ajalugu
Eesti Tagawara pataljoni Komiteele” 21.11.1917 (ERA R-1703-1-6 l 1-3). Kirjas antakse teada, et 16.11 koos olnud komisjoni otsus: „Ohwitseride pagunid peavad hõbedased olema, sinine /nagu Eesti lipu värvidel/ joon keskel, ääred mustad, tärnid kuldsed. Trahwarettideks on kõikidel ühine „E” täht, mille pääl polgu number 1, 2, 3, 4, kuna Tallinna Eesti polgul selle asemel „T” tuleb. Tähed on eesti keeles. /…/ Soldatite pagunid on sinised mustade äärte ja valgete trafarettidega, täppi pääl samasugune, nagu ohvitseridel”. Lisaks määrati, et lõkmed saavad olema mustad ja pükstel kantakse valget kanti. Kirjale on lisatud kaks värvilist joonist, ühel ohvitseri ja teisel sõduri õlak. Ohvitseriõlaku muster ja (erinevalt kirjapandust) venekeelne trafarett „ЭK” lubavad oletada, et tegu on Eesti ratsapolgu (vn k Эстонский кавалериискй полк) jaoks mõeldud pagunitega.
Õlakud ja trafaretid
Kantide ja keskjoonte süsteem muutus keerulisemaks: jalaväeohvitseride pagunitel pidi olema sinine kant ja sinine vahejoon, ratsaväes valge kant ja must vahejoon, suurtükiväes must kant ja punane vahejoon ning inseneriväes must kant ja sinine vahejoon.
tegutsenud eesti sõjaväes ning 1918. a novembris alanud Vabadussõjas kanti suuresti edasi Esimese maailmasõja ajal väljaantud vormiriietust ning eriti Vabadussõja alguses oli olulisematki teha kui pagunitele tähelepanu pöörata. Tahaks eespoolviidatud raskustele vaatamata tuua näitena veel ühe filmiarhiivis säilitatava foto, mis dateeritud 1917. aastaga ja asukohaks märgitud Haapsalu. Fotol on näha, et mõni sõdur kannab tumeda kandiga pagunil trafaretina polgu numbrit 1, aga fotol kõige parempoolsema allohvitseri pagunil on numbri 1 all veel ladina tähed EP.
Eesti sõjavägi Nagu ülalpool osundatud, sai 1918. a veebruaris 1. eesti diviisist Eesti sõja vägi. Eesti sõjaväes mindi üle eesti keelele. Auastmete süsteem (ohvitseride, allohvitseride ja sõdurite, aga ka sõjaväeametnike ja -arstide) võeti üle tsaariarmeest, aga tõlgiti eesti keelde. Nii ilmuvad esmakordselt polkovniku ja alampolkovniku asemel ooberst ja alam-ooberst. Tsiviilauastmete tõlkimine pakub rohkem võimalusi – nii saab näiteks titulaarnõunikust (титулярныи советник) eestipärane nimenõunik või siis õuenõunikust hoovinõunik (надворныи советник). Eraldusmärkide ja vormi küsimust peeti ka siin väga oluliseks. 12.03.1918 andis Eesti sõjaväe ülem välja päevakäsu nr 6, mis reguleeris vormi ja eraldusmärkide kandmist. Ooberst Larka käsib: „Kõik väeteenijad, ohvitserid ja soldatid peavad vormi järele riides käima, pagunite ja tärniga /kokardega/”. Viimased olid ohvitseridele ja alamväelastele erinevad, täpselt nagu see tsaariarmeeski oli olnud. Määrati, et sõdurite pagunid tuleb õmmelda kaitsevärvi riidest ja varustada värvilise kandiga, mis peab olema jalaväes sinine, ratsaväes valge, suurtüki- ja inseneriväes must. Pagunitele kantakse valge värviga väeosade numbrid ning suurtüki- ja sapööriosadel vastavad trafaretid (ristatud suurtükitorud ja ristatud labidas ning kirka). Staabis teenivate alamväelaste pagun pidi olema lilla, valge kandiga. Diviisi hospidalis teenivate sõdurite pagunikant pidi olema must ja pagunil trafareti asemel punane rist. Velskrid ja polgu laatsarettides teenivad sõdurid pidid kandma oma väeosa paguneid ja vasakul varrukal valgest kalevist 6 cm läbimõõduga ringi, mille keskel punase risti kujutis.
Sõdur NR 3 (72) 2013
Õlakute ja trafarettide kasutus oli kaasaegsete fotode järgi otsustades siiski ilmselt oluliselt kirjum. Eraldi tuleks vaadelda ohvitsere ja sõdureid. Allakirjutanul on siiani õnnestunud leida vaid üks foto ülaltoodud trafaretti kandvast ohvitserist – Oskar Kurvitsa raamatus on leheküljel 83 lipnik Eugen Otsmani foto, kes on tegelikult pildistatud juba ratsapolku üleviiduna ja pärast alamleitnandiks ülendamist. Enamasti on ohvitserid kas üldse ilma trafaretita või kannavad metallist polgu numbrit. Eesti ajaloomuuseumi fondides on õnneks säilinud ka mitu näidet, mis vastavad ülaltoodud joonisele. Mitmel neist on näha, et ära on kasutatud juba olemasolevaid detaile ja neist koostatud tingimustele vastavad uued pagunid. Nii on mitmel pagunil näha pealeõmmeldud vahejoon (просвет), mille alt on näha algset punast värvi sissekootud joon. Mõnel pagunil on tagaküljel säilinud ka valmistaja etikett: Д. Шацъ, Ревель, Глинянная ул. 6. Eesti filmiarhiivis säilitatakse fotot, mis on dateeritud perioodi 1917-1918 ja kujutab 1. eesti polgu ratsaluurekomandot koos oma ülema leitnant Kippariga. Alamleitnant Gustav Kippar teenis 1. eesti polgus 11.07.1917–14.02.1918. Huvitav on fotol ülema kõrval istuva allohvitseri ning esireas vasakul külitava sõduri õlakud, kus on selgelt näha suur ja tõenäoliselt metallist põimitud tähtedest trafarett „ЭП”. Lisaks kannavad äärmised külitavad mehed ilmselt valge
kesktriibu ja musta kandiga alamväelase paguneid nagu kirjeldatud allpool tagavarapataljoni ajaloost kirjutatud raamatus (Eduard Meos. Eesti tagava ra pataljon ja temaga ühenduses olevad sündmused 1917-1918. Tartu, Postimees 1928, lk 76). Trafaretiga mehe kõrval külitaval mehel on pagunil aga kitsama pikipaela puhul tõenäoliselt tegu luuraja (разведчик) kui erialaspetsialisti tunnusmärgiga. Sarnast pikitriipu kandsid ka suurtükiväes sihturid (наводчик). Mõnevõrra teistsugune oli trafarett, mida kandsid paguneil 1. eesti polgu Colti kuulipildujate komando mehed. Foto on tehtud lahkumisel Volmarisse septembris 1917. Ülalnimetatud Eduard Meose raamatust võib lugeda: „Eesti rahvusväeosade ohvitseride õlakud sarnanesid täpselt vene ohvitseride õlakutele: hõbedased, musta kandiga, keskel sinine joon; õlaku peal kuldtäpid, millede asetus sama kui vene ohvitseride õlakuil. Sõdurite õlakud sarnanesid ohvitseride omadele, kuid oli valgest kalevist, musta kandiga, keskel 1 cm laiune sinine joon. Aukraadide paelte asetus sama, mis vene sõdurite õlakuil”. Üldiselt sobib luurekomando fotoga, välja arvatud see, et pildil on tõenäoliselt paguni põhi sinine, kant must ja keskjoon valge. Selliseid paguneid on mõnel fotol ka näha. Oma olemuselt on nad keskjoone tõttu eksitavad ja sarnased ohvitseride pagunitega. Allpool näitena foto sõjamuuseumi kogudest. Valget pagunit kannab seisev parempoolne sõdur. Siiski tuleb tõdeda, et üldiselt on tolleaegseid fotosid tulenevalt rahvusväeosade eksisteerimise lühikesest ajast vähe ja üldplaanis tehtud piltidest on detaile keeruline välja lugeda. Lisaks veel asjaolu, et mõlemal järgnevalt vaadeldaval ajal – Saksa okupatsiooni ajal
63