33
ka esimesed vastused: iseliikuvatel on hulgaliselt eeliseid, miks nendesse investeerida tasub ja enamik neist selgub juba taktikalis-tehniliste andmete hulgast. Tänapäevasemate relvadena on neil, valdavalt tänu pikemale vintrauale, oluliselt suurem laskekaugus kui varasematel samakaliibrilistel relvadel. Suurema kaliibri võimekust toetab ka relva üldine suurus, mis selle pikema (52 kaliibrit ehk üle 8 m) vintraua ära toetab. Järelveetavatel suurtükkidel muudaks sellise pikkusega relvaraud haagise ebapraktiliselt pikaks. Lisaks mõjutab laskekaugust väga palju laskemoon. Kõik mainitud suurtükid on suutelised laskma NATO standarditele vastavat moona, kuhu kuulub muuhulgas ka ülitäpne GPS-juhitav Excalibur, mis tänu reaktiivmootorile suudab lennata erinevatel andmetel 40–60 kilomeetrini välja. Siiski, ka selle moonaga ei saavuta ükski praegune järelveetav haubits sellist kaugust, jäädes pigem 30–35 km piiresse. Laskekaugust annaks juurde ka laske moona kaliibri suurendamine, mistõttu väiksemaid kaliibreid kui 155 mm tänapäeval väga ei toodetagi. Siiski, veel suurema kaliibri kasutamine on raua kulumise ja paisumisomaduste tõttu samuti ebapraktiline. Allikad: Army-technology.com, www. dtic.mil/ndia/2007armaments/Gold man.pdf
Kiirus, kiirus
Esimese maailmasõja ajal, koostöös tankide arenguga tõsteti ka suurtükid roomikutele – selleks kasutati peamiselt tankide veermikku ning mõnda olemasolevat suurtükimudelit.
tuleüksuse enda ohutuse, kuna välditakse ilmselgemaid marsruute. Eesti kohati väga raskesti läbitaval maastikul on see kindlasti üks punkt, millega varakult arvestama peaks. Ka suur kaal piirab liikumisvabadust. Arvestada tuleb nii läbitavaid teid ja ületatavaid sildu kui ka kandvat maastikku. Seetõttu, sarnaselt tankide ja soomukitega, vajavad raskemad iseliikuvad suurtükid samuti spetsiaalsemat pioneeri- ja tagalatoetust, eelkõige on infrastruktuur nõrk koht. Lisaks on sellistel relvadel erinevad nõuded nii remondile ja hooldusele kui ka hoiustamistingimustele.
Relvade kasutamine asümmeetrilises kontaktis Üha sagedamini on sõjalistes konfliktides ainult üks konkreetne osapool, samas kui teine osaleja on ebamäärase liikumisega või mitteriiklik organisatsioon. Sissisõda ja vastupanuliikumine (insurgency) on strateegia, mida järgib konfliktis sõjaliselt nõrgem osapool, kes ei suuda oma eesmärke saavutada tavalise konventsionaalse sõjapidamisega ega haarata võimu poliitilise protsessi kaudu. Õigesti korraldatud sissitaktika puhul on vastupanuliikumist kohaliku neutraalse(ma) elanikkonna seast väga raske eristada, mistõttu on mõistlikum leida meetodeid sissitegevuse üldiseks takistamiseks, mitte keskenduda iga üksikvõitleja tabamisele. Selleks on näiteks toetajate ja rahastajate tabamine või lihtsalt ressurssidele ligipääsu takistamine. Viimaste hulka käib eelkõige ka kohalik elanikkond, mis tuleb muuta vastupanuliikumise suhtes võimalikult ebasoosivaks. Selleks tuleb saavutada kohaliku elanikkonna usaldus ja veendumus, et valitsuspoolel on vahendid ja võimed võitmiseks. Seepärast on vaja ka jõukasutusega väga ettevaatlik olla (Cohen, E., Crane, C., Horvath, J., Nagl, J. 2006. Principles, imperatives, and pa radoxes of counterinsurgency. Military Review, March–April). Et suurtükid on teadupärast mõeldud suuremate vastase hulkade mõjutamiseks korraga, seab selline jõukasutusnõue ka üldse suured piirangud kaudtulerelvade kasutamisele asümmeetrilises konfliktis. Kõik, ka asümmeetrilised sõjad algavad tänapäevase sõjatehnika kasutamise tõttu väga kiiresti. Esimeste päevadega üritatakse sõjateatris saavutada maksimaalne tulejõu ja -efektiivsuse kooslus, tuues tihti ohvriks nii täpsus kui ka ohutus. Alustatakse dessantide ja
Sõdur NR 3 (72) 2013
Järgmine omadus on laskekiirus – iseliikuvatele suurtükkidele on hulga lihtsam paigaldada automaatseid laadimissüsteeme, mis kogu tulistamisprotsessi oluliselt kiirendavad. See loob võimaluse MLSI-võimekusele, kus üks relv suudab tegutseda justkui mitme eest. Eriti tuleb MLSI mõju esile konventsionaalses konfliktis, kus vastasel on varjumisvõimalus – esimesed mürsud tabavad vastast ootamatult, hilisemate puhul on jalaväelased juba kaevikutesse või soomukitesse hullema eest varjunud. MLSI tagab, et kõik sihtmärki mõjutavad mürsud jõuaksid kohale esimeses laines ja avaldaksid seega maksimaalset mõju. Laskemoona kogus, mida on vaja sama efekti saavutamiseks esimese kogupauguga ja järgnevatega Relv: 155 mm haubits, pataljonis 18 relva Sihtmärgi diameeter: 250 m Sihtmärk: jalavägi avatud maastikul Esimene kogupauk 60% seisvad 40% lamavad
Järgnevad korrad 25% lamavad 75% varjes Allikas: Suurtükiväe- ja miinipildujaük suste tulejuhtimise juhend Iseseisev suunamis- ja arvutusvõimekus tähendab, et tänapäevastel suurtükkidel ei ole enam vaja eraldi mõõdistus- ja arvutuskomponenti, kes annaks piisava info laskmiseks. GPS-i ja güroskoobipõhised suunamissüsteemid tagavad, et relvad on võimelised oma asukohta ja suunda ilma välise abita teadma. See tagab ka laskevalmiduse vähem kui minutiga. Seejärel arvutavad pardaarvutid õige laskesuuna, moona ja laengu ning annavad selle tihti juba otse relvale edasi, kusjuures sõdurile relva juures jääb ainult oma nõusolek anda. Kui relval on veel automaatne laadimissüsteem, pole meeskonnal vaja kabiinist väljagi tulla. Ka suurtükiväelased kardavad suurtükiväge, seetõttu on oluline olla liikuv – pärast tulekäsku tuleb kaudtuleüksusel positsioonilt eemalduda enne, kui vastase kaudtuleüksus lasta jõuab. See aeg on minutites. Iseliikuvate haubitsate eelis liikuva taktika korral on lihtne – need saavutavad rännakuvalmiduse enamasti sekunditega, mistõttu meeskonnal on oluliselt suurem tõenäosus ka järgmisel päeval lahingtegevusse oma panus anda. Kui aga sellest ei piisa, siis on iseliikuvatel meeskonnaruum ja muud tundlikumad osad enamasti kerge soomuse all, tagamaks kaitse nii jalaväekontakti korral kui ka staatilise taktika kasutamisel vastase kaudtule all. Hea manöövrivõimekus ja maastiku läbitavus mängivad ka rünnakute läbiviimisel väga suurt rolli. Olukorras, kus jalaväelased on toetatud tankide ja lahingumasinatega ning võivad korraga vallutada üsna suure maaala, on oluline, et ka kaudtuleüksus sama tempoga liikuda suudaks. Eriti mängib see rolli raskel maastikul või talvisel ajal väljaspool teedevõrku. Võime vajadusel pikemalt maastikul liikuda tagab jällegi kaud