Ajalugu
61
Tsaari pagunitest nõukogude lõkmeteni Teise maailmasõja eelsete Eesti sõjaväe eraldusmärkide algus (1917/18) ja lõpp (1940) Esimese maailmasõja segadusest sündinud Eesti sõjaväe teekond oma eraldusmärkideni Vabadussõja eel ja ajal kulges katsetades ja leides. Tsaarivõimu ajal kinnistunud sümbolitekeele asendamine oma tunnustega oli osa omariikluse loomisest.
S
õjaväelast on viimastel aastasadadel partisanidest ja teistest relvakandjatest eristanud vormi kandmine. Hierarhilises struktuuris on vaja ka ülemaid alluvatest eristada, lihtsaim viis seda teha on vormiriietele kinnitatud auastmeid näitavate eraldusmärkide põhjal. Eesti oma sõjaväe puhul on huvitavad, aga üsna väheuuritud aeg meie sõjaväe algus ja lõpp enne Teist maailmasõda ehk: rahvusväeosad Vene imperaatorlike vägede koosseisus, Eesti sõjavägi ning Vabadussõja algus 1917-1918; Eesti sõjaväe lõpp ja Punaarmee 22. territoriaalne laskurkorpus 1940-1941. Mõlemat aega iseloomustab senise süsteemi radikaalne lammutamine. Pagunite kandmise eest võis 1917. aastal maksta koguni eluga. Ka 1940.-1941. aastal tõi eelmise riigikorra aegsete kõrgemate sõjaväelaste eraldusmärkide kandmine enamikele kaasa repressioonid, paljud kaotasid elu.
Rahvusväeosad – eesti polgud, eesti diviis, Eesti sõjavägi
major
aga teostus alles pärast Veebruarirevolutsiooni. Nii rahvusliku eneseteadvuse tõus kui ka tsaariarmee lagunemise algus viisid püüdlusteni sõjaväes teenivad eestlased kodu kaitseks koondada. Huvi suudeti ärata Peeter Suure merekindluse juhtkonnas, aprillis saadi luba formeeritavad kindluspolgud komplekteerida eestlastega. 12.04.1917 andis 1. eesti polgu ülemaks kutsutud polkovnik Siegfried Pinding välja esimese päevakäsu. Poliitiliselt kuumas õhkkonnas andis sõjaminister Aleksander Kerenski 22.05.1917 ühelt poolt ametliku loa formeerida üks jalaväepolk eestlastest, samas aga tegi korralduse selle paigutamiseks väljapoole Tallinna. Päev enne polgu lahkumist Rakverre määrati polguülemaks polkovnik Aleksander Tõnisson. Rakveres ja Rakvere lähistel paiknes polk kuni 1917. a sügiseni, kui sakslased olid 1917. a augustis Riia vallutanud, viidi polk
Sõdur NR 3 (72) 2013
Veebruarirevolutsioon tõi kaasa muutused ka tsaariarmeesse mobiliseeritud eestlaste jaoks. Läti rahvusväeosad olid moodustatud juba 1915. a. Erinevatel põhjustel, aga olulises osas just läti kütte tabanud raskete kaotuste tõttu oli Eestis rahvusväeosade loomine küll jutuks,
Agur Benno
üle esmalt Volmarisse (Valmiera) Lätis ja siis Haapsallu. Haapsallu jäädi kuni laialisaatmiseni järgmise aasta kevadel. Haapsalu aega jääb ka osalemine sõjategevuses – vastavalt rindeülema käsule viidi Muhu saarele polgu I ja II pataljon ning Colt-kuulipildujate komando, kellest seal suurem osa (16 ohvitseri ja 1582 sõdurit) sõjavangi langes. Ülejäänud üksuste ülevedu õnnestus polguülemal takistada. Saksa vägede saabumiseni sai 1. eesti polgu allüksustest ainuke sõjaväelise korra säilitanud väeosa, mis kaitses Haapsalu ümbrust taganevate Vene vägede rüüstamise eest. Järk-järgult asutati suurel hulgal kodumaale koonduvatest eestlastest veel teisi väeosi. 24.09.(07.10.)1917 saadi luba moodustada Tartus tagavarapataljon – 1. eesti polgu tagavarapataljoni ja Tartusse 174. jalaväepolku koondunud eestlastest sõduritest. Pataljoniülemaks määrati polkovnik Jaak Rosenbaum. Pataljonile valmistas palju probleeme samuti Tartus paiknenud bolševiseerunud läti tagavara-kütipolk. Järgmise üksusena hakati Tallinnas moodustama veel üht jalaväepolku. 26.09.(09.10.)1917 alustas kapten Jaan Põrk pataljoni, mille esialgne nimi oli Tallinna eesti eraldipolk ja hiljem sai sellest 3. eesti polk, esimeste üksuste moodustamist. Polguülemaks oli esialgu polkovnik Ernst Põdder, hiljem staabikapten Peeter Kann. 2. eesti polgu formeerimist alustati esialgu Paides, hiljem läks polgu moodustamise põhiraskus üle Viljandisse ning asutamiskuupäevaks loetakse 21.11.(04.12.)1917. Polgu III pataljon formeeriti Pärnus, IV pataljon jäi Paidesse. Polguülemaks sai polkovnik Johan Unt. Sama, 1917. aasta sügisel oli saadud ajutise valitsuse sõjaministri põhimõt-