54
AJALUGU
Eri andmeil sai Inglismaal tiibrakettidest surma 6214–6364 inimest, lisaks sai 17 961 inimest vigastada ehk omal nahal sai neid rakette tunda üle 24 000 inimese. Kuigi sõjakirjanduses on inglased kujutanud end Saksa tiibrakettide põhiohvritena, on alust arvata, et päris nii ei ole. Inglastele taheti küll õhurünnakute eest kätte maksta, kuid samas oli Saksa sõjaväejuhtidel suur kiusatus kasutada rakettrelva ka maavägede toetuseks taktikaliste ülesannete lahendamisel. Sõjalennukeid ja väärtuslikku kütust nende jaoks sakslastel nappis.
ehitisi ning tappis inimesi, aga kõik temas oli loogiline: sisuliselt oli see lendav pomm, nagu V1 sageli nimetati. Seevastu V2 oli täiesti uut tüüpi ja inimeste jaoks hirmuäratav ebaloogiline relv. Selle lendu ei nähtud, kuna see kulges kuni 96 kilomeetri kõrguseni. Ka langemist tavaliselt ei nähtud, kuna maale lähenes rakett kolmekordse helikiirusega ega andnud langemismürinaga endast märku. Esimene märk sellest raketist oli äkiline hirmus plahvatuskõmin, millele lisandus 3-tonnise raketikere, tühjade paakide ja mootori raksakas maasse või
RAKETI VEDELKÜTUS KOOSNES KARTULIPIIRITUSE JA VEDELA HAPNIKU SEGUST, MISTÕTTU TANKIMISE AJAL TOSSAS SEE NAGU MUINASJUTULOHE. Nii on andmeid, et lääneliitlaste poolt Saksa ikkest vabastatud väikeses Belgias võis nende rakettide ohvreid olla koguni ligi 7000, kuna selle riigi territooriumile tulistati 11 988 sellist raketti. Neist lõviosa – 8696 raketti – läkitati teele Antwerpeni suunas, sest see oli lääneliitlaste kätte langemisest saadik nende peavarustussadam Mandri-Euroopas.
BALLISTILINE RAKETT V2
SÕDUR NR 2 (95) 2017
1944. aasta septembriks oli sakslastel valmis teine „kättemaksurelv“ – ballistiline rakett A4 (Aggregat 4), mis on tuntud rohkem kui V2. Sõjapäevil kasutati ka nimetust rakettpomm. Erinevalt V1st, mille töötas välja Saksa lennuvägi, oli ballistiline rakett maaväe loominguline pingutus. Selle relvaliigi väljatöötamist juhtisid relvakonstruktor Wernher von Braun ja suurtükiväeohvitser Walter Dornberger. V2 lennukaugus oli sarnaselt V1-ga samuti väike – veidi üle 300 kilomeetri. Lõhkelaeng kaalus esialgu 738 kilogrammi, hiljem ligi tonni. Tänapäeval teavad asjahuvilised, mis on ballistiline rakett, kuidas see funktsioneerib ja millisel trajektooril lendab. Tollal aga oli kõik selle relvaga seotu hirmutav uudis, sest V1-ga oli kõik enam-vähem selge – see oli sisuliselt piloodita lennuk, mida juhtis raketi esiotsas olev algeline autopiloot. V1 oli lennul silmaga nähtav, samuti pikeesse minek lennu lõpul. Raketi lõhkemisel kostus kõva kõmakas, see lammutas
mõnda ehitisse, mis juhtus ees olema. Seejärel lendas plahvatuskohast umbes 40-kraadise nurga all taevasse kõuehäälne mürin, mis jättis mulje, nagu lõhkenuks maa ja sealt lennanuks midagi taevasse. See oli raketi langemise müra, mis alles nüüd jõudis kuulajani. See polnud mootorimüra, sest raketi mootor põletas oma kütuse ära esimesel lennuminutil, lennuaeg oli aga kokku umbes 5 minutit – kuuldav müra tekkis koguka raketi (pikkus umbes 14 meetrit ja läbimõõt 165–168 sentimeetrit) ülikiirest lennust läbi õhu. Kuid paraku oli V2 oma eelkäijast palju kallim ja kogu ballistiliste rakettide projekt olevat Saksamaale läinud rohkem maksma kui USA-le Manhattani projekt, mille tulemusena valmistati kolm aatomipommi. V2 ei vajanud stardiks katapulti. See toimetati stardipaika eriveokil (lisaks raketile olid sellel ka stardiks vajalikud lisaseadmed) ja ettevalmistustööd kestsid 4–6 tundi. Just sel ajal oli salarelv ka kõige haavatavam. Raketi vedelkütus koosnes kartulipiirituse ja vedela hapniku segust, mistõttu tankimise ajal tossas see nagu muinasjutulohe. Pärast tankimist tõmbus meeskond ohutusse kaugusse, käivitati süütesüsteem ja ballistilise raketi alla ilmus leek. Järgmise nupuvajutusega pandi tööle kütusepumpade auruturbiin. Kolme sekundiga tõusis temperatuur raketi vahetus läheduses 2800 kraadini ja mootori võimsus kasvas 650 000 hobujõuni. V2 tõusis vertikaalselt õhku ja 4 sekundi pärast suunas autopiloot selle
sihtmärgi peale. Kuigi kütust jätkus kõigest 70 sekundiks, oli rakett selle ajaga lennanud juba 90 kilomeetri kõrgusele ja hakkas pärast seda langema, saavutades kiiruse 4000 kilomeetrit tunnis. 5 minutit ja 20 sekundit pärast starti langes V2 Londonile ja plahvatas. Selliseid V2 rakette läkitas Saksa sõjavägi märkidele 4320, neist Londoni sihis 1402 (esimene tulistati välja juba 8. septembril 1944), mille tõttu sai surma 2754 ja vigastada 6524 inimest. Muidugi sai oma jao taas õnnetu Belgia – enamik V2-rakette suunati jälle Antwerpeni pihta, kokku 1341. Igal juhul said belglased tunda Läänerinde lähitagala kõiki ebameeldivusi – sakslased tapsid tiibrakettidega ja ballistiliste rakettidega Belgias 4092 inimest ja vigastasid 13 172. Seega tapsid sakslased oma sõja võitmiseks kasutute „kättemaksurelvadega“ üle 20 000 inimese, seda on aga ligi 15–30 korda vähem, kui inglased-ameeriklased tegid Saksamaa ja muu Mandri-Euroopa pommitamisel. Samas valmistas ehk Kolmanda Riigi elanikele pisut rahuldust, et Inglismaa elanikud ei saa rahulikult elada, kui nende lendurpoisid igal päeval ja öösel Saksa linnu pommitavad. Las tunnevad sama hirmu ja vaatavad oma purustatud kodusid nagu sakslasedki. Lisaks aitasid nad tõenäoliselt pikendada Saksamaa vastupanu, sest lääneliitlased pidid kulutama rohkelt rahalist, sõjalist ja inimressurssi õhutõrjele, tsiviilkaitsele, Londoni elanike evakueerimisele, varemete koristamisele ja kommunikatsioonide taastamisele. Nii nagu aastatel 1940 ja 1941 tuli londonlastel jälle oma metroo kasutusele võtta pommivarjendina. Tuleb ka lisada, et lääneliitlaste lennuväel tuli Inglismaa elanikkonna kaitsmiseks pommitada Saksa rakettrelvade võimalikke valmistamis- ja väljatulistamiskohti, mis tõmbas õhujõude ära Saksa linnade ja muu sõjalise infrastruktuuri ründamiselt. Kättemaksurelva kättemaksvast efektist ka mõni näide. 18. juuni 1944 hommikul tabas üks V1 Wellingtoni kaardiväeüksuse kabelit Buckinghami palee lähedal, tappes 119 sõdurit ja haavates 141. 28. juunil tappis V1 tabamus Briti lennundusministeeriumi pihta 198 inimest. Sama aasta 25. novembril tabas V2 Woolworthi kaubamaja, tappes 160 ja haavates 108 inimest. Sama aasta detsembrikuus tabas Londonit keskmiselt iga päev 14 ballistilist raketti, rekordpäeval aga koguni 33. Vahepealsetel aastatel Luftwaffe õhurünnakutest toibunud inglased pidid jälle elama teadmisega, et iga päev võib nende jaoks jääda viimaseks.