32
RELVASTUS
Tänapäevased liikursuurtükid Riigikaitse sõjaline arengukava näeb ette hankida ka 1. jalaväebrigaadile liikursuurtükid. Lähemate aastate jooksul tuleb meil teha valik külma sõja järgselt väljatöötatud roomikuil või ratassõidukeil liikursuurtükkide seast.
S
Sõdur NR 3 (72) 2013
uurtükkide ajalugu ulatub juba päris kaugele möödanikku. Teemat laiendades võime öelda, et suure purustusjõuga katapultide kasutamisest leiame jälgi juba vanakreeka ajaloost mõnisada aastat enne meie ajaarvamist, esimene säilinud püssirohupõhine heiterelv maailmas, nn Otepää püss on pärit aastast 1396. Tänapäeva mõistes suurtükkide kohta on Eestis varasemad vihjed pärit 14. sajandist, siis ostis ka Tallinna raad omale linna kaitseks ühe väiksema suurtüki. Ent sellest ajast pärit suurtükid on küllaltki kohmakad ja eelkõige statsionaarsed – pronksist ja hiljem rauast toru oli paika kõvasti kinni seotud või isegi valatud. 17. sajandil, Kolmekümneaastase sõja käigus asuti põhjalikumalt katsetama liigutatavate suurtükkide ideed – väiksemakaliibrilised (kahe- ja kolmetollised) suurtükid veeti hobustega positsioonile, kusjuures ka kogu nende meeskond oli ratsa. Meeskondi treeniti kiiresti suurtükke lahti ühendama ja vastase suunas laskma. Tuleb märkida, et sel ajal suurtükkidega tänapäevases mõistes kaudtuld veel ei lastud. Ent juba sajand hiljem, 1759. aastal lasi Vene tsaari suurtükivägi sihtmärki üle puudetippude, ilma et oleks vastast näinud. Kaudtulelaskmise ja arvutusliku meetodini jõudsid aga sakslased veel sada aastat hiljem, 1870. aastatel. Sellegipoolest andis see tõuke regulaarsete manöövrivõimeliste suurtükiüksuste loomiseks relvajõudude koosseisu kogu Euroopas. Hobustega veetavad suurtükid püsisid kasutusel kuni hobuste asendamiseni autodega.
Anna Kern nooremleitnant
suunda on rasked, tankidepõhised ja tugevalt soomustatud suurtükid ning kergemad, kiiremad ja väiksema soomusega ratastel suurtükid. Et aga praeguses mehitamata õhuvahendite, kaugpommitamiste ja täppis rakettide maailmas ikka veel ka tavapärast suurtükiväge vaja on, selles pole kahtlustki. Lahinguvälja kuningale kuulub endiselt suurima kahju tekitaja roll – kaitsetu jalaväelase kõige tõenäolisem hävitaja on vastase suurtükiväetuli. Omadele on see aga ööpäevaringne ja ilmast sõltumatu toetus, mida õhuvägi tihti pakkuda ei saa. Vajadust moodsate kaudtulerelvade järele on näidanud ka Iraagi ja Afganistani kohati mitte konventsionaalsed sõjad.
Suurtükkide kasutus tänapäeva sõdades Tänapäeval nimetatakse selliseid suurtükke järelveetavateks ning need on ka kaitseväes kasutusel olevad 155 mm FH70 ja 122 mm D30.
Liikursuurtüki sünd Esimese maailmasõja ajal, koostöös tankide arenguga tõsteti ka suurtükid roomikutele – selleks kasutati peamiselt tankide veermikku ning mõnda olemasolevat suurtükimudelit. Esimene selline oli brittide Gun Carrier Mark I, mis põhines Mark I tankil. Võimalus tuld avada ilma relva hoburakendi tagant või auto tagant/pealt lahti ühendamata vähendas oluliselt nii meeskonna suurust kui ka laskevalmiduse aega. Hiljem leiti ka viise, kuidas ratasmasinatele haubits peale tõsta. Need põhjused ja eraldi vedukauto vajaduse puudumine on soodustanud iseliikuvate suurtükkide arengut ka kahe maailmasõja vahel ja hiljem. Kui kaudtulerelvade üldises arengus on kaks peamist arengusuunda – reaktiivsuur tükivägi (raketid) vs. n-ö traditsiooniline, vintraudne suurtükivägi –, siis iseliikuvate suurtükkide kaks peamist
Miks eelistada iseliikuvaid suurtükke järelveetavatele? Et selline eelistus on olemas, on ilmselge – NATO liikmesriikidegi hulgas on viimase 20 aasta jooksul arendatud hulgaliselt iseliikuvaid suurtükke, aga vaid mõni üksik järelveetav suurtükk. Ka reaalset lahingutegevust näeb pärast külma sõda loodud järelveetavatest ainult ameeriklaste 155 mm kaliibriga M777 haubits. Kus on kasutusel uuem relvastus, seal on see valdavalt ikka iseliikuv suurtükk, erandeid pole ka reaktiivsuurtükkide hulgas. Milliseid eeliseid see aga kasutajale annab? Kaudtulerelvade eesmärk on alati olnud tekitada lahinguväljale võimalikult suurt kahju – seda nii ala suuruse kui ka tekitatud kahju poolest. Tänapäeval on neil ka hulgaliselt lisaülesandeid – suits, valgus, eritüübiline laskemoon. Lisaks on tulnud juurde nõudmisi kiirusele ja täpsusele. Tänu soomustehnika arengule on manööverüksuste liikumine lahinguväljal oluliselt kiirem. See nõuab kaudtuleüksustelt suuremat laskekaugust ja -kiirust ning eeldab täpsust, millega liikuvale vastase üksusele pihta saada. Siit saame