53
sillapea positsioon ja kaponiirid Narva jõe vasakul kaldal ¾ mln kr ning kindlustused Petserimaal ½ mln kr.
Kasarmud ja muud ehitised Sõjaväe hoonete ja ehitiste seisukord rahuldas kaitseväe vajadusi vaid osaliselt. Plaan määras hädavajalikeks ehitustöödeks 2,5 mln kr – sh Irboska kasarmutele 1,5 mln kr, erinevatele ladudele-garaažidele 0,4 mln kr ning lennuväe angaaridele 0,6 mln kr (viimane kulunumber jooksis läbi juba lennuväe all).
Kavandatud kulude jagunemine väeliigiti Kui parema ülevaatlikkuse huvides ühendada kõik plaanis kavandatud kulutused kolme tollase väeliigi alla, siis on näha, et suurim oli õhuväe kuluosa, millele järgnesid maaväe ja mereväe summaarsed kuluosad. Sealjuures oli õhuväe kuluosast 2/3 vahetult lennundusega seotud ning 1/3 lennukitõrje valdkonnast. Õhuväe suurt kuluosa saab seletada vajadusega taastada tolleks ajaks marginaalseks taandunud õhuväe lennuvõimekus. Maaväe kuluosa all on aga mõneti tinglikult ka kogu kaitseväe huvides tehtavad side- ja gaasikaitseala kulutused. Maaväe kuluosa: 11 500 000 kr (koos side- ja gaasikaitsevarustuse, piirikindlustuste, Irboska kasarmute ning ladude-garaažide kuludega); õhuväe kuluosa: 12 500 000 kr (koos suurema osaga õlide ja kütteainete kuludest ning lennuangaaride kuluga); mereväe kuluosa: 4 000 000 kr.
Plaani teostumise hinnang (1938–1940)
nud” raskehaubitsad. Mainida tuleb ka seda, et mitme kulutuse realiseerimise katkestas (või muutis võimatuks) ka N Liidu poolt meile pealesunnitud baaside lepingu sõlmimine – eelkõige piirikindlustuste rajamise ja ilmselt ka Tallinna merekindluste täiustamise.
Seos tänapäevaga 1937. a valminud riigikaitse moderniseerimise plaani puhul on mõneti üllatav selle mõtteliselt suur sarnasus 2012. a valminud riigikaitse arengukavaga: mõlemad dokumendid defineerivad algul riigikaitse ideaalvajadused põhiliste kaitsevaldkondade kaupa, arvestavad välja ideaalskeemi maksumuse ning siis asuvad vajadusi prioritiseerima, mää-
1937. a plaani elluviimine jäi järsult halvenenud rahvusvaheliste arengute kontekstis lootusetult hiljaks – aga loodetavasti siin nende kahe plaani omavaheline analoogia ka lõpeb.
ratledes väikeriigi rahakotile jõukohase minimaalselt hädavajaliku kulutuste ringi ning jaotavad plaanitud kulutused aastate lõikes kindla aja peale – sarnasus nende kahe dokumendi prioritiseeritud relvastushangete põhise loogika vahel on ilmne. Kui 1937. a riigikaitse moderniseerimise plaani kutsus esile vajadus kaasajastada Esimene maailmasõja tasemele jäänud kaitseväe relvastust, siis 2012. a riigikaitse arengukava koostamise vajadus oli eelkõige terav tarvidus suurendada oluliselt kaitseväe vahetute lahinguvõimekuste spektrit. 1937. a plaani elluviimine jäi järsult halvenenud rahvusvaheliste arengute kontekstis lootusetult hiljaks – aga loodetavasti siin nende kahe plaani omavaheline analoogia ka lõpeb. 1937. a riigikaitse moderniseerimise plaan oli kahtlemata hea ja asjalik dokument, veelgi enam väärib tunnustust aga kiirus, millega suudeti käivitada mitu olulist relvahanget. Kahjuks lõppes meie aeg – ehk nagu on ühe samateemalise artikli lõpus öelnud Toe Nõmm: „ajalugu võib olla armutu” („Eesti relvad Teise maailmasõja eel”, Tehnikamaailm aug/2008).
Sõdur NR 3 (72) 2013
Plaani reaalset teostumist meie paaril viimasel iseseisvuseaastal on parim jälgida kommenteeritud tabeli abil. Nagu hästi näha, peatas Euroopas alanud sõjategevus enamiku riigikaitse plaaniga ettenähtud tegevustest – ehk siis 15 põhilisest plaanitud kulutusest tervelt 9 (60%) ei teostunud üldse. Mõni plaanitud tegevus tehti kas osaliselt ja/ või plaani olude sunnil improviseerides ning paari vähemolulise kuluartikli osas puudub ka ülevaade. Enam-vähem teostunuks võib pidada vaid I ja II diviisi sidekompaniide motoriseerimist. Asja negatiivset külge suurendab eriti see, et mitmel puhul jõuti küll tellimusi vormistada ja ka summasid maksta hiljem siiski mitte midagi saades. Parim näide on meie Inglismaale „jäänud” sõjalennukid ning Saksamaale „jää-
Sellised Saksa luurelennukid Henschel Hs126 jõudsid Eestisse – relvastuse ja sidevahenditeta. arhiiv