kevadtorm
vahenditega, millega nad väga hästi hakkama said. Kokkuvõtvalt võime hinnata, et vähemalt rahuldavalt tegutsesid kõik õppusel osalenud üksused, tõsi küll, täpsemad hindamistulemused selguvad hiljem.
ardi Hallismaa
Tervikuna on meil välis üksusi vaja, sest nad annavad palju realistlikuma OPFOR-i – räägivad võõrkeeltes, meie ei tunne neid ja nemad meid.
hinnatava üksuse rollis. Peavad olema inimesed, kes tegelevad vaid õppuse juhtimisega, mängurid peavad olema teises plokis. Seni pole me olnud seda personalipuuduse tõttu võimelised tegema – kõik on olnud erinevates rollides: kõigepealt oleme koostanud käsu, selle välja andnud ja siis läheme mängukeskusesse seda ellu viima. Kui üksused üritavad saada meilt sõdimisega seotud informatsiooni, siis on meil väga vähe inimesi, kes sellega tegelevad ja seda monitoorivad – see ei ole kõige parem variant. Kui tahame asju korralikult teha, peame leidma rohkem inimesi. Kokkuvõtvalt: õppuse üldjuht peaks olema kaitseväe juhataja, tegevjuht keegi teine. Allutada üksused ja selged käsu liinid paika panna, eraldi mängukeskus, mille peaks olema mehitanud iga õppusel osaleva väe- ja relvaliigi esindaja. Mängukeskus peab samuti alustama detailsemat plaanimist juba õppuse algfaasis, mitte alles õppusele saabudes. Õppuse seisukohalt on väga oluline hindajate ja vahekohtunike tegevus. Kuidas te seda hindate? Nad tegid oma tööd väga korrektselt ja professionaalselt, nendega võib väga rahule jääda. Vahekohtunike puhul tasub ehk vaid kaasata rohkem kogemustega kaitseväelasi. Ideaalis peaksid nad olema kogenud veeblid ja ohvitserid, kes suudavad adekvaatselt hinnata, et eri osapoolte vahel vaidlusi ei tekiks. Eriti puudutab see neid vahekohtunikke, kes tegutsevad rahvusvaheliste üksuste juures. Hindajate puhul tooksin välja, et pidevalt on vaja täiustada protseduure ja kasutatavaid hindamislehti. Hindajate ja vahekohtunike tasandid peaksid jääma samaks, ehk nad peaks olema siis igal tasandil. Vastase rolli kandis õppuste eri etappides tükati nii mere- kui ka õhuvägi. Läbivalt oli vastaseks siiski Scoutspataljon, nagu viimastel aastatel on tavaks saanud. Millise hinde annate neile? Vastane ehk OPFOR tegutses väga hästi, väga professionaalselt. Esmakordselt saime OPFOR-i koosseisu nii suureks, kus ta sai rünnata mitmes suunas korraga. OPFOR-il oli oma tagala ja sügavus, mida meie luureüksused said ka luurata. Tõepoolest, Scoutspataljon tegutseb OPFOR-ina juba aastaid ja tegutseb hästi, sellega kaasneb aga üks suur miinus: peaksime läbi mõtlema, et „skaudid”
Sõdur NR 3 (72) 2013
ehk kaitses, viivituses ja rünnakul teiste relvaliikide toetusel. Selle me täitsime ja pataljon sai hinnatud. Osaeesmärk oli harjutada brigaadiüksuste koostööd põhilahinguliikides ja lahingu üleminekuetappides, väeliikide ja Kaitseliidu maakaitseüksuste ning Põhja kaitseringkonna ja brigaadi koostööd – ka see saavutati. Kaitseliidu üksused Tallinna, Harju ja Rapla malevatest said teha dessanditõrjeoperatsiooni, saime harjutada lahingulist koostööd rahvusvaheliste üksustega. Siin pean ma eelkõige silmas Scoutspataljoni talle juurde antud üksustega Lätist, Leedust ja Ühendkuningriigist – leidis tõestust, et protseduurid on samad ja mingeid probleeme koostööks ei ole. Mis veel? Õhuväel ja mereväel oli õppusel oma eesmärk. Viimane osales Kevadtormil esmakordselt ühe osaeesmärgiga harjutada koostööd maaväega, ehk siis toetada meid dessanditõrje operatsiooni ja väesiirde läbiviimisel. Õhuväe eesmärk oli toetada meid lennu
Kevadtorm on muutunud orgaaniliseks osaks meie väljaõppesüsteemis. Samas muutub õppus pidevalt, mis näitab, et õppust arendatakse pidevalt. Mida saaks äsjalõppenud suurõppuse valguses teha teisiti, paremini? Juba möödunud aastal oli näha, et Kevadtorm on väljunud vaid maaväeõppuse formaadist. Plaanimisega on seni tegelenud aga vaid maavägi, üritades teiste asju vaid koordineerida. Tegelikult on Kevadtormi näol tegu aga juba ühendõppusega, mille tegevust peaks plaanima juba algetappidest alates kaitse väe peastaap. Igale osalevale struktuurile tuleb püstitada põhieesmärk ja vastavalt sellele neid ka õppusele plaanida. Ehk siis osalev struktuur peab plaanimises osalema ja lahti kirjutama, kuidas ta oma eesmärgid kavatseb saavutada, teeb selleks vastava kontseptsiooni. Need inimesed peavad osalema ka õppuse staabitöös nii plaanimisel kui ka juhtimisel, mitte piirduma vaid õppuse ajaks sideohvitseri juhtstaapi määramisega. Muidu puudub õppuse staabil korralik ülevaade, mis osalevad üksused õppusel teevad. Et õppus oleks korralikult plaanitud, eesmärgid saavutatud, vahejuhtumid välistatud ja me teaksime, mis kusagil toimub, siis me just nii peamegi tegutsema. See on suurem plaanimisalane õppetund. Samamoodi peavad kõik kaasatud struktuurid osalema käsu väljatöötamises, mitte jätma selle vaid maaväe staabi teha, osaleda sündmuste nimekirja väljatöötamises, mängukeskuse töös jne. Teine ettepanek on eraldada õppuse ettevalmistamisega tegelevad inimesed õppuse läbiviimisega seotud inimestest. Ei saa enam olla nii, nagu seni, kus maaväe staap oli nii õppusel juhtivas kui ka
21