47
duste kohaselt on tänapäeva piraadid üldjuhul kõhetu kehaehitusega kohalikud isikud, kes asuvad nn „piraatluse toiduahela” alumises otsas ega ole laevade ründamiseks ülemäära peene varustusega. Kaitsemeeskonna olemasolu on laeva jaoks suur julgeolekugarantii ning võimalus, et seda laeva rünnatakse, väga väike. Kui aastatel 2010-2011 olid piraatide rünnakud Somaalia ranniku lähistel hari punktis (EUNAVFOR-i andmetel vastavalt 174 ja 176 rünnakut aastas), siis 2012. aastal langes rünnakute arv juba 35-le. Sama tendentsi näitab ka röövitud aluste hulk ning katkestatud rünnakute arv.
Muutused jätavad Eesti eemale Kaubalaevu, mille pardal on laevakaitsemeeskond, üldjuhul ei rünnata.
N-ltn Ivari Sarapuu juhitud teine laevakaitsemeeskond teenis Prantsuse laevadel FS Nivose, FS Courbet ja FS Surcouf 2011. aasta aprillist oktoobrini.
12.05.2013 seisuga oli piraatide käes 2 laeva 54 meremehega 2009 2010 2011 2012 2013 Kaaperdatud 45 45 26 7 0 Rünnakud 120 131 148 23 2 Eesti laevakaitsemeeskonnad on 2010. aasta novembrist operatsioonil Atalanta osalenud 5 rotatsiooniga, kokku 715 missioonipäevaga. Koostöös Saksamaa ning Prantsusmaaga on oldud vastavalt kahel ning seitsmel sõjalaeval. Meie laevakaitsemeeskonnad on toetanud Somaalia, Panama, Sierra Leone, Togo ja Filipiinide lipu all sõitnud laevu. Operatsioonipiirkonnas on pardutud viiele piraatlusekahtlusega laevale ning osaletud 45 piraadi vahistamisel.
Somaalia riiklik olukord ei ole sugugi paranenud, siis piraatlus ootab oma järgmist õiget hetke, lootes, et turvameetmeid laevadel hakatakse nõrgendama, tuginedes statistikale. Rünnakuüritused, mis ei kajastu statistikas ja siiski aktiivsed piraadilaagrid (mis nüüd on n-ö liikuvad
laagrid, kuna sellisel kombel on sõjalistel üksustel raskem neid tabada) viitavad kindlalt sellele, et kohe, kui hakatakse riskima ilma turvameeskondadeta sõita või vähendama sõjaliste üksuste kohalolu piirkonnas, tõuseb uuesti ka piraatlus ja selle edu,” kirjeldab Sarapuu.
Sõdur NR 3 (72) 2013
Üksjagu on rünnakud vähenenud ka tänu ennetavatele meetmetele. „Passiivsed meetodid ehk laevade füüsilised tõkked, näiteks okastraat, teevad pardumise raskemaks. Teine kõige mõjusam aspekt on relvastatud turvameeskondade kasutamine, mis on efektiivseim lokaalne kaitse. Rünnakuüritused ei ole kuhugi kadunud, kuid need lõpetatakse väga varajases staadiumis kohe, kui nad näevad turvameeskondade pardalolekut. Paljud intsidendid ei jõuagi avalikkuseni. Neist ei kanta ette, seega need ei kajastu ka statistikas,” kirjeldab Sarapuu. Ka laevameeskonnad ja laevaomanikud oskavad nüüd palju tõhusamalt kaitsemeetmeid kasutada, alustades teravast vaatlusrutiinist, lõpetades raporteerimise ja abi kutsumise protseduuridega ning meeskonna kaitseks loodud Citadeli protseduuride rakendamisega. Muutunud olud on muutnud ka Atalanta operatsiooni. Kui seni olid laeva kaitsemeeskonnad seotud konkreetse sõjalaevaga, siis nüüdsest on võetud suund autonoomsete laevakaitsemeeskondade kasutamisele, mis vabastab sõjalaevad meeskondade transpordist. See tähendab, et sõjalaev saab enam tegelda oma põhiülesannete – patrullimise, vaatluse, piraadilaagrite avastamisega. Meeskonnad tulevad sellisel juhul baasidest eskorditavatele laevadele. Eesti jaoks tähendas taoline töökorraldus kaldal ootava meeskonna jaoks logistilise ja diplomaatilise toetuse korraldamist, mis selles maailma osas oleks keerukas ja kulukas. Seetõttu otsustas valitsus mai algul Eesti osaluse operatsioonil Atalanta lõpetada. Kuigi statistika näitab rünnakute vähenemise märke, ei ole piraatlus Somaalia rannikult kuhugi kadunud. „Kuna