40
KONFLIKT
Süüria kodusõda – hetkeseis ja arenguvõimalused Viimased kaks aastat Põhja-Aafrikat ning Lähis-Ida raputanud n-ö araabia kevade sündmused on ühes tugevamas diktatuuririigis Süürias jõudnud nüüdseks muutuda rahvarahutustest mässuks ning sealt edasi välisosalusega kodusõjaks. Just välisosalus ning rahva süvenev usuline polariseerumine suureneva terrori õhkkonnas on andnud alust kartusteks, et sündmuste eskaleerudes oleme varsti silmitsi islamimaailmast välja ulatuva ususõjaga.
J
Sõdur NR 3 (72) 2013
uba rohkem kui kaks aastat on maailma tähelepanu olnud suunatud konfliktile Süürias. 2011. aasta märtsis alanud rahulike meeleavalduste ajendid olid paljuski samad, mis teisteski araabia kevadest haaratud riikides: noorte inimeste enneolematult suur osakaal elanikkonnas ja nende väga kõrge töötuse määr, ebaefektiivne majandus ning suletud ja autoritaarne poliitiline süsteem. Valitsus reageeris toimuvale vägivallaga ning juba aprillis kasutati sõjaväge demonstrantide laialiajamiseks. Protestide ja kokkupõrgete jätkumine tõi kaasa nii protestijate relvastumise kui ka sõjaväelaste deserteerimise Süüria relvajõududest. Vähem kui aasta hiljem suutsid mässulised Türgi võimude hinnangul kontrollida 50–60% riigi territooriumist ning mässuliste poole üle jooksnud Süüria peaminister Riyad Hijab väitis 2012. aasta augustis, et Bashar al-Assadi vägede valduses oli vaid 30% riigist (Blair, D. 14.08.2012. Bashar al-Assad regime ’controls only 30 per cent of Syria’ says former PM. The Daily Telegraph; Gutman, R. 30.06.2012. Russia, China join US in calling for new government in Syria. McClatchy Newspapers). Aastavahetuseks oli järjest ägenev sõjaline vastasseis läbinud mässu (ingl k insur gency) staadiumi ja kujunenud kodu sõjaks, milles kumbki osapool kontrollis üsna selgelt eristatavat territooriumi (kaart 1). Siis alustasid mässulised pealetungi
Erik Männik vanemteadur SA rahvusvaheline kaitseuuringute keskus
Damaskusele ning 2013. a märtsis vallutasid nad esimese suurema linna – rohkem kui 200 000 elanikuga Ar-Raqqah’ Süüria keskosas (Roggio, B. 08.03.2013. Al Nusrah Front seizes control of Syrian city of Raqqah. The Long War Journal). Aprillis jõudis konflikt Süürias ilmselt täiesti uuele tasemele, sest meediasse jõudnud teadete kohaselt kasutati sõjategevuses juba korduvalt keemiarelva. Konflikti käigus on hukkunuid ligi 80 000, naaberriikidesse põgenenud 1,5 miljonit ja oma kodust lahkunud ligi neljandik Süüria 22 miljonist elanikust (CNN 18.05.2013, U.N.: More than 1.5 million fled Syria, 4 million more dis placed within nation). Sündmuste arenemisele selliste mõõtmetega konfliktiks aitas selgelt kaasa riigi elanikkonna jagunemine mitmeks etniliseks ja usuliseks grupiks. Riigi 22-miljonilisest elanikust on 20 miljonit araablased ning ülejäänu moodustavad kurdid, armeenlased jt. Usutunnistuse alusel jaguneb Süüria elanikkond sunniitideks, keda on 74% (s.o 16 mln inimest), druusideks, alaviitideks jt moslemiteks (kokku 16%, 3,5 mln inimest), kristlasteks (10%, 2,2 mln inimest) ning lisaks on riigis ka väike kogukond judaiste (CIA World Factbook 2013). Riiki on aga 1970. aas-
tatest raudse käega juhtinud šiiitide hulka kuuluvad alaviidid, keda on riigis 2,6 miljonit ning kes domineerivad võimul olevas Baathi parteis ja jõustruktuuride juhtkonnas. 2013. a mai alguses saavutas Süüria kodusõda juba ulatuse, mis ohustas terve regiooni stabiilsust. Teated keemiarelva kasutamisest on selles kontekstis eriti olulised, sest USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa juhtkond on teatanud, et keemiarelva kasutamine on „punane joon”, mille ületamine sunnib neid riike astuma jõulisi samme Süüria suhtes (Bendavid, N. 06.05.2013 Officials Spar Over Who Used Chemical Arms. The Wall Street Journal; BBC 22.08.2012, Syria crisis: UK joins US in chemical weapons warning; Reuters 27.08.2012, France warns Syria over chemical wea pons use).
Konflikti kujunemine välisosalusega kodusõjaks Süüria konflikti iseloom ja võitlevate poolte eesmärgid on kahe viimase aasta jooksul muutunud. Sisuliselt kogu 2011. a seisid Süürias vastamisi ühelt poolt Bashar al-Assadi juhitud Baathi partei valitsus ja Süüria relvajõud ning teiselt poolt väheorganiseeritud elanikkond koos stiihiliselt loodavate mässuliste relvaformeeringutega. Protestiv elanikkond nõudis eelkõige poliitilisi ja majanduslikke reforme, erinevate usuliste ja etniliste gruppide suuremat esindatust parlamendis ja teistes võimuorganites. Süüria võimude tegevus taotles väljaastumiste ning mässuliste tegevuse mahasurumist minimaalsete järeleandmiste ning järjest karmistuva jõukasutuse abil. Rahva väljaastumiste koordineerimiseks ning deserteerinud sõjaväelaste koondamiseks moodustati mitu organisatsiooni. Süüria sees kujunesid välja kohalikud koordinatsioonikomiteed, augustis 2011 moodustati Istanbulis välisabi koordineerimiseks ja mässuliste poliitiliseks esindamiseks dissidentidest koosnev Süüria rahvusnõukogu.