43
des seega al-Assadi positsiooni. Viimase püsimine võimul tagab ka Tartusi mere väebaasi säilimise Venemaa kasutuses, kuigi selle baasi sisulise vajalikkuse suhtes Vene laevastikule on väljendatud põhjendatud kahtlusi (Harmer, C. 2012. Russian Naval Base Tartus. Institute for the Study of War). Iraani ja Hezbollah’ toetus Süüria režiimile tuleneb asjaolust, et Süüria on olnud Iraani pikaajaline liitlane, kelle territooriumi on Iraan kasutanud Iisraeli ohustamiseks, et tugevdada oma positsiooni araabia maailmas ja ära hoida rünnakut oma tuumaobjektidele. Selleks on Iraan Süüria kaudu varustanud ja relvastanud Iisraeli vastu tegutsevaid Hezbollah’d, Hamasi ja Palestiina Islamidžihaadi. Samuti on Iraan aidanud arendada Süüria keemiarelva programmi, rakettrelvastust jm. Süüria kodusõjas on Iraani ja Hezbollah’ toetus Süüriale ulatunud varustamisest, luureinfo edastamisest, nõustamisest kõigil tasanditel kuni väljaõppe andmise, otsese osalemiseni võitluses ja operatsioonide juhtimiseni (Fulton, W., Holliday, J., & Wyer, S. 2013. Iranian Strategy in Syria. Institute for the Study of War).
Süüria valitsusvägede mässutõrje meetodid ja nende tulemuslikkus
Teated keemiarelva kasutamisest on selles kontekstis eriti olulised, sest USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa juhtkond on teatanud, et keemiarelva kasutamine on „punane joon”, mille ületamine sunnib neid riike astuma jõulisi samme Süüria suhtes.
hoitakse baasides, on ka suur osa sõjatehnikast seal. 2012. a aasta keskpaigaks oli erinevatel hinnangutel deserteerinud 60 000 – 100 000 sõjaväelast, mis moodustab 20–30% relvajõudude sõjaeelsest koosseisust. Seepärast pole kodusõjas olnud näha Süüria relvajõudude kogu lahinguvõimsust. Valitsusvägede vastas on olnud pidevalt kasvav mässuliste grupeeringute arv. Märtsis 2012 torkasid oma tegevusega silma Khalid bin Walidi brigaad Homsis, Harmoushi pataljon Jebel alZawiyas, Omari pataljon Dar‘ās ja Abou al-Fidaa pataljon Hamāhs. Need neli üksust, millest kolm esimest olid seotud VSA-ga, võitlesid visalt valitsusvägede vastu ning suutsid väikesi maa-alasid mõnda aega ka oma käes hoida. Kokku oli mässulistel 22 üksust, mis tegutsesid Süürias (Holliday, J. 2012. Syria’s Armed Opposition. Institute for the Study of War, p 15). Mais 2012 oli mässuliste ridades väidetavalt kuni 40 000 võitlejat ning aprillis 2013 juba ligi 100 000 (Pelda, K. 30.04.2013. Fod der for the Front: German Jihadists on Syria’s Battlefields. Der Spiegel). Neist 5000–8000 olid Jabhat al-Nusra islamistid ja nendega koos tegutsevad võitlejad (Benotman & Blake 2013: 5). Mässulised olid jaotanud Süüria viieks rindeks. Selline jaotus peegeldas mässuliste seas jätkuvat koostöö tihenemist. Detsembris 2012 moodustasid 260 mässuliste välikomandöri kõrgema ülemjuhatuse, mille koosseisu valiti 11 endist sõjaväelast ja 19 tsiviilisikut. Iga rinde tegevust juhib ülemjuhatuse määratud sõjaväelane ja tema tsiviilisikust asetäitja. Iga rinde juhatusel on operatiiv-, luure-, varustus-, administratiiv- ja õigusosakond. Samas ei kontrolli mässuliste ülemjuhatus ressursse, mida rinded ise suudavad hankida ning tal ei ole ka kuigi palju vahendeid rinnete toetamiseks. Täiendav probleem mässuliste sõja tegevuse koordineerimisel on asjaolu, et sugugi mitte kõik võitlevad grupeeringud ei ole ülemjuhatuses esindatud ning JaNga lääneriikide negatiivse reageeringu kartuses ei tahetagi tegelikult otseselt suhelda (O’Bagy, E. 2013. The Free Sy rian Army. Institute for the Study of War, p 16, 29-30). Valitsusvägede üsna väike arv võrreldes kontrollimist vajava territooriumi ja elanikkonna suurusega dikteeris ka meetodid, millega püüti mässuliste tegevust maha suruda. Paljuski on see olnud Hafez al-Assadi poolt 1980. aastatel moslemi vennaskonna ülestõusu
Sõdur NR 3 (72) 2013
Konflikti puhkemisel 2011. a oli Süüria relvajõududes ligi 300 000 sõjaväelast, kellest 220 000 teenis maaväes. Seejuures moodustasid alaviidid 70% relvajõudude lepingulisest personalist ning 80–90% ohvitseridest. Süüria relvajõududel oli kasutada arvukalt tehnikat (5000 tanki, 500 lennukit jm), millest arvestatav osa pärines 1970. aastatest. Maavägi jagunes kolmeks korpuseks, millest 1. korpus paiknes Iisraeli ja Jordaania suunal, 2. korpus paiknes Liibanoni suunal, moodustades samas ka teise kaitseliini Iisraeli kallaletungi tõrjumiseks ning 3. korpus tagas sisejulgeolekut ja pidi tugevdama rinnet Iisraeli rünnaku puhul. Maaväe koosseisus oli 13 diviisi, millest kaheksa olid tavalised mehhaniseeritud ja soomusdiviisid ning ülejäänud viis spetsiifiliste ülesannetega. Süüria diviiside paiknemine on näidatud kaardil 2. Süüria spetsialiseeritud diviisidest tuleb kõigepealt esile tõsta 4. tankidiviisi ja vabariigi kaardiväge (kaardil tähistatud RG). Neist esimene on eliitüksus, mis on täielikult komplekteeritud lepingulise isikkoosseisuga, kellest 80% on alaviidid. 4. tankidiviisi ülesanne on
traditsiooniliselt olnud valitseva režiimi kaitse nii sise- kui ka välisvaenlaste eest. Sõja puhul Iisraeliga pidi ta moodustama Damaskuses viimase kaitseliini. Väidetavalt juhib seda diviisi Bashar alAssadi vend Maher al-Assad. Vabariigi kaardivägi, mille struktuur vastab mehhaniseeritud diviisi struktuurile, on samuti täitnud valitsuse kaitsmise ülesannet, kuid eelkõige sisevaenlaste eest. See seletab diviisi paiknemist presidendipalee ümbruses ning sunniitide kõrvaldamist diviisist kodusõja käigus. Süüria 14. ja 15. erivägede diviis on lääneriikide klassifikatsiooni järgi pigem kergejalavägi kui eriväed. Riigi ajaloos on nemadki korduvalt kaitsnud valitsevat režiimi, kuid nende isikkoosseisus on alati olnud arvestatav kogus sunniite, kellest osa on kodusõja käigus deserteerinud. 17. diviis on sisuliselt maaväe reservdiviis (Holliday, J. 2013a. The Syrian Army. Doctrinal Order of Battle. Institute for the Study of War, p 6–8). Konflikti käigus on Süüria juhtkond olnud sunnitud kasutama mässuliste vastu võimalikult lojaalseid ja komplekteeritud üksusi, mistõttu on lahingu tegevuses osalenud vaid 60 000 – 70 000 Süüria sõjaväelast. Peamist raskust sõjategevuses on kandnud 4. tankidiviis, vabariigi kaardivägi ja eriväed. Süüria valitsusel kasutada olevad jõud on näidatud skeemil 1. Ülejäänud osa Süüria maaväest on konflikti käigus pikkamööda marginaliseerunud. Sõjaväe juhtkond on konflikti käigus muutunud järjest umbusklikumaks sunniitidest sõjaväelaste suhtes, mis on kaasa toonud viimaste hoidmise baasides ja kasarmutes ning äärmuslikel juhtudel ka ebausaldatava kontingendi arreteerimised. Et vägesid