9
Initsiatiiv ja otsustusvõime on üsna vahetult seotud vaprusega. Mõlema puudumine on tavaliselt seotud hirmuga sattuda naerualuseks, kaotada läbi eksimuste oma sotsiaalset või tööalast positsiooni. Kuna inimesed on juba iseloomult erinevad, siis aus kaitseväelane tunnistab oma hirme ehk siis ka iseloomu, ning seepärast üritab teenida vastavatel ametikohtadel. Tõe rääkimine nõuab vaprust, olgu see oma vigade tunnistamine või teiste vigade esiletoomine. Samas tuleb meeles pidada, et kõik, mis sülg suhu toob, ei pea vaprusest tulenevalt teisteni jõudma.
Asjatundlikkus (professionaalsus) Asjatundlikkust hinnataks tihti inimese teadmiste järgi, kuid see on vaid pool väärtusest. Üsna loomulikult arendab professionaalne kaitseväelane oma erialaseid teadmisi ja oskusi, arvestades oma vajadusi. Asjatundlik inimene teab, et sellest saab ta peagi ka ise kasu, sest on organismi üks osa. Professionaalne kaitseväelane ei varja oma oskamatust või otsustamatust suure pärase faktitundmise taha, vaid kasutab neid fakte teenistuses, küsib ausalt (vapralt) nõu alluvatelt või soodustab mingi protsessi arengut sellega, et ei tekita „müra” ja püsib oma võimete piires. Professionaalne kaitseväelane lähtub oma tegevuses kutse eesmärgist – riigi kaitsest ja selle arendamisest. Asjatundlik on paluda abi oma alluvalt, kui see annab parema tulemuse, ja seda oma ülemale tunnistada. See on ka aus ja vapper tegu.
Ustavus
põhjuseid, miks me seda ei soovi teha. Teisisõnu – me ei käitu ausalt. Olukord sunnib meid olema ebaprofessionaalne, sunnib olema arg. Ustavus ehk kõrgema eesmärgi poole püüdlemine aitab teha professionaalseid, vapraid ja ausaid otsuseid.
Koostöövalmidus See seondub eelkõige asjatundlikkusega. Jalavägi ei võida üksinda lahingut, kui tal pole tuletoetust, vilets haavatute evakuatsioon ei võimalda keskenduda lahinguülesande täitmisele jne. Samas suudab tagala osutada parimat toetust siis, kui toetatav üksus on oma vajadustes aus ja asjatundlik. Kes poleks kohanud olukorda, kus tagalalt kategooriliselt nõutud toetus vedeleb hiljem kasutult või kus piinliku täpsusega täidetud aruanded ei too tulevikku mingeid parandusi, kuid kurnavad samas juhtimissüsteemi. Nagu sõjaaegne koostöö, nii saab ka rahuaegne alguse kõrgema ülema kavatsusest, tema ülesande täitmise kontseptsioonist, oma rolli mõistmisest selles. Omakasupüüdlik hoiak ei aita kuidagi kõrgemat kavatsust täita, kuigi oma ülesanne on täidetud. Siia lisanduvad vastutus ja initsiatiiv ning eelkõige empaatiline mõtlemisvõime. Hea näide rahuaja koostöövalmidusest on eelarve koostamine ja kasutamine.
Avatus Põhimõte, mis on midagi enamat kui koostöövalmidus ja selle toime on kahesuunaline. Arvestades demokraatlikke põhimõtteid ning kodanikkonna tähtsust meie riigikaitses, on avatus ülioluline väärtus. Avatus ei tähenda saladuste puudumist, vaid asjade näitamist nii, nagu need on. Tihti varjatakse mingit informatsiooni mainekujunduse pärast,
kuid veelgi tihedamalt asjatundmatuse tõttu. Alluvatele (eriti ajateenijatele) selgitatakse asju tihti lihtsustatult – „… nii on tehtud,” „… nii on kästud,” „… seda ei ole teil vaja teada”. Ometigi räägime me eesmärgikesksest juhtimisest ja manööversõja põhimõtetest, kus alluvad peaksid üsna hästi teadma, MIKS. Kuid avatus tähendab ka vastuvõtuvõimet uutele lahendustele – vaatamata sellele, et „nii” on tehtud ja teinud „sellised” inimesed! Loomulikult peab liigset avatust ehk lobisemist ja tormamist iga meelitava asja järele talitsema asjatundlikkus ja ustavus.
Mõni näide teenistuslikest olukordadest Ülem, kes kuulab oma alluvat ning langetab otsuse sellest tuleva tarkuse põhjal, on avatud ja asjatundlik. Ülem, kes seda kõigi ees tunnistab, ei ole ainult aus, vaid veel kord asjatundlik, sest ta arendab teiste alluvate initsiatiivi. Alluv, kes näeb, et ülema otsus on sündinud ilma alluvale teadaoleva informatsioonita ning kes edastab selle info ülemale, on asjatundlik ja aus. Alluv, kes ei hakka selle asjaoluga seoses lõputult jaurama, lootes sellega oma positsiooni tõsta, on topelt aus ja asjatundlik, kuid ka koostöövalmis ja ustav. Kaitseväelane, kes logelevast kolleegist hoolimata täidab laitmatult oma teenistust ning suurema eesmärgi nimel kompenseerib ka logeleja puudused, on ustav eesmärgile. Andes logelejale viisakalt hinnangu enne ülemale ettekande tegemist, näitab kaitseväelane üles ausust ja koostöövalmidust. Väärtustepõhise juhtimise rakendumiseks peame neist asjadest, väärtusest, omavahel ausalt rääkima ja need enda sees selgeks mõtlema. Kui siin toodud kirjeldused ei vasta kellegi vaadetele, siis oleks aus ja asjatundlik sellest ka teada anda. Kas siin, Sõduris, või personaalselt, on juba oponendi otsustada, kuid see oleks aus tegutsemine. Kokkuvõttes ei pane ma ühtegi neist väärtustest põlu alla ega kahtle neis. Pigem püüdsin siin neid iseendale avalikult selgitada ja loodetavasti aitab see kaasa ka teistel õiget teed ja arusaama nende enesele ja teistele selgitamisel. Kui me väärtuste olemasolu vaid nende nimetamisega rõhutame ja käitume hoolimata sellest erinevalt, siis me mitte ainult ei muuda väärtusi tühisteks, vaid kahandame oma moraali, teineteise usaldust ja kokkuvõttes võimet täita oma tegevuse eesmärki – kaitsta Eesti riiki.
Sõdur NR 3 (72) 2013
Tundub olevat üsna lihtne mõiste – ära reeda, seisa alati oma riigi eest! Võttes enamasti eeskujuks ilukirjanduslikke olukordi, on meil rahuaegses teenistuses väga raske oma riiki reeta või seda kaitseta jätta. Küll on meil rohkesti võimalusi vahetada ustavus oma kutsele isikliku kasu vastu. Tihti tuleb valida kahe võimaluse vahel: tegutseda nii, et see toetaks kõige paremal moel meie elukutse eesmärki, või et see toetaks käegakatsutavamaid isiklikke huvisid. Siin tulevad jälle mängu ausus, vaprus ja professionaalsus. Ustavus kaitseväes ei saa väljenduda ustavuses oma kamraadi heaolu kõrgemaks paigutamises kaitseväe eesmärkide ees. Üsna tihti tuleb meil mingist vahendist (ka inimesest) loobuda suurema eesmärgi nimel, kuid näiline ebavõrdsus või lihtsalt hirm ise viletsusse jääda sunnib meid leidma
Kui me väärtuste olemasolu vaid nende nimetamisega rõhutame ja käitume hoolimata sellest erinevalt, siis me mitte ainult ei muuda väärtusi tühisteks, vaid kahandame meie moraali, teineteise usaldust ja kokku võttes võimet täita oma eesmärki – kaitsta Eesti riiki.