44
KONFLIKT
omakaitseüksused. Nii Shabiha kui ka rahvakomiteed on tegutsenud tihedalt koostöös Süüria julgeolekustruktuuridega ning valvanud objekte, mehitanud kontrollpunkte, kuulanud üle ja hukanud mässulisi (Holliday 2013b: 16–18).
Mässutõrje taktika arengud 2012
Hamah 1982. aastal.
Sõdur NR 3 (72) 2013
mahasurumisel tehtu kordamine, mida iseloomustas valitud üksuste kasutamine, linnade ja asulate puhastamine mässulistest ja hoidmine enda käes (kui vaja, siis ulatusliku kaudtule kasutamisega) ning valitsusele ustavate poolsõjaväeliste formeeringute laiendamine ja kasutamine (Holliday, J. 2013b. The Assad Regime. From Counterinsurgency to Civil War. Institute for the Study of War, p 9-10). Sellise mässutõrje meetodi rakendamise näide on Hamāh, mille vallutamisel 1982. a purustati kolmandik selle ajaloolisest keskusest ning hukkus 10 000 – 25 000 inimest (CNN 01.10.2012. Thousands displaced as Syrian authorities demolish Hama neighborhood). Bashar al-Assad astus 2011.-2012. a kindlalt oma isa jälgedes. Süüria relvajõudude kõrgem juhtkond andis välja korralduse, mille kohaselt lubati lojaalsete üksuste kõrval kasutada üksikuid sunniitide üksusi. Selline lähenemine tagas elanikkonna represseerimise, kuid ei võimaldanud sunniitidel deserteerida. Nii osales näiteks Dar‘ā puhastusoperatsioonis 2011. a kolm erivägede rügementi (35., 41. ja 47.), millest 35. rügemendi ülemale allutati 132. mehhaniseeritud brigaad, mida ei loetud usaldatavaks. Sel teel suutis valitsus kasutada mässutõrje operatsioonides rohkemal või vähemal määral üksusi kõigist maaväe diviisidest (Holliday 2013b: 12, 14). Valitsusvägedel ei olnud 2011. a probleeme linnade ja asulate puhasta-
ARHIIV
mise ja enda käes hoidmisega. Halvasti organiseeritud ja relvastatud mässuliste üksused ei suutnud regulaarvägedele osutada märkimisväärset vastupanu. Pärast mässuliste väljatõrjumist lahkusid ka valitsusväed linnadest ja asulatest. 2012. a algusest hakkasid Süüria vägede kaotused aga suurenema ning siis hakati järjest enam rakendama mässuliste hõivatud linnaosade vallutamisel kaudtuld. Esimene niisugune rünnak toimus Zabadanis ning juba märtsis 2012 vallutati Homs pärast kuu aega kestnud suur tükituld. Samuti hakkas Süüria väejuhatus linnadesse nende hoidmiseks jätma ustavaid üksusi. See võimaldas küll suuremate probleemideta hoida nt Homsi, kuid Süüria armee sõjaeelsest paigutusest (kaart 2) tulenev lojaalsete vägede vähesus Põhja-Süürias viis järjestikuste kaotusteni (Holliday 2013b: 15-16). Ajaloolist kogemust ning eeltoodud probleeme ja piiranguid arvestades võis oodata poolsõjaväeliste formeeringute esilekerkimist al-Assadi leeris, mis ka aset leidis. Süüria juhtkonda toetavad kodusõjas kaks struktuuri. Shabiha on al-Assadi suguvõsale ustav kriminaalse taustaga ühendus, millel on kuni 10 000 liiget (Starr, S. 2012. Shabiha Militias and the Destruction of Syria. CTC Sentinel, 5 (11-12), 12-17). Jaysh al-Sha’bi ridades oli 2011. a 100 000 liiget, kes kuulusid peamiselt etniliste ja usuliste vähemuste (sh druuside ja kristlaste) hulka. Jaysh al-Sha’bi baasil tekkisid esialgu rahvakomiteed, mis on tegelikult valitsuse poolt relvastatud
Varasema mässutõrje kogemuse rakendamine paistis 2012. a alguses andvat positiivseid tulemusi. Hoolimata mässuliste tugevnevast vastupanust suudeti Süüria armee tulejõud maksma panna ja olulisi linnu kontrollida. Aasta teises kvartalis aga hakkasid sündmused liikuma uues suunas. Kaudtule rakendamise ja linnade halastamatu purustamise tõttu lahkusid elanikud massiliselt, muutusid vaenulikuks ning mäss levis uutele aladele. Erinevalt 1980. aastatest ei suutnud Bashar al-Assadi väed mässu isoleerida ja seejärel maha suruda, vaid pigem aitasid kaasa selle levikule. Vägede nappus riigi põhjaosas (kaart 2) muutis kaudtule kasutamise seal eriti sagedaseks ja mässutõrje strateegia asendus sisuliselt elanikkonna kollektiivse karistamise ja pagendamisega. Niimoodi hoiti terveid linnaosi pantvangis ja sunniti mässulisi hoiduma aktiivsetest rünnakutest. Mässulised teadsid, et vastuseks nende rünnakutele hakkavad valitsusväed tulistama elanikke, kelle abistamiseks polnud mässulistel vahendeid. Damaskuses jõudis asi 2012. a sügisel lausa nii kaugele, et valitsus lammutas sihilikult terveid kvartaleid sundimaks elanikkonda linnast põgenema. Poolsõjaväelised struktuurid andsid hukkamiste ja röövimistega ka oma panuse elanikkonna pagendamisse. Süüria õhuväge kasutati elanikkonna ründamiseks seal, kus suurtükiväge oli ebapiisavalt. Löögid pagaritöökodade pihta, ebatäpsete, kuid väga purustavate improviseeritud pommide kasutamine jms terroriseeris tsiviilelanikke ja sundis neid oma kodusid maha jätma. Detsembris 2012 alanud raketirünnakud mässuliste alade vastu taotlesid sama eesmärki ja vähendasid tegelikult koormust õhuväele, kelle vastu mässulised suutsid 2012. a sügisel järjest tõhusamalt võidelda. (Holliday 2013b: 19–25.) Seega saavutas Bashar al-Assad olukorra, kus riigi elanikkond jagunes üha selgemini mässuliste ja valitsuse toetajateks, põgenikud muutsid mässuliste alad raskemini hallatavaks ning valitsuse kontrolli all olevatel aladel vähenes vaenuliku elanikkonna hulk.