24
vestlusring
homme aga maaväes. Tegevväelastest allohvitserid toovad juurde teadmisi, kogemusi ja maaväe väljaõppe uusi arenguid, mis peavad akumuleeruma n-ö paiksetes vabatahtlikes allohvitserides. Vabatahtlike allohvitseride väljaõpe ja jätkukoolitus on Kaitseliidus üles ehitatud põhimõtetel: õppimine õppides, õppimine tööd tehes ja õppimine õpetades. Nende kolme põhimõtte elluviimiseks on Kaitseliidu kool keskendunud allohvitseride kui taktikalise tasandi juhtide koolitusele ja määratud staabifunktsioonide õpetamisele. Lisaks koondab Kaitseliidu kool enda alla n-ö sisseostetavad kursused. Praegune kitsaskoht Kaitseliidus on eelkõige tegevallohvitseride ebaregulaarne roteerumine. Üks põhjus siin on meie territoriaalne paigutus. Tagava sotsiaalse keskkonna puudumine raskendab maaväe tegevallohvitseride roteerimist näiteks Saaremaale või Põlvamaale. St-vbl Värk: Logistika on osaliselt sama tehniline kui merevägi ja õhuvägi ning osalt käib logistikapataljon sammu maaväega, kus koolitame ajateenijaist nooremallohvitsere nii, et logistika osa on maaväe väljaõppel juures. Meil on allohvitser nii spetsialist kui ka juht. Karjääris liigutakse nii juhi kui ka spetsialisti liini pidi. Logistikakoolis on soovituslik käia. St-vbl Saliste: Võib tunduda, et maavägi surub oma mudelit peale. Aga tegelikult on põhjus selles, et meil on reservüksused ja sellepärast ei saa me maaväes tekitada seersandi karjääri just reservüksuste mehitamise pärast. Õhuväes ja mereväes kattuvad allohvitseride sõja- ja rahuaja ametikohad.
Sõdur NR 3 (72) 2013
Näeme, et allohvitserkond on väga kirju. Milline on allohvitseride väljaõppe ja karjääri ühisosa? St-vbl Saliste: Allohvitseride ühisosa tekib alles staabiveebli tasemel. Me kõik alustame reameestena sarnaselt, teeme vahepeal väeliigiomase arengukaare läbi ja saame staabiveebli juures kokku ehk algus ja lõpp on selgem, plaanitavam ja korraldatav. Vahepealne osa, mida väeliigid teevad, on keeruline. See on viinud aruteludeni väljaõppesüsteemi ja karjäärimudeli üle ning me ikka proovime jonnakalt tekitada kaitseväeülest allohvitseride karjäärimudelit. Selge, et meie väljaõppesüsteem on maaväekeskne. Merevägi, õhuvägi ja logistika ei saa teha endale oma all
Mina mõtlen, et kuivõrd juhtimis- ja administreerimispõhimõtted on väeliigiti erinevad, võiks lahingukoolis olla teemakohased ühtlustavad kursused. Et oleks üldine arusaam, mida allohvitser igal järgmisel tasemel teadma peaks, kuidas toimetada, kuidas inimesed enda ümber tööle panna ja kuidas täita seda üldist eesmärki, mida ülem tahab. Seal võiks rääkida organisatsioonist, selle ülesehitusest, organisatsioonipsühholoogiast, kommunikatsioonivõtetest, tööprotsesside juhtimisest, staabitöö protseduuridest ning nende erinevustest maa-, mere- ja õhuväes. Rääkida rohkem rakenduspsühholoogiast ja lisaks tugevale erialaõppele tuua juurde inimressursside juhtimise suund allohvitseridele. Selles vallas on muide hea näide Kaitseliidu koolis tehtav. Mereväe allohvitseride esindusmees veebel Rasmus Pruul.
ohvitseridekooli, sest see oleks igas mõttes liig kallis. See on viinud huvitavate aruteludeni, et kui meil on maaväekeskne väljaõppesüsteem, kas ei võiks olla siis allohvitseride kool maaväe õppeasutus, kust merevägi, õhuvägi, Kaitseliit ja logistikud saaksid käia seda õppimas, mis neile vajalik ja saaksid seda teha just siis, kui neil seda on vaja. See vajaduse koht on neil karjääris eri aegadel. St-vbl Jallai: Me ei saa minna ühiselt edasi kõigi erisustega. Me võime teha nooremallohvitseride osa koos, aga nooremveeblist vanemveeblini käivad väeliigid erinevat teed. Aga see, et staapide tasemel kokku saada ja mõista, mida teised väeliigid teevad, see tuleb tõesti läbi rääkida. On ka teine visioon, et tulenevalt meie väiksusest oleks otstarbekam luua üks ülekaitseväeline allohvitseride akadeemia, kus ei räägita enam ühele või teisele väeliigile suunatud väljaõppest, vaid universaalsest väljaõppest ehk ühisosast. Meil on väga raske muuta seda kursuste traditsiooni, mis meie lahingukoolis praegu on. Aga meie karjäärikontseptsioon otsib lahendeid.
Me käsitleme kaitseväes allohvitsere üheselt, aga väeliigiti on nende positsioon erinev.
St-vbl Saliste: Probleem on välja õppe korraldamisel, meil on kogu karjääriks vajalik info olemas ning seda on võimalik teha täiendusõppena. Tasemekoolitused on kõige raskemad. Pärast vanemallohvitseri baaskursust (VABK) läheb nii mõnigi aasta mööda, enne kui jõutakse vanemveebli kursuseni. Oma igapäevast tööd teinud maaväe vanemallohvitser satub vanemveebli kursusele jõudes mugavustsooni, sest seal räägitakse asjadest, millega ta oma igapäevatöös kokku puutub. Kuid mere väeallohvitser, kes on pärast VABK-d läinud laeva peale ja teinud seal tõsist spetsialistitööd, satub vanemveebli kursusel hoopis teisele planeedile. Vbl Pruul: Kahe kursuse vahe on kümme aastat ja see on väga pikk aeg. Kui sa nende asjadega pole vahepeal kokku puutunud, siis on väga raske hakkama saada. Tekib küsimus, miks ühele väeliigile on see kursus loogiline ning antakse sellist väljaõpet, mida ta edasises teenistuses vajab, aga õhuväelasele ja mereväelasele tundub see olevat arusaamatu ja kõigest formaalne. Võib-olla pole see kursus sellisel kujul mere- ja õhuväelasele vajalik. St-vbl Jallai: On kaks suunda, kas teha kursused sobilikuks ühele väeliigile ja teised nopivad sealt kõrvalt, mida neil vaja, või ühised karjäärikursused ja erialaõpe teha väeliigiti nii, nagu praegu on õhuväes. Siin on otsustamise koht. Teeme vanemveebli kursuse ühele väeliigile kohaseks ja teised nopivad sellest, mis neile vajalik. St-vbl Saliste: Siin tekib see raskus, et kui me tahame säilitada võimaluse, et