28
ülevaade
3) taristukuludeks arvestatakse kõik selle valdkonna kulud kogu taristu elutsükli jooksul (lõpetatakse kulude jaotamine n-ö väike- ja suurinvesteeringuteks); 4) käsitletakse tervikobjekte, mis valmivad mõistlikus tempos (olenevalt objektist 3-4 aastaga) ning poolikuid investeeringuid ei tehta (näiteks mõne uue linnaku 1. järgu ehitamine); 5) perspektiivitud objektid suletakse täielikult, sest ainult nii on võimalik kulusid kokku hoida; 6) võimalikult palju objekte viiakse Tallinnast välja, sest see aitab kulusid kokku hoida ja tagab riigi kohaloleku üle Eesti.
Ärajäänud Jägala linnak
Sõdur NR 3 (72) 2013
On mõistlik rääkida lugu Jägalasse plaanitud linnakust, kuna see on väga oluliselt mõjutanud praeguseid taristu otsuseid. 2009. aastal kinnitatud 10-aastases riigikaitse arengukavas oli Jägala linnaku ehitamise projekt toodud välja kui kõige suurem taristuinvesteering. Linnak pidi valmima 2014. aasta lõpul ning sinna pidid kolima paljud Tallinna ja selle ümbruse maaväe üksused, kellest suurem osa elab siiani väga kehvades tingimustes. Kaitseväe vajaduste seisukohast olnuks Jägala funktsionaalselt peaaegu ideaalne variant lahendamaks Tallinna piirkonna maaväe üksuste taristuprobleemid. See vähendanuks aadresside arvu ja sellest tulenevalt ülapidamiskulusid ning koondanuks laiali olevad üksused, mis oleks võimaldanud taristut paremini ristkasutada. Samuti asunuks see linnak keskpolügooni ning ka Tallinna lähedal. Rääkimata sellest, et kaitseväe jaoks oleks kõik rätsepaülikonnana ehitatud just täpselt nii, nagu vajadused ette nägid. Ära oleksid jäänud suured kulud, mida oleks olnud vaja kõigi nende pindade renoveerimiseks, mida kaitseväe üksused Tallinna regioonis kasutavad. Jägala hinnanguliseks maksumuseks hinnati toona minimaalselt 60 miljonit eurot, kuid pessimistlikumad arvutused jõudsid riskianalüüsides ka palju suuremate numbriteni. Seega oleks hinna poolest olnud tegu vähemalt Ämari lennuvälja taristu arendamisega samas suurusjärgus projektiga. Ämari juures oli aga abiks NATO oma julgeolekuinvesteeringute programmi NSIP (Nato Security Investment Program) vahenditega. Riigisisestele projektidele nagu Jägala aga NATO vahendeid kasutada ei saa. Oli selge, et ainult kaitseeelarvele tuginedes oleks Jägala projekt võtnud enda alla sellest ebaproportsionaalse
Näide nõukogude aegse taristu praegusest seisust Marja tänaval. kaitseministeerium
osa, kahandades olematuks võimaluse teisi vajalikke taristuprojekte teha ning lükates edasi mitme konkreetse võime arenduse valmimise. Näiteks Ämari lennu baasi lõpuleviimine, õhuseire võime lõpulearendamine, mereväebaasi kaide renoveerimine, harjutusväljade arendamine, laskemoona- ja mobilisatsiooniladude ehitamine jms. Oleks võinud minna ka varustuse hangete eelarve kallale, kuid sel oleks samuti negatiivne ja kaugeleulatuv mõju kaitseväe võimete õigeaegsele valmimisele. Kaitseministeerium heitis kõrvale ka variandi ehitada Jägalat n-ö jupphaaval. Sellelaadne kogemus oli meil Võrus asuva Taara linnaku arendamisest, mida on ehitatud üle kümne aasta ja mis pole siiani täiesti valmis.
Et laenu ei soovinud võtta kaitseministeerium ega ka rahandusministeerium, siis jäi üle mujal maailmas küllaltki palju levinud PPP (Public Pri vate Partnership) ehk avaliku ja erasektori koostöö variant. Erasektor oleks siis oma vahenditest Jägala valmis ehitanud ning riik oleks kaitseministeeriumi kaudu rentinud Jägalat erapartneri käest näiteks järgneva 30 aasta jooksul tervikteenusena, makstes iga-aastast rendimakset. Valitsus aga ei toetanud lõpuks PPPprojekti. Võlakriis Euroopas oli just suure hoo sisse saanud ning mitu võlgadesse sattunud riiki olid muude hädade kõrval ka PPP-tüüpi mudeleid laialdaselt kasutanud. PPP-projekt oleks kohustusena halvendanud Eesti riigieelarve tasakaalu.