50
ANALÜÜS
Riigikaitse moderniseerimiskatsed Eestis Teise maailmasõja eel Eesti Vabariigi jõupingutused riigikaitse moderniseerimiseks aastail 1938–1940. 1937. a „Riigikaitse moderniseerimise plaan” kui tegevuskava riigikaitse kaasajastamiseks.
A
Sõdur NR 3 (72) 2013
rtikkel on mõtteline järg sama autori arvamusloole „Kaitseväe nõrkused 1930-ndate lõpul”, mis ilmus ajakirjas Sõdur 2012. aasta detsembrinumbris (Nr 1 (69)). Kui nimetatud artiklis kirjeldati tolleaegsete põhiliste sõjalist heidutust tootvate faktorite abil kaitse väe üldist olukorda ja mahajäämust 1930. aastate lõpuks, siis see ülevaade keskendub jõupingutustele, mida Eesti riik võttis ette oma riigikaitse moderniseerimiseks veel vahetult enne Teist maailmasõda. Nagu oli välja toodud eelmises artiklis, joonistus 1930-ndate teise poole kaitseväe tehnilisest varustatusest võrdlemisi pessimistlik üldpilt. Kui masside mobiliseerimise plaanid ning varustatus laskerelvadega tundusid olevat tasemel, siis tolleaegsete põhiliste sõjalist heidutust tootvate relvastusalaste faktorite osas oli mahajäämus ilmne – kuni mõne väe- ja relvaliigi marginaliseerumiseni välja (lennuvägi ja soomusväe relvaliik). Hajutamaks sellist ehk liignegatiivset üldmuljet peab tunnistama, et toonast olukorda teadvustas kaitseväe juhtkond – 1930-ndate teisel poolel analüüsiti sõjavägede staabis tõsiselt meie relvastusalast üldseisu ja koostati sellealaseid märgukirju, see tegevus päädis 1937. a lõpul valminud riigikaitse moderniseerimise tegevusplaaniga. Veel 12. jaanuariga 1937 on dateeritud kaitsevägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri salajane märgukiri riigivanemale, milles konstateeritakse, et sõjaväe varustuses on „võrdlemisi suured puudused” ning pannakse ette riigi võimalustele „enam-vähem vastav” miinimumprogramm relvastusalase olukorra parandamiseks. Programmi osadena nägi märgukiri ette: • lennuväe ja õhukaitse täiendamist; • tankitõrjerelvade ja nende laske-
Boris Püssa kolonelleitnant
moona ning vähemalt ühe rühma moodsate tankide hankimist; • jalaväe käsirelvade ja suurtükiväe laskemoona täiendamist; • merejõudude (eriti merekindluste) täiendamist; • gaasikaitse täiendamist; • sõjaväe osalist motoriseerimist ning kütte- ja määrdeainete taga vara soetamist; • hädatarvilike ehitiste püstitamist sõjaväeosade ja tagavarade paigutamiseks; • oma sõjatööstuse edasist arendamist. Sellise miinimumprogrammi teostamise maksumuseks eeldati märgukirjas 35 000 000 krooni jagatuna viie aasta peale. Märgukiri on huvitav juba selle poolest, et sama aasta lõpuks sõjavägede staabis valminud riigikaitse moderniseerimise plaan kordas tegelikult selle märgukirja põhisõnumeid, detailiseerides ja põhjendades eri valdkondade relvastuse vajadusi ning konkretiseerides kuluartikleid. Selle plaani ülevaatehinnang ja teostuse jälgimine on artikli põhiaines.
Riigikaitse moderniseerimise plaan 1937 Plaani oli koostanud sõjavägede staabi 1. (operatiiv)osakond – see oli täiesti salajane, neljas eksemplaris, selle oli kinnitanud kaitseväe juhataja 4. detsembril 1937 ning heaks kiitnud riigikaitse nõukogu. 1938. a algul kiitis selle heaks ka riigivanem ning see edastati vastava krediidi koostamiseks ja määramiseks (st ellurakendamiseks) sõjaministrile ja majandusministrile. Plaanis oli kalkuleeritud vahendeid relvastuse moderniseerimiseks kokku
28 mln krooni eest. Realiseerimise ajaks nähti ette kuus aastat – 5 mln kr/a ja 3 mln kr viimasel aastal (eelarveaastad 1938/39–1943/44). Plaan sisaldas järgmisi kalkuleeritud kuluartikleid, mida võib pidada ka riigikaitse moderniseerimise põhisuundadeks: • tankid ja tankitõrjerelvad; • kaugelaskesuurtükid; • lennukid ja lennukitõrje kahurid; • kiir-mootortorpeedopaadid mereväele; • uus 305 mm soomustorn Naissaarele; • sidevarustuse täiendamine; • gaasikaitsevarustuse täiendamine; • õlide ja kütteainete tagavarade täiendamine; • piirikindlustuste väljaehitamine; • kasarmud jm ehitised.
Tankitõrje Plaani olukorrahinnang nägi igale brigaadile (plaani tegemise ajal kuus brigaadi) ette oma motoriseeritud TTkahurite kompanii. Lisaks selle peeti vajalikuks Narva rindele üht ja Petseri rindele kahte-kolme TT-kompaniid (ülemjuhataja või diviisijuhatuste käsutuses). Hinnanguline vajadus oli kokku seega 9-10 motoriseeritud TT-kahurite kompaniid (á 9 kahurit) – kokku 81–90 TT-kahurit (ilma tagavarakahuriteta).
Tankid Minimaalvajaduseks peeti kaht tankikompaniid üheaegseks manööverdamiseks kahel operatiivsuunal (kompaniid nähti vähima üksusena, mis kujutaks endast veel löögi- ja läbimurdejõudu). Kompanii jaoks nähti ette 12 tanki – kaks tankirühma á 5 tanki pluss kompaniiülema tank ja varutank. Plaani ettepanekute osa nägi miinimumvariandina ette tagada üheaegselt 40–50% vajalikust TT-kahurite arvust ning 40–50% vajalikust tankide arvust. Et 40 TT-kahurit olid juba varem tellitud, plaaniti tankitõrje ja tankide ühisvaldkonnas finantsid vaid 12 tanki hankimiseks ühele tankikompaniile (2,3 mln kr) pluss vahendid kahe TTkahurite kompanii motoriseerimiseks (0,7 mln kr) – kokku seega 3 mln kr.