57
Balti pataljoni Eesti kompanii võitlejad kandsid 1996. aastal Lätis Âdažis peetud rahvusvahelisel õppusel Baltic Challenge 1996 musti barette sinimustvalge kokardiga. ARHIIV
bolitega) keskalluvusega üksuste olemasolu dikteerisid seda, et kogu baretimärkide seeria ei tule üdini ühesuguses stiilis. Samas oli otstarbekas järgida ühtse kujundamise põhimõtet seal, kus võimalik, kasutades kaitseväes juba olemasolevat sümboolikat ning vältides ühtlasi täiesti uute sümbolite loomist.
Kaitseväe juhatajalt 2012. a oktoobris saadud suunisest lisandus baretimärk vahipataljonile, sest viimane on esindusfunktsioone täitev presidendi kaardivägi. Kaitseväe peastaabi baretimärgil kasutatav sümbolite valik leiti struktuuriüksuse lipult ja teenetemärgilt. Peastaabi hõbedasest baretimärgist, mis sümboliseerib ühtlasi sõjaväelist juhtimist, tuletati ka kaitseväe juhataja kuldne baretimärk. Kaitseväe logistikakeskusega kooskõlastati lahinguteeninduse relvaliigi baretimärgi kujundus, sest selleks sobis ülihästi edasiarendus kaitseväe logistikakeskuse sümbolist. Luurepataljoni, sõjaväepolitsei ja erioperatsioonide üksuse märgid said ainsatena taustavärvi, sest nende üksuste puhul on värv visuaalse identiteedi ülioluline osa. Viimase aspekti tõttu nõustusid ka nimetatud struktuuride esindajad sellega, et nende baretimärgid pole ažuursed. Mereväe esindajate seisukohad baretimärkide kujundamisel lähtusid eel-
Sõdur NR 3 (72) 2013
Baretimärkide kujundamisel lähtuti järgmistest visuaalsetest põhimõtetest: • märk peab olema lihtne, selge ja arusaadav ka rahvusvaheliselt ning järgima Euroopa traditsiooni; • märkidel olevad sümbolid peavad üksteisest eemalt vaadates eristuma; • siht ei ole väeosade käiseembleeme või rinnamärke täpselt kopeerida, kuid kasutada võib nendel leiduvaid sümboleid, kas minimaalse modifitseerimisega või ka identselt, kui põhisümbol peaks kujundamise käigus liialt moonduma; • märkidel on ühtne läbiv kujundusmotiiv (ovaalne kinnine tammepärg) ning riiklikku kuuluvust näitav tunnus,
kuid erandina on lubatud need ära jätta Vabadussõjas osalenud üksuste (sh mereväe) baretimärkidel. Kujundustes tuli arvestada ka järgmiste tehniliste aspektidega: • märkidel peavad puuduma väljaulatuvad teravused; • märgid on reljeefsed ja ažuursed (õhulised ehk sisselõigetega), kui kujundamispõhimõtted ja olemasolev sümboolika seda võimaldavad; • klamberkinnituse jalgade asukohad (tagumisel küljel) peavad olema kõigil märkidel samas kohas ning sarnastel kaugustel; • märgi maksimaalne läbimõõt ei ületa 50 mm. Baretimärkide kavandite tegemisel võeti arvesse enamik ettepanekutest, mis esitati struktuuriüksustest kaitseväe sümboolikanõukogule 2012. a juunist septembrini. Erisoove tuli palju ning kohati olid need ka üksteisele vastukäivad. Konsensuse saavutamiseks pidi nõukogu mõningaid ideid ka eirama.