 2475 m.

suudmeleegi valgussähvatus, mis võib abinõusid rakendamata snaipri reeta. Selle vältimiseks pakuvad rohtu nii erinevad positsiooni maskeerimise lahendused kui ka kvaliteetsed summutid. Mida suurem on kasutatava relva kaliiber ning laskemoonas oleva püssirohu kogus, seda suuremat ja efektiivsemat summutit on vaja. Summutis neelavad lasu heli ja sellega kaasneva valguse sähvatuse ära kambrid, mis võivad summuti ehituse tõttu paikneda erinevat moodi. Lisaks jagunevad summutid nii vintraua ette kinnitatavateks kui ka pikemalt vintrauda katvateks. Rusikareegel on aga see, et mida rohkem kambreid, seda suurem on suudmeleeki ja lasu heli vähendav efekt. Parimad mudelid saavad sellega isegi pimedas ülimalt hästi hakkama. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei vähenda summutid kuuli kiirust, vaid suurendavad seda. Olenevalt summuti tüübist peab lasu sooritaja kindlasti arvestama lasu ballistiliste muudatustega, mis samuti võivad paraneda. Summutid vähendavad ka lasust tulenevat relva tagasilööki, mis on snaiprite jaoks jällegi positiivne, et sihikupilt stabiilsena hoida. Reeglina võiks ööpimeduses kindlasti summutit kasutada olukorras, kus

snaiprile on teada, et tema vastu võib tegutseda teisigi parema vaatlusvõimega üksusi või snaiprimeeskondasid. Öises snaiper versus jalaväelane situatsioonis on see soovitatav, aga hea positsiooni valiku ja maskeeritusega ei ole see ilmtingimata vajalik, päevasest ajast rääkimata. Lisaks heli summutamisele peab edukas snaiper pidama silmas ka vastase potentsiaalset vaatlusvõimekust. Termoseadmete, näiteks ka teiste snaiprite eest varjamiseks on olemas mitmeid kõrgtehnoloogilisi lahendusi, millest avalikult aga erinevatel põhjustel rääkida ei taheta. Samas treenivad snaiprid end taoliste seadmete eest varjamiseks ka lihtsamaid ja käepärasemaid vahendeid kasutades. Termovaatlusseadmed petab ka isegi ära näiteks tihedate kuuseoksade kasutamine.

Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei vähenda summutid kuuli kiirust, vaid suurendavad seda. Samamoodi on teistelgi oluline tunda taoliste seadmete pakutavaid võimalusi ja teisalt nendelt kujutatavaid ohte. Öist tegevust hõlbustavate seadmete areng on kiire ning rongist maha jäämine, kas investeeringute või lihtsalt kõige uuemate tehnoloogiate ja parimate lahenduste mitte tundmise tõttu, annab selge eelise teisele poolele, kes nendesse valdkondadesse rohkem panustab.

Valmisolek algab informeeritusest

Kui tuleviku lahingud liiguvad pimedusse, teevad seda ka snaiprimeeskonnad. Öise tegevuse juures on nad oma parema varustatusega mõnes mõttes ka teerajajateks. Öösel võidab see, kes näeb, kuid keda ei nähta. Aina enam areneva tehnoloogia abil näevad snaiprid kaugele ja säilitavad oma ajaloolise trumbi mõjutada vastast teistest kaugemalt distantsilt. Kallite seadmete kasutamisel on oluline neid üdini tunda ja nende võimaluste kohaselt oma tegevusi korraldada.

TÄNUSÕNAD Artikli valmimisele on kaasa aidanud: KV luurekeskus, major Risto Pärtel (KV pearelvur), härra Vaido Halliküla (KVPS tehnika ja relvasüsteemide osakond), 1. JVBr snaiprikool, veebel Ivar Vaismaa (Scoutspataljon), Kuperjanovi jalaväepataljon.

SÕDUR detsember 2018 41

Kaitsevägi fookus

Autor: Ingrid Mühling kaptenmajor reservis, Eesti Reservohvitseride Kogu (EROK) juhatuse liige

Viru jalaväepataljoni reservohvitserid õppekogunemisel.

Reservohvitserideta brigaad ei sõdi P

Suurõppused, koostöö liitlasüksustega, ingliskeelne staabitöö ja varakevadest suveni kestev õppuste periood on tegevväelaste jaoks täna teenistuse lahutamatu osa, vähem on teada, et 1. jalaväebrigaadi õppuste tsüklis osaleb viimastel aastatel järjepidevalt ka paarkümmend reservohvitseri. 42 detsember 2018 SÕDUR

ikka aega valdavalt tsiviil-militaarkoostöö vallas tegutsenud reservohvitserid täidavad täna brigaadis erinevaid funktsioone kõigis valdkondades. Selle kevade kahel suurel õppusel – Siil ja Sabre Knight

Kaitsevägi fookus Kogemus maksab

Enamik aktiivseid 1. jalaväebrigaadi reservohvitsere on õppustel käinud aastaid ning staabitöö osas on tek-

2018. a suurõppustel hõlmas 1. jalaväebrigaadi reservohvitseride tegevus kogu staabi jaoskondade spektrit.

fotod: Eesti kaitsevägi

Endine peaminister Taavi Rõivas on alates 2018. aastast reservohvitser nooremleitnandi auastmes.

leitnandid, kes on end kaitseväe ja kaitseliiduga sidunud huvist teenistuse vastu ning soovivad oma sõjalisi teadmisi arendada. EROK omakorda on seadnud eesmärgiks määrata kõik reservohvitserid sõjaaja ametikohtadele ning siduda oma üksustega. Igal reservväelasel on oma üksus ja ülem, kes planeerib tema karjääri, koolitused ja korraldab auastmele esitamise, EROKi ülesanne on olla koordineerija ja vahendaja ning reservohvitseride teenistuse ja väljaõppe üldiste küsimuste lahendaja.

– hõlmas 1. jalaväebrigaadi reservohvitseride tegevus kogu brigaadi staabi jaoskondade spektrit alates operatiiv- ja luurejaoskonnast ning lõpetades personali-, finants- ja tsiviil-militaarkoostöö jaoskondadega ning loomulikult ka pataljonide tegevustesse kaasatud staabiohvitseride ja rühmaülematega. „Brigaadi väljaõppesse on reservohvitserid süsteemselt kaasatud 2016. aasta esimestest päevadest, mil loodi EROKi 1. jalaväebrigaadi sektsioon – brigaadi reservohvitsere ühendav kooslus,“ selgitab 1. jalaväebrigaadi reservohvitseride sektsiooni esimees kapten reservis Margus Kalda. Sektsiooni aktiivsed reservohvitserid on nii pikka aega 1. jalaväebrigaadi ridades tegutsenud reservohvitseride kui ka mõned aastad tagasi aspirandi- või reservohvitseride kursuse lõpetanud lipnikud ja noorem-

SÕDUR detsember 2018 43

Kaitsevägi fookus

kinud teatav rutiin. „Esimest korda õppusel osalev reservohvitser saab staabis hästi hakkama, kui tegevväelased haaravad ta kohe aktiivselt kaasa, selgitavad, kust tuleb info ning kellega ühes või teises küsimuses rääkida. Kui näiteks planeerimis- ja operatiivosakonnas on kolm reservohvitseri, siis püüame alati korraldada nii, et kõige kogenum neist on vanem, kes omakorda teisi toetab ja juhendab. Praegu on reservväelasel brigaadis väga toetav tunne,“ selgitab kapten Kalda.

Oluline motivaator on teadmine, et reservohvitser on oodatud ja temaga arvestatakse.

Nooremleitnant Andres Järve, osalenud kaitseliidu malevate õppustel ja õppekogunemistel erinevates rollides ning suurõppusel Siil 2018 tsiviil-militaarkoostöö ohvitserina: „Üllatusmoment oli staabitöö kogemise juures ehk hoopis kirgastav arusaam, kui detailideni bürokraatlik ja standardiseeritud protseduur saab olla ühe brigaaditasandi lahingukäsu ettevalmistamine. Pikaaegse riigiametnikuna see üllatas mind ning äratundmine, et viibiks justkui kusagil ministeeriumi protsessiskeemi rakendamisel, oli varmas tekkima. Eeldatavasti oli kergem arvata, et käsud brigaaditasandil sünnivad märksa lihtsamatel alustel. Siili meeskonnaga staabikonkus arvuti taga järjekordset CIMIC osakäsku sõnastades ja ümber sõnastades tundus mitmel korral, et ka „lennukõlbuliku marsi-

1. jalaväebrigaadi reservohvitseride seminar 2016. aastal.

44 detsember 2018 SÕDUR

raketi“ konstrueerimine võib olla jõukohasem kui osakäsu sõnastuse ja detailide arusaadavaks viimistlemine tasemele, kus staabiülema silmadest ei peegeldu enam kestvat rahulolematust saavutatu kvaliteedi küsimustes.“ Oluline motivaator on teadmine, et reservohvitser on oodatud ning temaga arvestatakse: „Brigaadis arvestatakse minu kohalolekuga, mind kaasatakse ja mulle planeeritakse tasemel staabitöö tegemiseks vajalikke väljaõppevõimalusi. Ja vastavalt panusele mind hinnatakse, kutsutakse „koos mängima ja jooksma“ või patsutatakse teinekord lihtsalt tunnustavalt õlale,“ ütleb nooremleitnant Järve.

Kahepoolne kasu

Mida annavad reservohvitserid brigaadi allüksustele? „Brigaadis on edukamad need allüksused, kus on reservohvitsere, sest see võimaldab anda oma inimestele hingetõmbeaega. Samuti toovad reservohvitse-

Kaitsevägi fookus rid värskeid mõtteid, kuidas üht või teist olukorda või protseduurilist küsimust optimaalsemalt lahendada,“ selgitab kapten Kalda. „Mõistlik on, et reservohvitser on õppusel kogu selle aja algusest lõpuni, kuigi igal aastal on neid, kes tahaksid tulla nädalavahetusteks või paariks päevaks „midagi tegema“. Neil soovitame kõigepealt mõelda, mida nad teha tahavad ja milleks neil aega on. Reservohvitseride kaasamise peamiseks kriteeriumiks on tema sõjaaja ametikoha olemasolu, sealt edasi tulenevad juba kaasamine õppustele ning ametikohaks vajaliku väljaõppe planeerimine.“ Nooremleitnant Marko Tooming, kes osaleb aktiivselt õppustel nii 1. jalaväebrigaadi kui ka kaitseliidu koosseisus, ütleb, et reservohvitseride kaasamisprotsess on viimaste aastatega tegelikult üsna hästi paika pandud ning palju tööd on selleks ära tehtud. „Olles aktiivne ning omades tihedaid suhteid oma üksusega, on kaasamise küsimus ikkagi su enda kätes. Kui reservis olev ohvitser kurdab, et teda pole kaasatud või õppustele kutsutud, siis esmalt peaks ta vaatama peeglisse ja küsima, mida ta on ise selleks ära teinud.“ EROK on kaasa aidanud ka huvitatud reservohvitseridele tegevteenistuses ametikohtade leidmisel. „Läviohvitseride leidmiseks liitlasüksuste juures või spetsiifilistele ametikohtadele pataljonides saame teha suunatud pakkumisi. Samuti aitab EROK koordineerida reservohvitseri järgmisele tasemele liikumist või erialavahetust näiteks reservrühmaülemate puhul, kes on piisavalt kaua rühmaga õppustel käinud ja tahaks leida näiteks ealistel põhjustel uusi väljakutseid. Reservväelased vajavad selles kindlasti tuge ja suunamist, kuna ei tunne kaitseväe süsteemi nii hästi kui tegevväelased,“ selgitab kapten Kalda. EROKi sektsioonid on tänaseks loodud ka 2. jalaväebrigaadis, toetuse väejuhatuses, sektsioon on taastatud õhuväes ning tegutseb juba pikalt mereväes. „Meie eesmärk on saavutada olukord, kus reservväelane tulles õppusele juba teab, mida ta hakkab tegema, on selleks välja õpetatud ning varustus on tal pakitud ja kaasas.

Ideaalis võiksid kõik aspirandikursuse lõpetanud olla EROKi liikmed – eeskujuks selles on meile Soome, kus reservohvitseride kogu hõlmab kõiki aspirandikursuse lõpetanuid,“ räägib kapten Kalda.

Uued liikmed alati oodatud

Kalda sõnul ei ole selles midagi ebatavalist, kui noor inimene ei soovi pärast ajateenistuse lõppu kaitseväest midagi teada, kuid kui huvi mõne aja pärast tagasi tuleb, peab tal olema võimalus lihtsalt ja kiiresti kontakteeruda. „Meie ülesanne on olla kättesaadav – kui inimesel huvi tekib, teab ta, kuhu pöörduda.“ Praegu värbab EROK uusi liikmeid ajateenistuse lõpus korraldataval nn „karjääripäeval“, samuti on palju neid, kes tulevad isiklike kontaktide kaudu. Kuivõrd täna saavad paljud reservväelased oma militaarsed huvid rahuldatud kaitseliidus, tekib küsimus, milline on kaitseliidu kõrval EROKi roll. „Üks täiendab teist,“ ütleb kapten Kalda. „Inimene peab ise hindama, mis talle rohkem sobib, on neid, kellele võib sobida pidev kaitseliiduga metsades müttamine kui ka neid, kellele sobib paremini teenistus brigaadi staabis ja allüksustes. Enamik EROKi liikmeid on niikuinii kaitseliidu liikmed. Põhiraskuspunktiks on meil praegu sõjaaja ametikohtade määramine ning sellele vastavalt ohvitseri karjääri planeerimine.“ 1. jalaväebrigaadi reservohvitseridel, kes on ka kaitseliidu liikmed, tuleb aastas suuremaid õppusi paar-kolm ja väiksemaid omajagu. Pidevalt õppustel osalemine lihvib ka oskusi ja kogemusi. Küsimusele, milline on suurim erinevus reservohvitseride ja tegevohvitseride vahel, vastab kapten Kalda: „Erinevus on pigem väiksema õppuste kogemusega reservohvitseride ja tegevohvitseride vahel kui tegevväelaste ja kogenud reservohvitseride vahel. Kui sa tead, mida, miks ja kellega sa midagi teed, siis ei tee keegi vahet, oled sa reservvõi tegevohvitser.“ Kapten Kalda sõnul on nii reservohvitseride enda kui ka tegevväelaste valmisolek reservväelaste kaasamiseks viimastel aastatel tõhusalt arenenud ning üha rohkem ollakse mõlemalt poolt valmis nägema n-ö „suurt

pilti“ ja oma rolli selles. „Aga alati tuleb meeles pidada, kui kutsuda reservohvitserid õppustele, siis peab üksusel juba olema selge visioon, kus neid kõige efektiivsemalt rakendada saab ja alles siis tasub mehi kokku kutsuma hakata,“ toob ta välja reservväelaste kõige olulisema ootuse – aktiivse kaasatuse.

Tegevväelaste valmisolek reservväelaste kaasamiseks on viimastel aastatel tõhusalt arenenud.

Kolonel Veiko-Vello Palm, KVPS ülem (eelmine 1. jalaväebrigaadi ülem): „On selge, et ilma reservohvitserideta ei sõdi ei brigaad ega brigaadi staap reservohvitseridel on kandev roll kõigis staabi valdkondades, nende elu- ja töökogemus on meile vajalikud ning annavad brigaadi toimimisele palju juurde - olgu näiteks logistika või mõne muu valdkonna teadmised, mida reservohvitserid kaasa toovad. Samas ootame, et reservväelase õiguste ja kohustuste pool oleks veel enam reservväelaste endi kanda - et nad oleks aktiivsed ja osaleks brigaadi töös mitte ainult õppustel, vaid aasta läbi, et side reservohvitseri ja üksuse vahel oleks tugev - ta saaks igal hetkel helistada oma ülemale ning küsida nõu ja tuge. Brigaadi teenistusse peab olema võimalus panustada nii neil, kes soovivad osaleda paari aasta tagant õppustel kui ka neil, kes on valmis pidevaks tegutsemiseks. Kaitsevägi ja teenistus on praegu väga kiires muutumises ja arengus, teotahtelised ja aktiivsed reservohvitserid on 1. jalaväebrigaadi väga teretulnud.“

SÕDUR detsember 2018 45

fotod: Egert Kruberg

Kaitsevägi fookus

Autor: Toomas Susi kolonel, toetuse väejuhatuse ülem

Milleks üksikud okkad, kui on olemas terve siil? 46 detsember 2018 SÕDUR

Oktoobrikuu viimane päev raputas mugavast igapäevarütmist lahti tuhanded inimesed, keda ühel või teisel moel mõjutas ootamatult väljakuulutatud lisaõppekogunemine Okas 2018. See õppus raputas tervet Eestit.

undub, et õppekogunemised on saamas meie riigis päris tavalisteks nähtusteks, mis siiski tulevad sama ootamatult kui saabub esimene lumi. Alati pakub üllatusi ka õppekogunemiste kõnepinna laius ühiskonnas. Läbisegi esitatakse kritiseerivaid ja toetavaid positsioone millelegi oma olemuselt nii lihtsale ja vajalikule. Selleks on reservarmeel põhinev riigikaitsemudel. Ja mitte kunagi ei jää esitamata küsi-

Kaitsevägi fookus Okas 2018

Oktoobri viimasel päeval võttis Eesti vabariigi valitsus vastu otsuse korraldada lisaõppekogunemine Okas 2018. Ülesanne minna rahuaegselt tegevuselt üle sõjaaegsetele tegevustele ja lahinguvalmidusele langes 51. logistikapataljonile. See üksus kuulub toetuse väejuhatuse koosseisu, mis iga päev tegeleb peamiselt väljaõppe ja logistilise toetuse tagamisega ülejäänud kaitseväele. Selle operatsiooniga kontrolliti sisuliselt kogu riigikaitse käsuahela toimimist alates valitsuses otsuse langetamisest kuni reservväelaste kogunemise ja pataljoni lahinguvalmiduse kontrollini. Kõige kõrgemast riiklikust instantsist kuni iga viimase meheni, kes lõpuks maastikule jõudsid. Logistikapataljon, mille valmisolekut sõjaaja ülesannetega tegelemiseks õppusega kontrolliti, hoolitseb selle eest, et kogu vajalik varustus ja toetuselemendid jõuaksid alati vastavalt vajadusele õigel ajal õigesse kohta. Tundub justkui lihtne ülesanne, kuid arvestades vajaliku masinapargi ja eritehnika keerulisust ning kaitseväe mastaapsust, peidab see endas mitmeid väljakutseid.

lahinguvalmiduse kontrollimisel kui ka iga üksiku reservväelase isikliku riigikaitsealase valmisoleku hoidmisel. Sisuliselt kogu Eesti kaitsevõime hoidmisel ja edendamisel. Reservväelastega mehitatuna paisuvad olemasolevad üksused oma mahult mitmekordseteks. Et see süsteem igas olukorras ja igal ajal töötaks, tuleb seda masinavärki töösoojas hoida ja aeg-ajalt proovida – see on üheks oluliseks argumendiks, miks reserviste õppustele kaasata ja miks lisaks Siilidele ka Okkaid vaja on.

on reservist välja kutsutud pigem mängumaterjaliks tegevväelastele, kes peavad nendega operatsioone korraldama? Kas väärtus sünnib pigem staabiohvitseridele, kes saavad õppetunde paremaks planeerimiseks, või maastikul harjutavale reakoosseisule, kes on tõeliseks jõuks plaanide taga? Kõik osalejad olid olulised just omas elemendis ning ilma nendeta ei oleks masinavärk töötanud. Päeva lõpuks olid harjutustel ikkagi sajad täiskasvanud inimesed, kelle jaoks oli

Õppustest saadav kasu

Igasugused õppekogunemised kannavad endas kasutegurit. Kuid vaieldav on kellele milline kasu konkreetsetest tegevustest sünnib. Kas õppekogunemine annab rohkem väärtust tegudele kutsutud reservväelastele või 51. logistikapataljon Okas 2018 lõpurivistusel.

Igasugused õppekogunemised kannavad endas kasutegurit. ß

mused stiilis „Milleks meile selliseid õppuseid vaja on?“.

Okas või Siil?

Iga õppus on teatud mõttes väike samm selleks, et täiendada ja kontrollida riigikaitsemudeli toimimist. Siilid ja Kevadtormid on oluliselt mastaapsemad ning laiahaardelisemad, võimaldades kaasata pikema ajaperioodi jooksul oluliselt suuremal arvul reservväelasi. Iga Okas on seni keskendunud pigem valitud üksuste lahinguvalmiduse kontrollimisele ning kogemustest õppimisele. Igal Okkal on oma kindlad ülesanded käsuahela ja protseduuride läbiproovimises, mis on olulised valmisoleku saavutamiseks. Ajateenistuses õpitakse palju spetsiifilisi oskuseid, mida tavaelus reeglina ei kasutata, kuid mis on vaikimisi eelduseks üksuse toimimisele. Sõjalised teadmised ja saavutatud vilumus kipub reservis olles rooste minema. Sestap on igal Okkal oluline roll nii elukutseliste kaitseväelaste ja üksuste

SÕDUR detsember 2018 47

Kaitsevägi fookus

loodud õpikeskkond, kus igaühel oli võimalik panustada, õppida ja oma kohust täita. Inimesed ongi erinevad – on neid, kes võtavad rohkem vastutust ja panustavad enam, leiavad kõikjal väärtust ja kasvatavad seda kogemuste pinnalt. Aga on ka neid, kel ei ole soovi ise midagi ära teha, jäädes ootama, et midagi juhtuks või midagi tehtaks, leides põhjust kõige üle nurisemiseks. Just selliste erinevuste pinnalt tõusid osalejate kommentaaridest sot-

Osalejad pidasid tulemist enamjaolt iseenesestmõistetavaks.

siaalmeedias üldsuse ette erinevad hinnangud õppuse kasuteguri kohta. Oli nii õppust siiralt toetavaid kui ka kogu ettevõtmist kriitiliselt hindavaid avaldusi. Lõplik tõde meie arvamuste paljusust hindavas ühiskonnas jääb ilmselt nende seisukohtade vahepeale. Minu isiklik lootus on, et tänases mõõdukat ärevust pakkuvas julgeolekuolukorras tunneb iga Eesti kodanik, kelle hulka kuuluvad nii reservväelased kui tegevväelased, endal isiklikku ja otsest vastutust ühiskonna ees nii tegude kui sõnade eest. Ja tunnetab ka oma väljaütlemiste kaalu riigi kaitsevärvilises kuvandis. Neil õppustel ei aja meist keegi mitte kellegi teise, kui meie oma ühise Eesti asja, Okas Okka, Siil Siili haaval.

Miks osaleti või ei osaletud?

Osalejaid kuulates jäi erinevate arß

Varustuse väljajagamine kohale tulnud logistikapataljoni reservistidele.

vamuste taustal meelde siiski lihtne tõdemus, et õppekogunemisele tuldi, kuna seda peeti oma loomulikuks ja arusaadavaks kohuseks. Põhjuseid osalemiseks või mitteosalemiseks oli muidugi erinevaid. Mitteosalejad vabandasid tulemata jätmist perekondlike või tervislike põhjustega või Eestist eemal olemisega. Osalejad pidasid tulemist enamjaolt iseenesestmõistetavaks, kohati küll tüütuks kohustuseks, aga igal juhul oma vastutuseks riigi ees. Lisaks tuli välja üks omamoodi kohale tulemist soosiv tegur – kamraadlus. Jah, kutsealuste oma võitluskaaslased ajateenistusest. Needsamad mehed, kellega koos on kõik õppused läbi käidud, paremaid ja halvemaid päevi üle elatud. Vastutustunne nende ees sai olulisemaks liikumapanevaks jõuks. Olles mõjusam kui ebamäärane kartus võimalike trahvide ja karistuste ees kohustuse täitmata jätmisel. Head reservväelased – selle nähtuse pärisnimi on vendlus ja sellel püsib suuresti ka meie vabadus.

Tagantjärele tarkus ehk õpikohad

Vanemad lugejad ehk mäletavad veel, et „nõukaajal“ levis viisaastakuplaanide ja hoogtöökorralduste taustal ajastu spetsiifiline nali, et „Isegi kui me kõik kogu väest pingutame, siis viisaastakuplaani täidame me igal juhul!“. Nüüd on teravkeelsemad meist leidnud paralleeli tänapäeval korraldatavate õppustega, mille eesmärgid täidetakse igal juhul, vaatamata õnnestumistele või ebaõnnestumistele. Nali naljaks, aga praegusel juhul tõesti Okas 2018 õnnestus. Oleks võimatu lugeda ebaõnnestumiseks sedavõrd väärtuslikku õppetundi, mille käigus jõuti tegelikult väga julgustavale tulemusele. Jah, igal tasandil tundus olevat kiirustamisest tingitud möödalaskmisi. Meediasse jõudsid infokillud võitlusväljale hilinevate telkide ja maskeerimisvõrkude kohta. Samuti kutsus värvikaid reaktsioone esile mure hilinevate töökinnaste pärast. Kuid tervikuna töötas kogu süsteem vääramatu kindlusega. Ja seda ongi suures plaanis vaja – süsteemi, mis töötab hoolimata probleemidest. See on igale kodanikule ja riigi välispartnerile kindlustunnet andev kogemus.

48 detsember 2018 SÕDUR

Kaitsevägi fookus Meie tsiviilühiskonnas on justkui tekkinud kindel teadmine, et riigi kaitsevõimet treenitakse ja kontrollitakse. Iga Okka ja Siili järel võib tunda muutust ühiskonnas. Muutust kaitseküsimustest teadlik olemise kasvus, reservväelaste üliolulise ülesande teadvustamises. Ja arusaamises, kui suur osa meie kaitsejõududest on ülesannetele kutsutud. Hea näide on tööandjate seas järjest leviv toetav hoiak. See näitab Eesti ühiskonna küpsemist ja liikumist teadmise poole, et meie riigi julgeolek on tõesti meie kõigi ühine asi, millesse kõik saavad omal moel panustada.

Kokkuvõtteks

Kas ja kellele neid Okkaid siis ikkagi vaja on? Tundub järjest kindlam, et ühiskonnas ei ole tegelikult üleval tõsiseltvõetavat arutelu, mis seaks kahtluse alla Okaste vajalikkuse. Pigem on küsimus täna juba selles, kuidas me oma Okkaid võimalikult teravaks ja tõhusaks saame vormida. Kindlustunnet peaks sisendama ka tõdemus, et ei kaitsevägi ega meie

Reservväelased laskeharjutusel. ß

Kõigil tasanditel osalejate jaoks leidus õpikohti. Nii tegev- kui reservväelased said juurde häid kogemusi ja tegid nii isiklikus kui meeskondlikus arvestuses läbi märgatava arengu. Nüüd on oluline saadud kogemust maksimaalselt ära kasutada, seda teiste üksustega jagades. Okas 2018 korraldamise kohta saab teha järeldusi, mida tähendab reservväelase jaoks see, kui kutses on märgitud õppusele kogunemise ajaks „viivitamatult“. See oli midagi erinevat senisest praktikast, kus kogunemiseks on olnud antud kindel aeg. Seekord jäeti aeg eesmärgipäraselt lahtiseks, lubades õppusega liituda sisuliselt kuni selle lõpuni. See tingimus andis täiendava koormuse planeerijatele ning formeerijatele, kuid simuleeris oma olemuselt ehk kõige rohkem realistlikku mobilisatsiooni, kus arvatavalt jäädaksegi vägede täienduseks lisanduvaid reserviste järelformeerimise käigus vastu võtma. Kogemus oli ebamugavust väärt, kuna kutsealuseid lisandus pidevalt ning viimased mehed jõudsid väeossa veel viimase päeva hommikul.

Vigadest ja kogemustest õpitakse ning aastaaastalt muutub kogu meie kaitsestruktuur tõhusamaks. reservväelased ei peida pead liiva alla – vigadest ja kogemustest õpitakse ning aasta-aastalt muutub kogu meie kaitsestruktuur tõhusamaks. Kindlasti on omal kohal ühiskondlikud arutelud Okaste teemal, sest nende abil saavad kõik küsimused läbi räägitud ning kitsaskohtadele tähelepanu pööratud. Mida laiemalt haarab see temaatika ühiskonnas kõlapinda, seda rohkem tunneme oma Okkaid ja kindlust oma riigi kaitsevõime üle. Seda enam teame, milleks ja kellele Okkaid vaja on.

SÕDUR detsember 2018 49

fotod: Eesti Sõjamuuseum

Ajalugu fookus

Autor: Lauri Vahtre Eesti Sõjamuuseumi teadur

Vahimadrus Briti kergeristleja Caradoc pardal detsembris 1918 Tallinna reidil. ß

Vabadussõja algus: taganeda lõputult ei saa S

1918. aasta novembris väsis maailm enam kui nelja aasta pikkusest seninägematust verevalamisest. Paraku mitte kogu maailm ja mitte jäädavalt, kuid terendas siiski mingi ajutine lahendus. 50 detsember 2018 SÕDUR

aksamaal puhkes revolutsioon, keiser kukutati, Saksamaa alistus ja 11. novembril jõustus vaherahu. Saksa väed hakkasid lahkuma okupeeritud aladelt, mida nad sõja lõpuni enda käes olid hoidnud. Läänerindel ei tekitanud see küsimusi, sakslastel tuli lahkuda esime-

sel võimalusel, kuid idas oli olukord teine. Siin oli Antandi liikmest, keiserlikust Venemaast saanud Nõukogude Venemaa, kes oli Saksamaaga samal kevadel sõlminud Bresti separaatrahu ja loovutanud viimasele tohutu territooriumi Läänemerest Musta mereni.

Ajalugu fookus Antant ei saanud lubada selle jäämist Saksamaa valdusse, kuid ka mitte langemist enamlaste kätte. Seetõttu nõuti Saksa vägedelt senikauaks paigalejäämist, kuni Baltimaade, Valgevene ja Ukraina rahvas suudab oma territooriumil kehtestada mingi korra. Seda oli kergem öelda kui saavutada. Enamik saksa sõdureid kibeles koju

Valitsus kinnitas 11. novembril, et kõrgeim võim Eestis kuulub Maanõukogule. ja neid ei huvitanud, et nende kannul võivad tulla kommunistid, keda nad ei pidanud õieti ei sõpradeks ega vaenlasteks; teine osa sõdureist ja iseäranis väejuhtidest unistas aga läänerindel saadud kaotuse korvamisest idas, nähes vaimusilmas Saksamaale alluvate pooliseseisvate riigikeste vööndit, ja viivitas seetõttu lahkumisega. Need kaks vastassuunalist tendentsi põimusid ja põrkusid ning jätsid sündmuste arengule oma jälje. ß

Soomusrong nr 1 Viru rindel taandumislahingute ajal.

SÕDUR detsember 2018 51

Ajalugu fookus

Võimu üleminek Eesti Ajutisele Valitsusele Tallinnas muutus Saksa võim ebakindlaks juba enne vaherahu sõlmimist. 7. novembril hakkasid toidunormide vähendamise vastu protesteerima Tallinna naised, peagi liitusid nendega mehed ja kuulutasid välja streigi, mis muutus üldiseks ja omandas juba poliitilise iseloomu. 9. novembril võttis Saksa sõjaväevõimude kohapealne kõrgeim juht kindralleitnant Adolf von Seckendorff vastu

Sakslased kartsid, et eestlased osutuvad enamlasteks ja pööravad relvad nende vastu.

52 detsember 2018 SÕDUR

meeleavaldajate delegatsiooni, kellele kindral selget vastust ei andnud, lubades asju arutada „selle teie Poskaga“. Just neil päevil olnuks enamlastel võib-olla olnud võimalik võimule tulla. Seda ei juhtunud, sest enamlaste juhtivad tegelased olid Venemaal, sotside ja esseeride omad aga Eestis. Seckendorff kohtuski 10. novembril Jaan Poskaga, kes täitis veebruaris

Soomusronglased detsembris 1918.

Kalevlaste malev väljaõppel Tallinnas Lasnamäel, detsembris 1918.

Ajalugu fookus gas leidus mehi, kes tõsimeeli uskusid enamlaste kinnitusi, et nad austavad rahvaste enesemääramisõigust. Teisalt arvasid paljud, et enamluse tõrjumine on kogu Euroopa vankumatu soov (sellele näisid osutavat ka Compiègne’i vaherahu tingimused), nii et häda korral tulevad tõrjujad läänest kohale. Eestlased olid sajanditega ära harjunud, et Lääs ja Ida võitlevad üle nende peade. Esimene arvamus osutus naiivseks tervenisti, teine poolenisti – appi tuldi vaid tänu sellele, et Eesti ise otsustas vastu hakata. Kuid ka selleni tuli jõuda, ületades tohutute materiaalsete ja organisatoorsete raskuste kõrval ka psühholoogilisi. Üks neist puudutas Eesti sõjaväge. 11. novembril, kui valitsus taas avalikult tegutsema asus, otsustati, et maad hakkab kaitsma vabatahtlik Kaitseliit sõjaministri alluvuses. Sõjaministri kohusetäitja oli sel hetkel kindral Ernst Põdder, praktiliselt juhtis liidu loomist (saksaaegse Omakaitse eestlastest liikmete moodustatud Eesti Ajutise Valitsuse peaministri kohuseid (Päts oli alles Saksa sõjavangis). Poska soovitas võimu Ajutisele Valitsusele ja Maanõukogule üle anda, mida Seckendorff päris otseselt ei lubanud, kuid Poska mõistis asja talle omase resoluutsusega just sel viisil ja lasi trükkida teadaanded võimu üleminekust Ajutisele Valitsusele. Valitsus avaldas 11. novembril oma tegevusseastumise kohta deklaratsiooni, milles kinnitati, et kõrgeim võim Eestis kuulub Maanõukogule. Sellel kõigel olid kaugeleulatuvad tagajärjed, mida hästi mõistis Eestimaa rüütelkonna viimane peamees Eduard von Dellingshausen, kes sõitis Riiast lennukiga kohale, et veenda Seckendorffi võimu mitte üle andma. Tal õnnestus protsessi mõnevõrra häirida, kuid mitte tagasi pöörata ja Ajutine Valitsus asus järk-järgult ennast kehtestama. Näiteks marssis toitlusminister Jaan Raamot esimeselt valitsuse koosolekult otse toitlusametisse ja võttis selle üle. Seckendorffi kammitses oluliselt seegi, et 10. novembril moodustatud Saksa sõdurite nõukogu võttis Eesti Ajutise Valitsuse suhtes salliva hoiaku. Saksa sõdurid deklareerisid, et nemad Eesti asjadesse vahele segada ei taha, küll aga on nad valmis aitama Eesti

valitsust enamlaste võimaliku mässu mahasurumisel. Selline lahendus oli Ajutise Valitsuse jaoks peaaegu ideaalne. Tõrvatilk oli siiski ka, ja mitte väike: nimelt jätkasid Saksa väed, ülematest lihtsõduriteni, üksmeelselt Eestist mitmesuguste varade evakueerimist, et mitte öelda röövimist. Tugevnevat enamlasteohtu arvestades oli kõige kahetsusväärsem see, et sakslased lugesid kõik Eestis nende kätte langenud relvad (kaasa arvatud Eesti diviisi rohkearvuline relvastus) oma sõjasaagiks. Saksa riigi esindajana Eestisse ja Lätti saadetud August Winnig nägi tõsist vaeva, et peatada sõjaväeladude üleandmine Eesti Ajutisele Valitsusele ja selle ta saavutaski. Üks olulisemaid põhjusi, miks ei tahetud relvi eestlaste kätte anda, kõlab hilisemaid sündmusi teades peaaegu absurdselt: sakslased kartsid, et eestlased osutuvad enamlasteks ja pööravad relvad nende vastu – või siis nii saamatuteks, et lasevad neil langeda sissetungivate punaste kätte. Lühidalt, sakslased ei usaldanud eestlasi.

Kaitseliit või sõjavägi

Eesti Ajutise Valitsuse protokollid ja esmased sammud kinnitavad, et sõjaohtu eriti ei tajutud. Valitsuse liikmete hul-

Narva jõe joonel seisis ligi 1000 Eesti sõdurit ja umbes sama palju sakslasi. baasil) kapten Johan Pitka. Järgmisel päeval leiti, et Kaitseliidu juurde tuleb organiseerida väikesearvuline sõjavägi. Kummaline olukord, kus riigi sõjavägi olnuks vabatahtliku organisatsiooni haru, ei kestnud siiski kaua. Juba 13. novembril võeti suund iseseisva sõjaväe loomisele, kuid ikka veel ei peetud silmas sellist sõjaväge, millega hakata vastu sissetungijale. Tegemist olnuks mõne tuhande elukutselisega, kes Eesti linnadesse paigutatuna oleksid aidanud tagada eeskätt sisekorda. Tol päeval Eestisse jõudnud Jaan Tõnisson (portfellita minister – toim) oli nördinud ja hakkas energiliselt nõudma päris sõjaväe loomist. Vastava otsuseni jõudis Eesti Ajutine Valitsus 16. novembril. Ka veel siis arendas mõni valitsuse liige mõtet, et ehk saab sakslastega kokku leppida, et need mõneks ajaks maad kaitsma jääksid. Tõnisson kummutas talle omase visadusega kõik vastuväited ja valitsus otsustas kokku kutsuda 25 000-mehelise ühest diviisist koosneva rahvaväe,

SÕDUR detsember 2018 53

Ajalugu fookus

mis tähendas kindralite Andres Larka ja Aleksander Tõnissoni varasema plaani käikulaskmist suurendatud mahus. See tähendas edaspidi ka seda, et mitte sõjavägi ei asu Kaitseliidu „juures“, vaid vastupidi. Kuigi ka see ühediviisiline sõjavägi oli olemuselt rahuaegne (hiljem moodustati Eesti armees neli diviisi), polnud see asjaolu õnneks enam oluline – tähtis oli, et mõttekramp oli ületatud ja sõjaväe loomine otsustatud. Ka Kaitseliit sai sünniprobleemidest üle ja kujunes riigikaitse oluliseks osaks. Sõjaväe kavandatava kokkukutsumise tõttu kerkis kohe uus probleem: arvestades laialt levinud pahempoolseid ja isegi enamlikke meeleolusid, võis karta, et mobilisatsioon toob kokku ka neid, kes suhtuvad Eesti Vabariiki vaenulikult ja kelle relvastamine oleks ohtlik.

Jaan Tõnissoni esimene ettepanek hakata mehi valima lükati tagasi, sest sel juhul ei oleks saanud kõnelda rahvaväest, pigem kodanlikust sõjaväest. Kompromissina pakkus Tõnisson, et kuulutatakse välja kõigepealt vabatahtlik mobilisatsioon, millele eeldatavasti reageerivad isamaalisemad mehed, ja kui see vajalikku 25 000 meest kokku ei too – nagu oli oodata – , järgneb sunniviisiline mobilisatsioon. Plaani peamine mõte oli luua vabatahtlikest kõigepealt distsiplineeritud ja kõrge moraaliga üksused või üksuste tuumikud, mis oleksid suurema rahvaväe kindlaks kondikavaks. See Jaan Tõnissoni paindlik ettepanek võetigi vastu. Ühiskonda vaevas tippudest põhjani ja äärest ääreni usupuudus: „Ega me siis suure Venemaa vastu saa!“ Vaid käputäis innukamaid, informeeritumaid ja selgepäisemaid inimesi mõistis, et seekord on selline imeasi täiesti võimalik.

Sõda

Sõda algas juba enne Vabadussõja ametlikku algust. 22. novembril tegi

54 detsember 2018 SÕDUR

Sellest hetkest peale teadis vähemalt Laidoner, et Eesti kaitsmine on võimalik.

punavägi esimese katse Narvat vallutada, kuid sakslased lõid selle üsna kerge vaevaga tagasi. Ühtki Eesti Vabariigi sõdurit selles kokkupõrkes ei osalenud. Sellegipoolest pidanuks selge olema, et sõda tuleb, ja näiteks Eesti Üliõpilaste Selts otsustaski juba 24. novembril in corpore sõtta minna – neli päeva enne sõja puhkemist. Ometi tuli valitsusel – vähemalt kindral Tõnissoni meenutuste kohaselt – veel 27. novembril vaielda, kas loodava sõjaväega ka sõdima hakata ja just sellele istungile on omistatud legendaarne episood – Poolast, sõjavangist naasnud peaminister Konstantin Pätsi rusikahoop lauale, saateks sõnad: „Kommunistidega ei mingisugust kompromissi, ei mingisuguseid läbirääkimisi! Vägivallakandjatele vastu relvadega!“ Kui see on müüt, siis igatahes ilus. 28. novembril 1918 algaski Vabadussõda. Narva jõe joonel seisis ligi 1000 Eesti sõdurit (neist u 600 4. polgu koosseisus) ja umbes sama palju sakslasi. Peale tungis Punaarmee 6. diviis,

mis oli samaks ajaks Narva-Jamburgi rajooni koondanud u 2800 tääki, sealhulgas kaks eesti punast polku (2. Viljandi ja 3. Tartu); neid toetas suurtükivägi, üks soomusrong jm. Lisaks saadeti Narva-Jõesuhu 600-700-meheline eesti ja soome kommunistlike madruste dessantsalk kolme sõjalaeva toetusel. Narva all oli ründaja ülekaal umbes pooleteisekordne, millega oskuslik kaitse võinuks eriliste probleemideta toime tulla. Kuid Narva-Jõesuus oli jõudude tasakaal lootusetult paigast ära ja see otsustas ka Narva saatuse. Punaväe esimene rünnak tabas kaitsjate tsentrit, Ivangorodi (Jaanilinna) positsiooni eesmist otsa Keldrimäe talu juures. Rünnak löödi kuulipildujatulega tagasi. Samal ajal sooritasid punase Viljandi polgu üksused haardemanöövri lõunast: ületanud Kulgu juures jõe, liikusid kaarega kaitsjate selja taha ja ründasid Kreenholmi juures kaitsjaid idast üle Joala välja.

Värsked üksused suunduvad Tallinnast rindele detsembris 1918. Pildil arvatavasti 1. jalaväepolgu allüksus.

Ajalugu fookus Kiiruga improviseeritud kaitse, mis koosnes nii eestlastest kui sakslastest, suutis avada tabava tule ja punaarmeelasi tabas täielik häving. Langes ligi sada punasõdurit, nende hulgas Eesti Punase Kütiväe nõukogu esimees Jaan Sihver. Paraku ei olnud võidust abi, sest Narva-Jõesuus maabunud punalaevastiku dessant ajendas niigi taandumist kavandanud sakslasi Narvast tagasi tõmbuma. Seda ei saanud muuta ka viimasel hetkel kohale jõudnud diviisiülem Aleksander Tõnisson. Sakslaste taganemine tähendas, et taganema pidid ka Eesti 4. polgu jt allüksused, mis taandumise käigus osalt lagunesid, osalt üksteisega segunesid. Enamlased tähistasid Narva vallutamist Eesti Töörahva Kommuun(a) väljakuulutamisega, millega alustati Venemaa ajaloos korduvalt etendatud marionettriigi-näitemängu järjekordset ettekannet.

Taganemine

Narva langemisele järgnes Vabadussõja kõige vastuolulisem etapp – pisut enam kui kuu aega kestnud taganemine, mis viis noore Eesti Vabariigi hävingu

äärele, kuid osutus kokkuvõttes tõrjevõiduks. Sellest võrsus võit terves sõjas koos kõigi hilisemate tagajärgedega. Esimene kaitseliin üritati sisse võtta Oru – Künnapõhja (Voka juures) joonel. Seal on Virumaa veel „kitsas“ – lõunas laiuvad sood ja laaned – ning positsioon kaitseks sobiv. Ka jõudis 1. detsembril rindele Eesti 1. soomusrong. Tegelikult kujutas diviisiülem Tõnisson veel ette, et Eesti üksused lähevad ise rünnakule ja „klopivad“ Auvere joonel peatunud punaseid. 3. detsembril kloppis soomusrong neid tõepoolest, kuid üldist vastupealetungi sellest ei tulnud. Oru – Künnapõhja joon oli esimene Eesti kaitseväe enda organiseeritud kaitseliin, rinne püsis sellel nädal aega. Kuigi suurema osa sellest võib kirjutada Punaarmee 7. armee vähese kujutlusvõime ja loiduse arvele, oli ühtlasi tegemist väheste Eesti vägede aeg-ajalt peaaegu ebainimliku pingutusega, kes üsna paljudel juhtudel ka lokaalset edu saavutasid. Tuleristsed sai Eesti esimene soomusrong. Kõige suurem võit oli nimetatud nädal ise, sest iga üleelatud päev tugevdas Eesti Vabariiki ja tema rahvaväge – kui mitte konkreetses rindelõigus, siis tervikuna. Kõige ägedamal lahingupäeval, 3. detsembril, kui tunti karjuvat vajadust lisajõudude järele, kogu riigis päris mobilisatsioon tegelikult alles alß Soomusrong nr 1. Vabadussõja alguses detsembris 1918.

gas. Ilmnes probleem – jalaväe ja soomusrongi tegevuse kooskõlastamatus –, mis jäi probleemiks ka edaspidi. Kindral Tõnisson mõtles pealetungist veel nüüdki, kuid 6. detsembril taas jõuliselt puhkenud lahinguis saavutati üksnes lokaalset edu Jõhvi lähedal Kõrve kõrtsi juures, kust aga oldi sunnitud taanduma, sest põhja pool võitlevad 4. polgu üksused ei suutnud survele vastu panna ja taganesid 8. detsembriks Purtse jõele.

Kõige raskemalt rõhus mehi pidevast sõdimisest kuhjunud füüsiline väsimus ja magamatus. Polkovnik Seiman määras uueks kaitsejooneks Püssi – Purtse. See tähendas olulise punkti, Jõhvi, loovutamist. Paraku oli sõdurite meeleolu selleks ajaks juba väga madalale langenud ja ka Purtse jõe joon anti käest, purustamata isegi sildu. Kriisi raskuses ja sügavuses veendus lõpuks ka diviisiülem. Olukorda tumestas seegi, et Virumaa põhjaosa polnud enam ainus sõjatanner. Punased olid üle Narva jõe tulnud ka Vasknarva juurest ja liikunud Lohusuu poole, et sealt kaheks jagunedes hõivata Paide ja Põltsamaa. Päris lõunas oli punaväe 2. Novgorodi diviisi 49. polk võtnud 8. detsembril enda valdusse Võru, mis tähendas ohtu Tartule ja Valgale, edaspidi ka Viljandile. Eesti täienes

SÕDUR detsember 2018 55

Ajalugu fookus

samal päeval polkovnik Johan Laidoneriga (saabus Petrogradist Soome kaudu Tallinna - toim), mida polnud sugugi vähe, nagu tulevik näitas. Laidoner kiirustas peaminister Pätsi palvel laevaga otse edasi Liibavi (Liepaja) poole, kus seisis mõnevõrra nõutu Inglise eskaader, kes oli äsja miini tõttu kaotanud uue laeva. Laidoner ja loots (kapten Leonhard Stamm) suutsid kontradmiral Edwyn Alexander-Sinclairi veenda Tallinnasse sõitma. Selle otsuse kinnitas London kibekiirelt, sest Eesti diplomaadid olid teinud tubli eeltööd ja edasisõit vastas ka Briti huvidele. Inglased jõudsid Tallinna 12. detsembril ja nagu Laidoner hiljem meenutas: sellest hetkest peale teadis vähemalt tema, et Eesti kaitsmine on võimalik. Virumaal määrati uueks kaitsejooneks Kunda jõgi Rakvere ees, mis on viimane osa n-ö kitsast Viru-

56 detsember 2018 SÕDUR

Diviisi staap asus rindele lähemal (õieti peaaegu rindel) kui olid polgustaabid.

maast – edasi tuleb juba Pandivere, mis võimaldab rinde laiaks tõmmata. 15. detsembril toimunud Rägavere lahing lõppes aga Eesti üksuste lüüasaamise, taandumise ja Rakvere mahajätmisega. Soomusrongide juht Karl Parts, kes tundis toonase 5. polgu ülema Nikolai Reegi vastu ilmset antipaatiat, süüdistas kaotuses viimast. Tõenäolisem siiski, et vaenlane oli lihtsalt tugevam nii arvuliselt kui relvastuse poolest, hetkel ilmselt ka võitlusvaimult. Kuid lahingutegevus oli vähemalt rannikult eemale tõmbunud, sest sealt ohustas punaväge juba Inglise laevastik, ja see oli hea märk. Kundast, Rakverest ja Roelast lahkunud Eesti üksused tõmbusid esialgu Viitna (4. polk) – Kadrina (5. polk ja soomusrong nr 2) – Väike-Maarja (Balti pataljon) joonele, mis võeti sisse 18. detsembriks. Mõneks päevaks rinne peatus. Mis paraku ei tähendanud vaikust, vaid vihaseid lahinguid, kus 4. ja 5. polk sugugi paaniliselt ei põgenenud, vaid taandusid alles visa vas-

Briti ohvitserid õpetavad Madseni kergekuulipilduja kasutamist.

tupanu järel ja enamasti ümberhaaramise vältimiseks. Meeste meeleolus oli toimunud teatav muutus, vastupanu muutus jonnakamaks. Kõige raskemalt rõhus mehi pidevast sõdimisest kuhjunud füüsiline väsimus ja magamatus. Reservide puudumine ei lasknud puhata. Jõud olid endiselt tugevalt pealetungijate kasuks. Niisiis tuli taas taanduda, loovutada ka Valgejõe joon ja 24. detsembril Tapa. Sellega algas viimane taandumine, mis viis 4. ja 5. polgu, Balti pataljoni ja soomusrongid aasta lõpuks Jägala jõe üldjoonele. Diviisi staabil kästi asuda Raasikule, kuid kindral Tõnisson oli Tallinnas käies kuulnud, et kui Eesti väed on Raasikule jõudnud, siis pidid punased pealinnas mässu alustama. Seetõttu keeldus ta sinna minemast, vaid seadis staabi sisse Kehra jaamas. See oli harukordne juhtum – diviisi staap asus rindele lähemal (õieti peaaegu rindel) kui olid polgustaabid. Siit enam ei taganetud.

Ajalugu fookus Kuid vahepeal olid toimunud olulised ja põrmugi mitte rõõmustavad sündmused ka lõunarindel. Punaarmee strateegiliseks sihiks oli küll Pihkva – Riia suund, kuid selleks tuli läbida nii Võru kui Valga (raudtee) ja loomulikult ei saanud jätta tagalasse vallutamata Tartut. Teise rinde tekkimisega muutus diviisi staabil võimatuks juhtida kogu sõjategevust ja lõunasuuna kaitseks moodustati I brigaad eesotsas polkovnik Ernst Limbergiga. Tartus asuvat 2. polku juhtis polkovnik Johan Unt. Punaväed hõivasid 18. detsembril Valga ja jõudsid Võru ning Räpina suunast lähenedes 19. detsembriks Tartu alla. 20. detsembriks oli koos vene valgete Stanislav Bulak-Balahhovitši üksusega Tartut kaitsmas kokku u 2700 tääki, 220 mõõka 18 kuulipildujat ja 5 suurtükki. Kuna läheneva vastase käsutuses oli maksimaalselt 1500 tääki, 130 mõõka ja 3-4 suurtükki, siis oli tegemist Eesti vägede ülekaaluga. Ometi Tartu langes ja selle peapõhjuseks oli kohapealsete kõrgemate juhtide ebakindlus ning otsustamatus. 2. polgu sõdurid olid rahulolematud, üks rood hakkas vastu, raudteejaamas puhkes rüüstamine ja linn langes anarhiasse. Isegi Tartumaa Kaitseliidu toimekas ülem, leitnant Julius Kuperjanov pidi tunnistama, et teha pole midagi ja lahkus koos käputäie meestega ööl vastu 21. detsembrit linnast. Tartu hõivamise järel liikus punaß Briti hävitaja eskortimas vangistatud hävitajat Avtroil Mohni saare juures 27. detsembril 1918.

vägi edasi, kuid mitte kaugele. Puurmanisse asunud Kuperjanov jäi sinna paigale, ilma et tal tarvitsenuks Põltsamaale tõmbuda, nagu algselt nõuti. Punaste kätte läksid täielikult Piibe maantee ja Tartu – Tapa raudtee, Paide olukord jäi ohtlikuks. Punaväe edasiliikumine lõppes 1. jaanuaril, kui nad pärast Tõrva hõivamist jõudsid Kärstnasse.

Kodurinne

Kogu detsembrikuu oli keenud võitlus ka n-ö siserindel, st tagalas, kus sõditi osalt vaenlase, osalt asjaoludega. 17. detsembril üritasid Tallinna enamlased oma meeleavaldust üldiseks mürgliks ja võib-olla mässuks muuta, kuid meelekindlate koolipoiste kogupauk Raekoja platsil hajutas nad kiirelt. Enamlased olid õige aja taas maha maganud – 12. jaanuaril oli Tallinna jõudnud Inglise eskaader. See tõi relvi, kindlustas Ajutise Valitsuse olukorda, hakkas peagi mõjutama lahingutegevust Viru rindel ja andis olulise panuse Eesti oma laevastiku tekkele. Britid andsid Eestile üle kaks punalaevastiku hävitajat, mis vangistati 26. detsembril. Lisaks brittidele olid tulemas ka soomlased. Soomes käis palavikuline töö, vabatahtlike värbamine, ja soovijaid oli rohkem, kui jõuti vastu võtta. Lisaks aitas ise kitsikust kannatav Soome ka raha ja relvadega. Eesti armee ootas soomlasi pikisilmi, nende tulemisest või tulemata jäämisest liikus ohtralt kuulujutte. Esimene, major Martin Ekströmi üksus jõudis kohale 30. detsembril ja imestas leige vastuvõtu üle. Nagu hiljem selgus, olid tallinlased lihtsalt rabatud. Nad ei suutnud nähtut õieti uskuda.

23. detsembril sai polkovnik Laidonerist Eesti sõjavägede ülemjuhataja. Ligi kuu aega kestnud segase juhtimise asemele astus kord ja autoriteet. Laidoneri üheks esimeseks sammuks oli polkovnik Limbergi asendamine märksa tarmukama polkovnik Viktor Puskariga, kuid mitte enam I brigaadi ülemana, vaid 2. diviisi ülemana. Seegi tähendas ühe ajale jalgu jäänud mõttemalli ületamist. Ülimalt oluline oli uskumatu kiirusega tehtud töö sõjavarustuse tootmiseks kohapeal. Selleks loodi mitteriiklik organisatsioon „Ühistöö“, mis kogus annetusi, tegi kihutustööd, asutas riideid ja jalanõusid tootvaid töökodasid ja alustas haavatute abistamist. Viimasest tegevusharust kasvas välja Eesti Punane Rist. Ehkki sõjavarustusest ja -moonast suudeti ise toota vaid murdosa, oli oluline tagala üldine

Eesti sõjavägi oli otsekui tüdinud taganemast ja hakkas üha enam meenutama kokkusurutud vedru. kaasamine, mis parandas ka sõdurite meeleolu. 1919. aasta alguseks võis öelda, et sõjapingutusega on ühinenud juba tõepoolest terve rahvas. Ometi elasid Ajutine Valitsus ja Maanõukogu veel 27. detsembril üle lühiajalise paanikahoo ja pöördusid Inglise eskaadri juhi poole palvega, et Suurbritannia Eesti oma kaitse alla võtaks (st okupeeriks). See ettepanek kaotas kiirelt aktuaalsuse, rindel oli vaimne murrang selleks ajaks sama hästi kui toimunud, kuigi kõrgem juhtkond seda hetkel veel ei adunud. Kõige mustema päeva taga kumas koidik. Eesti sõjavägi oli otsekui tüdinud taganemast ja hakkas üha enam meenutama kokkusurutud vedru. Samas olid meeste füüsilised ja vaimsed ressursid üsna otsakorral. Taandumise jätkudes võinuks toimuda kokkuvarisemine, ent seda ei suutnud Punaarmee Eesti tugevnenud, täienenud ja liitlaste lähedusest julgust saanud rahvaväele enam peale suruda. Sõjaõnn pöördus.

SÕDUR detsember 2018 57

fotod: Kuperjanovi jalaväepataljon, erakogu, kaitsevägi

Ajalugu fookus

Autor: Anna-Liisa Vaher leitnant, Kuperjanovi jalaväepataljoni kaplan

Kuperjanovlaste rivistus Tartus 24. veebruaril 1923.

Kuperjanovi pataljoni kaks algust Kuperjanovi jalaväepataljonil on põhjust oma sajandat sünnipäeva uhkusega tähistada. Vabadussõja võitmisse andsid nad tugeva panuse, 1992. aastal algas aga kaitseväe taastamine Kuperjanovi ja Kalevi pataljonidest. 58 detsember 2018 SÕDUR

Esimene algus - Julius Kuperjanov

Pihkvamaal asuv Ljohhovo nimeline külake on tänaseks põliselanikest tühjaks voolanud, kuid just sealses eestlaste asunduses nägi ilmavalgust väejuht Julius Kuperjanov, kelle emapoolne vanaisa oli sinna kodu rajanud. Juliuse isa Daniel, kes oli pärit lähedal asuvast

Opotška linnast, asus külla elama pärast Juliuse ema Liisaga abiellumist. Julius Kuperjanov ristiti Pihkva Püha Jakobi kirikus 26. detsembril 1894. aastal umbes kolm kuud pärast sündimist, mida vana kalendri kohaselt tähistab 29. september, uue kalendri järgi aga 11. oktoober.

Ajalugu fookus tada vaenlase liikumist Tartusse mööda raudteed. Seetõttu saabusidki Saksa jalaväeüksused 24. veebruari hommikul, Eesti vabariigi sünnipäeval, Valgast Tartusse põhiliselt jalgsi. Saksa okupatsiooni alguses hakati Tartus Eesti ohvitsere laialdaselt jälitama. Neist isamaalisemad meelitati märtsi alguses pettusega raekoja ette, kus nad arreteeriti ning lähetati tapivagunites Valga kaudu Riiga. Reis Valka kujunes purustatud raudteesildade pärast pikaks ning Kuperjanovil õnnestus Valgast teadaolevalt ainukesena kõigist vangidest põgeneda jalgsi tagasi Tartusse, kus hakkas tegelema põrandaaluse Kaitseliidu organiseerimisega. Peagi nimetas Tallinnas kokku tulnud Eesti Ajutine Valitsus ta Tartumaa Kaitseliidu pealikuks.

Vabadussõja puhkedes asus Julius organiseerima vastupanu Punaarmee pealetungile. Eesti vägede üldise organiseerimatuse ja vähesuse tõttu tuli aga 21. detsembril Tartu maha jätta. Nõnda taganes leitnant Kuperjanovi usaldusalune 11-liikmeline, enamasti maapiirkondade Kaitseliidu juhtidest koosnev salkkond Tartust Kärevere mõisa. Siin

Vabadussõja puhkedes asus Julius organiseerima vastupanu Punaarmee pealetungile. ß

Hoolimata oma venepärasest nimest olid Juliuse isapoolsed esivanemad eestlased. Perekonnanimi Kuperjanov tuli arvatavasti esiisalt, keda talu järgi Kupperi Jaaniks kutsuti. Esimesed üheksa lapsepõlveaastat möödusid sünnikohas, kuid pereisa Daniel otsustas siiski perekonna tagasi Eestimaale tuua, et tagada lastele parem haridus, olla juurtele lähemal ja lastest ikkagi eestlased kasvatada. Põllupidajatena asuti elama Vana-Kuuste valda Lalli tallu, mis paiknes Juliuse ema esivanemate sünnikoha lähedal. Peres oli kokku üheksa last ning majanduslik toimetulek sellest tingitult keeruline. Kesistest võimalustest hoolimata janunes Julius põhjalikuma koolihariduse ning teadmiste järele. Olles lõpetanud viis aastat kestnud õpingud Sipe ministeeriumikoolis, astus ta 1910. aastal Tartu õpetajate seminari, mille lõpetamisel 1914. aastal palus end määrata Kambja külakooli õpetajaks. Tema koolmeistriamet Kambjas jäi aga lühikeseks, sest juba 1915. aasta veebruaris mobiliseeriti ta Vene sõjaväkke ning saadeti lipnike kursusele Peterburi. I maailmasõjas teenis Kuperjanov luuraja ülesandeid kandes läänerindel, peamiselt Valgevenet läbivas rindelõigus. Oma silmapaistva vapruse ning väga heade sõjaliste oskuste eest pälvis ta rohkelt ordeneid: Vladimiri 3. ja 2. järgu; Anna 4., 3. ja 2.; Stanislavi 4. ning sõduri Georgi risti 4. järgu. Samuti ülendati ta lipnikust leitnandiks ning luurekomando juhist rooduülemaks. 1917. aasta juulis sai leitnant Kuperjanov luurekäigul mõlemast jalast raskesti haavata ning oli evakueeritud Moskvasse. Õnneks paranes ta täielikult ning asus kodumaale naastes teenistusse Tartu tagavarapataljoni pataljoniülema abina. 1918. aasta veebruaris jõudsid Eestimaale sakslased, kes saatsid Eesti rahvusväeosad laiali. Selle asemel hakati Johan Pitka ja kindralmajor Ernst Põdderi juhtimisel organiseerima Kaitseliitu. Eestlaste relvastatud üksuse loomine sakslasi loomulikult ei rõõmustanud ning aktiivsemaid tegelasi ähvardas peagi arreteerimine. Üks silmapaistvaim Kaitseliidu eestvedaja Tartus oli toona Julius Kuperjanov, keda peeti tollal üheselt Valga-Tartu raudteesildade hävitamise organiseerijaks: tema eesmärk oli takis-

Mälestus 1922. aastast.

SÕDUR detsember 2018 59

Ajalugu fookus

otsustas Kuperjanov moodustada partisanisalga, kes jätkaks kogu riigi okupeerimise korral vastupanuliikumist. Ettepaneku isamaalisus kandis kohe edu ning salk täienes kooliõpilaste arvelt 34-liikmeliseks. Seejärel liiguti edasi Puurmani lossi, kus salk sai 23. detsembril 1918 diviisiülemalt Ernst Limbergilt ametliku partisanisalga staatuse. Selle liikmed said peagi tuntuks kuperjanovlastena. Julius võis olla küll vähese jutuga ning pigem endassetõmbunud, kuid

Peagi sai üksus tuntuks oma surmapõlgavate retkedega vastase tagalasse.

60 detsember 2018 SÕDUR

kaaslased kirjeldasid teda ikka kui pisut äkilise loomuga rahutut hinge, kes ei suutnud käed rüpes istuda. Küllap olid just tema erilised loomuomadused need, mis viisid selle erilise partisanide salga moodustamiseni ajal, mil Eestimaa ägas Vabadussõjas Punaarmee järjest koomale tõmbuvates köidikutes. Ilmselt said need tema kohati lausa hulljulguses väljendunud erilised loomuomadused talle lõpuks ka saatuslikuks. 1919. aasta esimestel päevadel alustas Kuperjanovi juhitud partisanide pataljon lahingutegevust. Peagi sai üksus

Kuperjanovlased ühes talumajas puhkehetkel.

Leitnant Julius Kuperjanov (1894-1919).

Ajalugu fookus Paju lahing

31. jaanuaril alustas Kuperjanov Kalmu lahingukäsu täitmisega ning otsustas vallutada Paju mõisa otsepealetungiga. Ehkki teda on seetõttu hiljem süüdistatud oma üksusele asjatult suurte kaotuste tekitamises, oli suurem roll ilmselt siiski polkovnik Kalmil, kes lahingukäsku ümber ei teinud ning venitas lahingu alustamisega, nii et see ei alanud mitte varajasel hommikul, vaid alles kell 12.40. Oma pataljoni pealetungile juhtides sai leitnant Kuperjanov vastase turmtulest kella 13.15 paiku raskelt haavata. Seejärel kuperjanovlaste rünnak takerdus, kuid soome vabatahtlike abiväega mõis siiski vallutati. Pärast haavata saamist viidi leitnant Kuperjanov saaniga Sangaste vaksalisse sanitaarvagunisse, et teda sealt Tartu haiglasse operatsioonile transportida. Õhtul kella viieks, kui lahing lõppes, oli 96 haavatut, kes pidid jõudma haiglasse ravile. Rong Tartusse väljus aga alles kell kaheksa õhtul ja jõudis sihtkohta järgmise päeva, 1. veebruari, hommikul kell 4.30. Juliuse kõrval viibis saatjana abikaasa Alice. Arstid ei suutnud raskelt haavatud väepealiku heaks midagi teha ning leitnant Julius Kuperjanov suri 2. veebruaril 1919 vaid 24-aastasena. Vapra ja läbinisti isamaalise ohvitseri

kaotus oli suureks löögiks kogu rahvale. Langenud juhi mälestuseks nimetati Tartu partisanide pataljon 3. veebruaril ümber Kuperjanovi partisanide pataljoniks. Pärast Vabadussõda asusid kuperjanovlased Valgas, kus 1. jaanuaril 1921. aastal liideti väeosa kokku kalevlaste ning skautidega. Uus väeosa hakkas tegutsema 6. polgu nime all. Partisanide pataljoni ülemaks määrati kolonelleitnant Vilhelm-Richard Kohal. 1921. aasta augustiks 6. jalaväepolk likvideeriti ning pataljon toodi üle Tartusse 2. jalaväepolgu koosseisu, kus hakati välja õpetama värskeid ajateenijaid. 1928. aastal toimus uus väeosade ümberkorraldus, millega kuperjanovlased eraldati 2. polgu koosseisust ja nimetati iseseisvaks Kuperjanovi üksikuks jalaväepataljoniks. Asukohaks said Tartu Uue vaksali kasarmud, kus valitses sissekolimise hetkel korralik kaos. Tartu linna ja maakonna elanikud püstitasid Julius Kuperjanovile tänuja mälestusmärgiks hauasamba, mille valmistas kujur Jaan Koort. Selle pidulik õnnistamine toimus 11. oktoobril 1925. aastal, väepealiku 31. sünnipäeval. Tartu Linnavalitsus andis nõusoleku linna vapi paigutamiseks partisanide lipule. 24. veebruaril 1928 annetas Tartu linn kuperjanovlastele lipu, mis mustal siidpõhjal kannab hõbetikandina sõnu „Kuperjanovi Partisanide Rügement 1918. a.“ ja selle all iseloomulikku pealuumärki.

tuntuks oma surmapõlgavate retkedega vastase tagalasse, mis külvasid enamlaste hulgas segadust ning andsid eestlastele lootust. Kuperjanovlaste tuntud sümboolika – pealuu ja kondid – võeti kasutusele 6. jaanuaril 1919. Sama kuu lõpus alustasid Eesti väeosad pealetungi Valga ja Võru vabastamiseks. Valga-eelsetel positsioonidel olid ennast kindlustanud Punaarmee eliitväeosad: Läti punased kütid. 31. jaanuariks olid nad kuperjanovlased välja löönud Paju mõisast ning kindlustanud selle rohkete suurtükkide ja muu sõjatehnikaga. Eesti soomusrongid olid jäänud aga toppama purustatud Tõlliste silla taha, mistõttu ei saanud nad jalaväe pealetungi toetada. Sellest hoolimata andis Valga operatsiooni üldjuht, Soome vabatahtlike üksuse „Põhja Pojad“ ülem polkovnik (ooberst) Hans Kalm eelmisel päeval käsu Valga vallutamiseks. Julius Kuperjanovi soovil pidid esirinnas olema tema partisanid.

Külanaine juhatab sõduritele teed.

Asukohaks said Tartu Uue vaksali kasarmud, kus valitses sissekolimise hetkel korralik kaos. 1934. aasta 1. detsembril ennistas sõjavägede ülemjuhataja Vabadussõjas langenud leitnant Julius Kuperjanovi mälestuseks antud nimetuse – Kuperjanovi partisanide pataljon. Ühtlasi võeti kasutusele Vabadussõja-aegne kuperjanovlaste embleem varrukal kantava märgina.

Okupandid värava taga

17. juunil 1940 ületasid Punaarmee sõdurid Eesti piiri. Jaan Kuldkepi kirjutatud artiklis “Kuulsusrikka väeosa viimsed päevad” on kirjeldatud, kuidas 21. juunil 1940 valitses väeosa staabis täielik segadus. Väeosa ülem oli I maailmasõja ja Vabadussõja kangelane kolonelleitnant Eduard Marguste. Samal päeval kutsuti kokku kõik staabis viibivad ohvitserid, kellele kolonelleitnant Marguste teatas, et ülemjuhataja nimel ja Kuperjanovi partisanide pataljoni ülemana tänab ta kõiki ülesnäidatud truuduse eest ning diviisiülema korraldusel peab pa-

SÕDUR detsember 2018 61

Ajalugu fookus

taljon oma praegusest asukohast nelja tunni jooksul välja kolima õhtugümnaasiumi hoonesse Riia tänaval. Kolima asudes selgus, et puuduvad veokid. Punaarmee väeosad ilmusid juba väravate taha. Õhtul lõpetati venelaste korraldusel kolimine ja väravad suleti. Venelased asetasid katusele ja väravatesse raskekuulipildujad ning suunasid nende torud Riia ning Kastani tänavatele. Riia tänaval viibis väeosa neli nädalat. Väeosa koosseisus oli palju Petseri venelasi, kes hakkasid punaarmeelastega sõbrustama, lõhkudes sellega sisemist ühtekuuluvust. Nad suleti koolisaali, aga vabastati punaarmeelaste nõudmisel. Pooleteise kuu pärast viidi väeosa Tartust Otepää rajooni ning sealt edasi Venemaale. Pataljoni laialisaatjaks sai olude sunnil kolonelleit-

Teine algus - Johannes Kert

Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon oli esimesi väeosi, mis 1992. aastal Eesti kaitseväes taastati ja esimeseks ülemaks sai Johannes Kert. See, et taasiseseisvunud Eestis taasloodud Eesti kaitseväe ühe esimese pataljoni esmane asukoht oli 1992. aastal Võru külje all, Meegomäel, oli puhas juhus ja mitmete asjaolude kokkulangemine. Nimelt teadis kaitsejõudude peastaabi töötaja, Endel Kirsimägi, et just Meegomäel on olemas täiesti korralik hoonete kompleks,

62 detsember 2018 SÕDUR

nant Marguste. Kuperjanovi partisanide pataljoni likvideerimise kuupäevaks oli 19. november 1940. aasta. Edasi suunati väeosa tegevväelased sunniviisiliselt Venemaale, kust tagasi õnnestus pöörduda vähestel. Kolonelleitnant Marguste küüditati 14. juunil 1941 ja hukati 28. mail 1942, leitnant Kuperjanovi lesk Alice küüditati 1941. a ja mõrvati 1942. aastal. Sama saatus ootas enamikke kuperjanovlasi. Pataljoni tegevus lakkas pikkadeks aastakümneteks, kuni Eestimaa kohal taas vabaduse vaim lehvima hakkas.

Pataljoni laialisaatjaks sai olude sunnil kolonelleitnant Marguste.

Ajateenijad kandsid 1992. aastal Meegomäel esialgu tavalisi töötunkesid.

Ajateenija valvab Nursi raketibaasi väravat, pärast selle ülevõtmist.

Ajalugu fookus mis seni oli kuulunud ALMAVÜ-le ning mis nüüd kasutamist ootas. See idee hakkas peastaabi kabinettides üha enam idanema, kuni Ants Laaneots lõpuks otsustas: „Minge, tehke ära!“ 1991. aasta novembris tulid Võrru kolm kaitseliitlast (Jaak Mosin, Juhan Algus ning Johannes Kert) hoonet ette valmistama. See oli aeg, mil oli puudu kõigest – nii oskustest kui ka materiaalsetest vahenditest. Seega tuli kõigega alustada täiesti nullist: ise õppida, ise leida viise, kuidas elu pataljonis käima lükata. Detsembris saabusid Tallinna tehasest Dvigatel esimesed 100 sõdurivoodit, samal kuul hangiti ka autodele esimene bensiin. Jaanuaris saadi juurde taburette, öökappe, toole ning laudu, samuti kruuse ning muid igapäevaeluks vajalikke vahendeid. Jaanuaris sai juba alustada ka kohapealse toitlustamisega. 20. jaanuaril 1992 alustati kaitsejõudude peastaabi ülema käskkirja alusel Võru Meegomäe lahingukooli õppekeskuses kahekuulist väljaõpet allohvitseridele, mille lõpetas 48 õppurit. Kursuse ülemaks oli määratud kapten Johannes Kert. Õpet korraldasid veel Aarne Ermus, Jaak Mosin ja Juhan

Algus. Kursuse läbinud ohvitsere ning allohvitsere saadeti edasi teenima vastloodud väeosadesse üle Eesti. 18. märtsil 1992. aastal alustas Võrus Meegomäel tegevust esimene kaitseväe väeüksus: Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon, mida loeti 1918. aastal asutatud Kuperjanovi pataljoni õigusjärglaseks. Esimeseks pataljoni ülemaks määrati kapten (praegune erukindralleitnant) Johannes Kert, tööd alustati 19 ohvitseri ja 42 allohvitseriga. Väljaõppe ning igapäevase teenistuse aluseks võeti II maailmasõja eel Eesti Vabariigis kasutusel olnud määrustikud ning dokumendid. 7. aprillil 1992. aastal võeti pooleteiseks aastaks teenistusse esimesed 36 vabatahtlikku ajateenijat, kes tulid teenima entusiasmi ning sügava isamaalise tunnetusega. Järgnevatel päevadel lisandus neile veel 235 sõdurit. Kuna ühtset vormi veel polnud, osteti kaubabaasist sinised töötunked, jalga maadlussaapa moodi jalatsid ning pähe hallid baretid – selline oli esimeste sõdurite vormirõivastus lühikest aega. Peagi mindi üle Tartu Kaitseliidule õmmeldud riietele ja samal ajal hakati ka välja töötama Eesti oma laigulist vormi. Ajateenijad jaotati A-, B- ja C-jalaväekompaniidesse. Õppetöö käimalükkamine polnud lihtne, sest puudusid vastavad õppeplaanid ja määrustikud, puudus oli relvadest ning laskemoonast. Suure osa ajast võttis üksusele normaalsete elutingimuste loomine. Esimeseks staabiülemaks kinnitati Vladimir Loginov, kuid 12. maist töötas sellel kohal juba leitnant Aarne Ermus. Kaitseväe algusaastad olid Eestis ärevad, sest Nõukogude sõjaväebaasid tegutsesid riigis edasi, mistõttu aeg-ajalt tekkis pingelisemaid olukordi. Piiri lähedal asuva üksusena oli konfliktide tõenäosus veelgi suurem ning vaatamata sellele, et 22. jaanuarist 1992 olid sõjaväebaasid meie kaitseväelaste valve all, tekkis intsidente ikka. Kuni 1992. aasta juunini kestis ajateenistus poolteist aastat, edasi hakati praktiseerima üheaastast teenistust. 5. juulil toimus Taara kasarmute riviplatsil esimeste noorsõdurite truudusevande andmine, millele lisas pidulikkust ja elevust tõsiasi, et tegemist oli esimese truudusetõotuse andmisega uuesti vabaks saanud Eestimaal. Eesti

Vabariigi president Lennart Meri andis 23. detsembril 1992 Võru staadionil toimunud pataljoni pidulikul rivistusel kapten Johannes Kerdile üle väeosa ajaloolise lipu, mille eelkäijaks oli Kuperjanovi partisanide pataljoni lipp. 1992. aasta suveks oligi täielikult formeeritud vaid Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon ning tema baasil loodi teisi väeüksusi. Kuigi Meegomäele oli ennast sisse seatud, polnud sealsed ruumid siiski sõjaväeüksusele kõige sobiva-

Kaitseväe algusaastad olid Eestis ärevad, sest Nõukogude sõjaväebaasid tegutsesid riigis edasi. mad. Vanad, 1920ndatel ehitatud ning nõukogude soldatite lagastatud Taara kasarmud olid Võrus olemas ning nende uuesti kasutusele võtmine oli kuperjanovlastest ohvitseride üksmeelne otsus. Võru KEKi renoveeritud kahte Taara kasarmusse oli kuperjanovlastel võimalik kolida alles 1993. aasta mais-juunis. II kasarmu keldrikorrusele ehitati söökla ja õue katlamaja. Üldine miljöö oli siis ja on ka praegu looduslikult kaunis ning avar. Elamisja olmetingimused olid sõduritel korralikud. Peaaegu 400 ajateenija jaoks oli igal korrusel kuus magamistuba, õppeklasse sellel ajal kasarmutes polnud. Sööklasse osteti korralikud taldrikud, lusikad ja noad-kahvlid. Köögiluugist anti igaühele kandikule valmis pandud toit. Kaks korda kuus oli pidulikum söögiaeg tordiga: peeti meeles kuu sünnipäevalapsi. 1993. aastal loodi pataljonile oma raamatukogu, kuhu esimesed raamatud annetasid pataljoni ohvitserid oma isiklikest varudest. Samuti saadi raamatuid Võrumaa keskraamatukogu vahetusfondist. Keskraamatukogu andis ka esimesed raamaturiiulid ning praktilised rakendusmaterjalid. Raamatuid annetasid ka kooliõpilased õpetajate juhendamisel. Hommikune äratus oli kell 6.30 ja kell 9.00 algas õppetöö. Õhtuti oli sõduritel poolteist tundi vaba aega, kõigis

SÕDUR detsember 2018 63

Ajalugu fookus 64 detsember 2018 SÕDUR

neljas kompaniis oli televiisor. Aastase teenistuse kohta oli ette nähtud 15 päeva puhkust. Lähedastega kohtumiseks määrati väeosas külastusajad ning kohtuti väravas. Ajateenijatel oli võimalik Eesti piires saata tasuta kirju vastava templiga: „Ajateenija tasuta kiri“. Õppekompanii poistel olid Hiina relvad, millega keegi rahul polnud. A-kompanii poistel olid n-ö „head relvad“ ehk automaadid Galil ja nende väljaõpe oli samuti intensiivsem. Palju aastaid mängis igahommikusel rivistusel pataljoni puhkpilliorkester „Kungla“ veebel Raino Kubjase juhtimisel. Orkestri koosseisu kuulusid ka ajateenijad. Pataljonis korraldati väljaõppeaasta jooksul ka meelelahutuslikke üritusi, näiteks jõulude ajal näitemänge või seati kasarmud jõuluehteisse. Lume olemasolul korraldati lumeskulptuuride ehitamise võistlusi. Üldine kord oli aga väga karm: karistusi kardeti ja neid oli mõistlikum vältida. 1995. aastal käisid ajateenijad

Peeter Hoppe juhtis Kuperjanovi pataljoni 1996-2000. Alates 2013. aastast on ta brigaadikindral.

Karistusi kardeti ja neid oli mõistlikum vältida.

Saapad vaja puhtaks pesta.

Ajalugu fookus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste lahingukooliga. Kuperjanovi vaim elab meie pataljonis edasi ka täna. Paljud traditsioonid, mis said alguse koos taasloodud pataljoniga, kestavad edasi. Õppetöö on endiselt intensiivne ning „kontide“ teenimine seotud eksamite positiivse soorituse ja eeskujuliku teenistusega. Kes on kord väeosa embleemi välja teeninud, see jääb kuperjanovlaseks surmani! Täna kuulume 2. jalaväebrigaadi ja meil on pataljonis seitse allüksust: kolm jalaväekompaniid, miinipildujapatarei, tagalakompanii, staabikompanii ning pataljoni staap. Igal aastal tähistame pataljoni aastapäeva detsembris ning pataljoni taasloomise aastapäeva märtsis, leitnant Kuperjanovi sünni- ja surma-aastapäeval käime Raadi kalmistul, Paju lahingu aastapäeval Paju lahingu ja Põhjapoegade monumendi juures. Esindame oma pataljoni vabariigi aastapäeva paraadidel ning kohalikel üritustel. Kui on võimalik, siis käime lasteaedades ja koolides, enamasti aga käivad nemad meie juures: aastas võtame vastu umbes 3000 külalist. Igal kevadel toimub pataljoni rühmadevaheline võistlus „Murtud saabas“, talvel pataljoni rännak. Kolmel korral aastas organiseerivad ajateenijad ise spordipäeva ning selgitavad endi hulgast välja parima allüksuse.

Ajateenijad on ise öelnud, et aeg tegelikult lendab, sest tegemist on nii palju. Möödunud 26 aasta jooksul on toimunud meeletult palju ning samuti on väeosa tohutult arenenud: seda kõike siin paaril leheküljel kirjeldada pole võimalik – selle jaoks on vaja eraldi raamatut. Kuperjanovlaste ja esimese taasloodud pataljonina olemegi uhked: heas mõttes uhked oma ajaloo, arengu ja vaimu üle. Ja me teeme kõik selleks, et saada veelgi paremaks. Vaenlase hirmuks! Tekst on peamiselt kokku pandud Maie Thali, praeguse raamatukogu juhataja koostatud kroonika põhjal. Kasutatud on ka Juhan Alguse kogutud materjale, Eduard Grosschmidti raamatut „Pealuu märgi all“, Riigiarhiivi ja muid materjale.

Teeme kõik selleks, et saada veelgi paremaks. Vaenlase hirmuks. ß

toimkonnas lahinguvarustuses. Toas elas kuni 20 sõdurit. Iga nädala lõpus käidi linnas, Paju tänaval asuvas saunas. Pärast õppeperioodi toimus eksam, mis lõppes kuni 70 km kiirrännakuga. Kes sooritasid eksami, said varrukale pataljoni embleemi „kontidega“. Nõnda toimib embleemi saamine ka tänapäeval. 1997. aastal korraldas lahingukool esimesed reservohvitseride kursused, mille korraldamist toetas ka Kuperjanovi pataljon. Kaitsevägi ning Kuperjanovi pataljon arenesid kiiresti ning hoogsalt: esines kasvuvalusid, ilma milleta polegi ükski areng võimalik ja millest on saadud õppida ning järeldusi teha. Õppuste ja pataljoni harjutuste sisu ning iseloom muutus iga aastaga üha sisukamaks ja realistlikumaks: harjutati potentsiaalse vaenlase vastu tegutsemist, arendati koostööd Kaitseliidu malevate ning piirivalvega ja erinevate väeliikide koostööd. Õpiti praktilisi oskusi metsas ellujäämiseks, taheti tegelikult ka luua midagi olulist meie kõikide jaoks ning tunnetati eriliselt leitnant Kuperjanovi ja vabaks võideldud Eestimaa väärtust. Väeosa linnaku taristu arenes samuti jõudsalt edasi. Tänaseks on renoveeritud ka kolmas, 1925. aastal ehitatud kasarmu ning ühiselamu. Linnakut on laiendatud ning täiendatud mitmesuguste hoonetega, mille hulgas on näiteks ajateenijate väljaõppeks ülioluline õppehoone, mis mahutab umbes 600 inimest. Õppehoones on lisaks siselasketiir, arvuti- ja keelteklass, õppekirjanduse raamatukogu. Ajateenijate ning tegevväelaste meditsiinilised mured leiavad lahendust kaasaegses meditsiinikeskuses. Vaba aja veetmiseks pakub erinevat tegevust sõdurikodu, milles on lisaks kohvikule veel raamatukogu, piljardisaal, videoruum ning arvutid. Sporti saab pataljoni territooriumil teha mitmekülgselt: lisaks võimlale ning jõusaalile on korrastatud täismõõtmetega jalgpallistaadion, rajatud kettagolfi (ingl disc golf) rada ning rannavolle plats jpm. Alates 2009. aastast jagab Kuperjanovi jalaväepataljon Taara linnakut ka teiste 2. jalaväebrigaadi (varem Lõuna kaitseringkonna) koosseisu kuuluvate üksustega (näiteks 2. jalaväebrigaadi tagalapataljon ja osaliselt brigaadi staap) ning

Mehed valmis käsku täitma.

SÕDUR detsember 2018 65

Tutvustus Irregular warfare : the future military strategy for small states Autor: Fabian, Sandor Kirjastus: Createspace Independent Publishing Platform, 2015

Russian way of war: force structure, tactics, and modernization of the Russian Ground Forces Autor: Grau, Lester. Kirjastus: Foreign Military Studies Office, 2016

KGB kirjutamata ajalugu : Komitee-1991 Autor: Mletšin, Leonid Kirjastus: Helios, 2018

Vene revolutsioon : uus ajalugu Autor: McMeekin, Sean Kirjastus: Rahva Raamat, 2018

Aja teenistus : tõsielul põhinev jutustus Autor: Pakk, Rein Kirjastus: Supilinna Ekspress, 2018

Alates sellest, kui praegune Ukraina kriis 2014. aasta veebruaris algas, on sõjaka Venemaa tagasitulek sundinud NATO riike, nagu ka paljusid teisi riike väljaspool allianssi näitama üles suurt huvi sõdimise uute kontseptsioonide vastu. Nad kardavad, et nn „Ukraina muster“ võib sillutada teed uut tüüpi sõjalistele konﬂiktidele, millisteks keegi pole valmis, ja paljud riigid on juba hakanud muutma oma arusaama riigikaitsest. See raamat pakub võimalikku alternatiivi, soovitades juurutada irregulaarsel sõjapidamisel rajanevaid kaitsestrateegiaid. Kuigi irregulaarne sõjapidamine on sama vana kui inimkond tervikuna, on see olemas olnud igas sõjas selle algusest peale ja pole kunagi olnud kaalumisel riikliku strateegiana sõdade võitmiseks. Seevastu on tänane geostrateegiline keskkond loonud tingimused selle asjaolu muutmiseks.

Krimmi annekteerimine, aktiivsus Ida-Ukrainas, mõõkade kõlistamine Balti riikide suunas, sisenemine Süüriasse ja üha jultunum käitumine oma piiridel, on kasvatanud huvi Venemaa relvajõudude vastu. Kasvanud huvi on kaasa toonud ka kõvasti spekulatsioone nende praeguse struktuuri ja võimekuse ning tulevase kasutamise kohta. Hinnangud Venemaa relvajõudude kohta varieeruvad ideest, et tegemist on ebakompetentse ja korrumpeerunud ajateenistusel põhineva jõuga, mis kasutab iganenud nõukogude tehnikat ja tugineb eranditult brutaalsele musklile, kuni selleni, mida ilmutab erioperatsioonide jõud „viisakate inimeste“ ja „väikeste roheliste mehikestega“ Krimmi tänavail. Raamatu autor üritab vahendada, kuidas venelased ise kirjeldavad oma maavägede koosseisu, struktuuri, võitlusvõimet ja moderniseerimist.

Võimust kaugel olevad inimesed ei oska isegi kahtlustada, et suure poliitika aluseks on täiuslikkuseni välja arendatud intriigid, ning et isegi õilsad eesmärgid saavutatakse üsnagi alatute vahenditega. Mõnikord saame intriigi tõelise tähenduse teada alles aja möödudes. . Mitte ainult augustiputš, vaid ka palju muud, mis juhtus 1991. aastal, kätkeb endas ikka veel hulka saladusi ja mõistatusi. Just see aasta määras Venemaa saatuse. Võtmerolli mängis neis traagilistes sündmustes Riikliku Julgeoleku Komitee, kus toimus meeleheitlik ning avalikkuse silme eest varjatud võitlus tšekistide ametkonna ja riigi tuleviku nimel. Raamat räägib 1991. aastal Lubjankal ja kogu Venemaal arenenud sündmustest, tuginedes eelkõige varem avalikustamata dokumentidele ja sündmustes vahetult osalenute, esmajärjekorras KGB tippametnike, tunnistustele.

1974. aastal Ühendriikides sündinud Sean McMeekin kuulub noorema põlvkonna ajaloolaste hulka, kelle kujunemisperiood langes kommunismi kokkuvarisemise perioodi, olles vaba külma sõja aja vastasseisudest ning ideoloogiatest. Ta kasvas ajaloolaseks Ameerikas, õppides Stanfordis ja Berkeleys ning täiendas end Saksamaal, Türgis ja Venemaal. Uute allikate kasutamine ning kõrvutamine võimaldab McMeekinil tuua Vene revolutsiooni uurimisse mõndagi uut. McMeekini raamat pole pühendatud eestlastele, kuid neist on seal juttu küll. Eriti Aleksander Keskkülast, ühest Saksa luure ning Lenini vaheliste sidemete sõlmijast. „Kokkuvõttes on tegemist raamatuga, mis peaks huvi pakkuma ka nendele, kes ajaloost eriti huvitatud pole,“ ütleb Mart Laar Rahva Raamatu kodulehel.

Lavastaja, näitleja ja saatejuhi Rein Paku raamat on häbematult vaimukas ja detailitäpne, kohati uskumatu, ent tõsielul põhinev lugu eestlasest noormehe ajateenistusest Nõukogude armee lõpuaastatel. Hirmsatele, kohati lausa eluohtlikele oludele vaatamata - või koguni just nende kiuste - on tegemist väga ladusa ja lõbusa jutustusega, mis mõeldud kindlasti mitte pelgalt endistele ajateenijatele. Värvikate seikluste taustal loob autorile omane ootamatute arutluskäikudega avameelne laad üllatavalt põnevaid sildu tänapäevaga ja pakub samas ka eneseabikirjanduse võtmes värskeid elutarkusepuhanguid.

SÕDUR detsember 2018 66

Aku Soraineni kogul põhinev ajutine relvanäitus

“Sõjast sõjani” 03.12.2018-24.02.2019

TP12 930 6

MISKI POLE _ VOIMATU

Sa näed, jäädes nähtamatuks. Sa kuuled, liikudes hääletult. Sa täidad ülesande, jäädes ellu. Sest Sa oled üks vähestest, kes kuulub eriväelaste sekka. Oled Sa valmis läbima elu raskeima eksami ja treenima koos maailma parimate eriüksustega? On Sinus vajalik terassisu, et täita Eesti ja NATO kõige keerulisemaid ülesandeid? Kui jah, siis ootame Sind katsetele, mis algavad siit www.elukutse.ee/eog

ESTSOF