62
ajalugu
Foto 2. Eesti üksuse jaoks kootud kangaga kaetud pagun. Ajaloomuuseum AM 12067 TE 271 Foto 1. Eesti sõjaväelaste ülemkomitee kirjale lisatud ohvitseri ja sõduri ERA R 1703-1-6 l 2-3 õlaku joonised.
Sõdur NR 3 (72) 2013
teline nõusolek eesti diviisi asutamiseks. Oktoobripöörde järgses segaduses õnnestus kindralstaabi alampolkovnik Jaan Sootsil Põhjarinde juhataja kindral Novitski käskkirja projekti ära kasutades saada 06.(19.)12.1917 rinde tagavaravägede juhatajalt ametlik luba diviisi asutamiseks. Jaan Sootsist sai diviisi staabiülem, diviisiülemaks kutsuti kindralstaabi alampolkovnik Johan Laidoner, kes võttis diviisi juhtimise üle 23.12.1917 (05.01.1918). Jätkus diviisi allüksuste moodustamine. Diviisiülema korraldusel alustati Rakveres 4. eesti polgu formeerimist. Polguülemaks määrati kapten Hendrik Vahtramäe. 03.(16.)01.1918 andis diviisiülem korralduse 1. eesti suurtüki brigaadi moodustamseks Haapsalus. Brigaadiülemaks määrati kindralstaabi alampolkovnik Andres Larka. 30.10. (12.11.)1917 alustati Viljandis staabirittmeister Artur Stolzeni juhtimisel ratsapolgu formeerimist. Konflikti tõttu kohalike enamlastega oldi sunnitud tööd jätkama Tallinnas, polguülemaks määrati staabirittmeister Gustav Jonson. 1918. a veebruaris vallutasid Lätist ja Eesti saartelt lähtunud Saksa väed kogu Eesti mandriosa. Eesti vabariik kuulutati välja selle pealetungi ajal 24.02.1918. Eesti rahvusväeosad lugesid end iseseisva erapooletu riigi sõjaväeks ega astunud sakslaste vastu välja. Esialgu aktsepteerisid sakslased Eesti sõjaväe olemasolu, sest seda oli neil teatud aja vältel vaja ka korra tagamiseks. See tõi endaga kaasa ka ümberkorraldused – diviisi staapi laiendati sõjavägede staabiks. Kuna diviisi juhtkond oli sunnitud Eestist lahkuma (Laidoner oli olnud vene armee rindestaabi luureohvitser, need aga kuu-
Foto 3. Eesti üksuse jaoks tsaariarmee omast ümber tehtud pagun. Ajaloomuuseum AM 12067 TE 284
lusid sakslaste käsul vahistamisele), sai sõjavägede juhiks alampolkovnik Larka ja staabiülemaks kapten Nikolai Reek. Tagavarapataljon saadeti laiali. Eesti sõjavägi koosnes seega 1918. a veebruari lõpus neljast jalaväepolgust, suurtükibrigaadist, ratsapolgust, inseneriroodust ja mereväeroodust. Moodustati ka varustus- ja sanitaarasutused, registreerimisbürood, kõrgem sõja kohus ja sõjaväe kontroll. Sakslastele siiski selline kooseksisteerimine ei sobinud, 20.03. andis 68. armeekorpuse ülem kindralleitnant von Seckendorff käsu eesti sõjaväe likvideerimiseks, seda tehti aprillikuu jooksul. Eesti sõjaväe varustuse võtsid üle sakslased.
Vormiriietus ja eraldusmärgid rahvusväeosades Et tegu oli tsaariarmee osaga, jäi üksustes kogu aja jooksul kasutusele Vene 1907. a mudeli vorm. Nii polgukomitees kui ka ohvitseride kogus arutati korduvalt eripärase vormi sisseviimist, kuid sellest loobuti oma eraldusmärkide kasuks. Lootust saada luba eripärasele vormile ei nähtud. Revolutsioonijärgselt ja eriti mõnes, rohkem enamlaste mõju alla sattunud üksuses (tagavarapataljon)
loobuti valdavalt pagunite kandmisest. Juba veebruarist alates oli moes oma rahvusliku kuuluvuse rõhutamiseks vormil sinimustvalgeid linte kanda. Veidi pikemalt on eraldusmärkide küsimust 1930. a valgustanud kolonelleitnant Oskar Kurvits, kes ka ise 1917. a lipnikuna 1. eesti polgus teenis. Tema sõnul kanti rahvusvärvides linte „kaunis laialdaselt”, lisaks katsid mõned sõdurid lindiga ka mütsimärgi. Peale selle hakati (tõenäoliselt Rakvere ajal) pagunitel kandma trafaretti – seda viimast „kaunis üldiselt (mõned üksused täielikult)”. Trafarett oli kas metallist või värviga pagunile kantud. Üksuse venekeelset nimetust tähistati kas „1Э” või lihtsalt numbriga 1. Lisaks arutas vormikandmise küsimust Kurvitsa sõnul ohvitseride kogu, kes määras pagunite väliskuju – hõbedased pagunid mustade äärte ja siniste vahejoontega. Sõdurite pagunitest Kurvits ei räägi, küll aga sedastab, et „hiljem võeti 1. eesti polgu õlak tarvitusele eesti väeosades üldiselt, igal väeosal oli ainult oma number või eritunnus” (Oskar Kur vits. Eesti rahvusväeosade loomine 19171918: 1. eesti polk. I. Tallinn, 1930, lk 160). Sellega kattub ja seda laiendab Eesti sõjaväelaste ülemkomitee kiri „I Eesti polgu – Tallinna iseseisva polgu –