8
ARVAMUS
Kuidas kaitseväe väärtuste sisse minna? Inimeseks olemise väärtused on üks osa neist nähtamatutest tegevusjuhistest, mis mõjutavad meie käitumist, tunnistame me seda endale või mitte. Väärtused, mida oleme suutnud enda ja teiste jaoks sõnastada, annavad meile paremad võimalused olla inimene, seda kõige laiemas mõttes.
K
Sõdur NR 3 (72) 2013
aitseväes on viimase aasta jooksul palju räägitud väärtustest. Tegu ei ole millegi päris uuega, sest kaitseväes kehtis ju alates 2007. aastast eetikakoodeks oma põhimõtetega. Oleme nüüd sõnastanud veidi erinevaid väärtusi ning rõhutatud on nende vajalikku seotust praktilise teenistusega. Oleme rääkinud ka väärtustepõhisest ja inimkesksest juhtimisest, kus otsustamine ning hinnangute andmine enesele, teistele ja tegudele toimub kindlate põhimõtete alusel. Kaitseväe ühised väärtused on nimetatud uues sisemäärustikus, mille järgi ausus, vaprus, asjatundlikkus, ustavus, koostöövalmidus ja avatus koos käitumisreeglitega peavad kujundama kaitseväe käitumis- ja juhtimiskultuuri ning tagama meie valmisoleku teenida Eesti riiki. Kaitseväe väärtusi on nimetatud ka kaitseväe personalistrateegias. Seal on küll üks väärtus vähem – puudub „avatus” – ning „asjatundlikkus” on asendunud „professionaalsusega”. Nimetatud terminid on täiesti arusaadavad, enamgi veel – need väärtused tunduvad liiga elementaarsed. Väärtuste nimetamise erinevus neis kahes dokumendis probleemi ei tekita. Raskused algavad siis, kui hakkame väärtusi kirjeldama, täpsemalt sõnastama, selgitama või otsima teenistusest näiteid, mis neid ilmestaksid. Näiteks, kas kaitseväelased suudavad kirjeldada ausust või asjatundlikkust rahu- ja sõjaaja lahinguväljal? Kas hinnates alluvaid, neid kiites või karistades lähtutakse nendest väärtustest või peame siiski hindama ka mingeid teisi põhimõtteid? Minu
Martin Herem kolonel KVÜÕA ülema asetäitja
jaoks ei ole probleem paberile kantud kokkuleppe sõnastuses, vaid arutelus ja mõtisklustes, kuidas jõuda iga kaitseväelaseni, et tema sisemine veendumus ütleks – need on õiged väärtused, need on juhised ja tegutsemispõhimõtted, millest ma lähtun – nii on õige! Keeruline on nende puhul ka asjaolu, et ausust me ei saa mõõta. Ustavust samuti mitte. Vaprus ei ole üheselt mõistetav. Me keegi ei vaja rumalat vaprust, mis toob kaasa soovimatuid tagajärgi. Professionaalsus ja koostöövalmidus on aga mõõdetavad suurused. Kas me saame neid koos hinnata? Proovin neid väärtusi paigutada kaitseväe tegevusse. Eesmärk on neid kirjeldada ja igapäevase eluga siduda. Loodetavasti aitab see kaasa ka arutelu-
Kas kaitseväelased suudavad kirjeldada ausust või asjatundlikkust rahu- ja sõjaaja lahinguväljal?
le, kuidas neid kiiremini iga kaitseväelaseni viia.
Ausus Ausus ei seisne pelgalt tõe rääkimises. Tihti öeldakse, et alati ei saa tõtt rääkida. Selline väide ise on juba aus ega alaväärista aususe mõistet. Ausus algab ja lõppeb endale tõe tunnistamises – ka näiteks oma võimete hindamises ja sellele vastavat eesmärgiseadmist karjääriredelil. Selline ausus on tihti äärmiselt raske, kuid näitab samas professionaalsust. Välja suunatud ausus ei ole kindlasti taktitundetu jauramine kõrgema juhi otsuse arvustamisel või alluvale hinnangu andmisel asjatundmatu materdamine. Selline ausus pole midagi väärt. Küll aga on väärt aus sisemine otsus, miks ma mõnda asja välja ei ütle. Kui sellega kindlustatakse kellegi positsiooni, siis on see ebaaus ja asjatundmatu; kui see soodustab organisatsiooni juhtimist või inimese arengut, siis on see käitumine väärtuslik. Tasakaalustatud ja aus kriitika viitab pedagoogilisele ja juhtimisalasele asjatundlikkusele. Kindlasti on ebaaus põhjendada enda otsuseid valede selgitustega. Kui alluv pole väärt järgmist auastet, siis tuleb talle seda öelda ja näidata arenguvõimalusi, kuid kindlasti mitte viidata ülemate vastuseisule. Ebaaus on esitada ka mitte vastavat alluvat järgmisele auastmele, säilitades oma sotsiaalset positsiooni alluva ees ning lootes, et kõrgem ülem selle nii kui nii tühistab.
Vaprus Vapper inimene võib kaotada elu, tervise ja teiste silmis isegi au. Vapper inimene peaks üldjuhul olema lausa väga ettevaatlik ja kalkuleeriv, mida mõni ka arguseks võib nimetada! Vaprust tuntakse selle järgi, et inimene sooritab teo, mida ta kardab teha, kuid mis on üldtunnustatud moraali kohaselt õige. Ta järgib sealjuures seadusi. Tema tegu on vaja tema üksusele ja kaaslastele, et eesmärki saavutada. Me kujutame ette vapraid inimesi sõjas, kuid väga harva tunneme neid rahuaegses teenistuses.