19
laeva kui ka võimekandja ning sellel asuvate relvasüsteemide ülalpidamiskulud elutsükli vältel. Mõte on selles, et moodne sõjapidamine ongi kallis ning väikeriigi piiratud ressurssidega on tehtud optimaalseid ja tasakaalustatud valikuid.
Meremiin Meremiin on ajalooliselt tõestatult tõhus, strateegiline ja samas üsna odav relv — vaese mehe raketisüsteem. Odavus on siiski suhteline. Meremiin ei ole konstruktsioon, mida meelevaldselt üle parda lükata. Meremiinid ja võime neid süsteemselt soovitud efekti saavutamiseks kasutada on küllaltki kompleksne ning reaalsuses ressursinõudlikum tegevus kui esmapilgul näib. Tehnoloogia areng analoogselt muude relvasüsteemidega on ka meremiinide osas olnud kiire. Meremiinid on pärast viimast maailmasõda muutunud tehnoloogiliselt keerukamateks ja kallimateks. Kuna meremiinides kasutatav sensortehnoloogia on jõudsalt arenenud, eeldab nende eesmärgipärane rakendamine investeeringu- ning ressursimahukate toetavate süsteemide ning taristu olemasolu juba rahuajal. Näiteks vajadus koguda erinevaid signatuuri andmeid. Määrav roll valikute tegemisel on ka geograafial, keskkonnal ja füüsikal, millest tuleneb miinitüübi valik, eeldatav kasutegur ja soovitud efekti saavutamiseks vajalik miinide arv, mis määrab ressursivajaduse. Miinidepoode rajamine, hooldus- ja väljaõppesüsteemi loomine on selles kontekstis küllaltki tagasihoidlik väljaminek. Lisaks ei kõnele miiniveeskamise võime väljaarendamise kasuks piiratud ressursside tingimustes ka asjaolu, et võimalused meremiinidega kollektiivkaitsesse panustada on üsna olematud. Ühtlasi eeldab miiniveeskamisvõime väljaarendamine paralleelselt ka võimet oma miinivälju pärast veeskamist vastase miinitõrjetegevuse vastu kaitsta ehk pealveetõrjevõime välja arendamist. Oluline on siinkohal ilmselt rõhutada, et praegused miinisõjale spetsialiseerunud mereväe ohvitserid ja allohvitserid on kompetentsed ning välja õpetatud nii mineerimise kui ka demineerimise alal, kuna tegu on lõimunud valdkonnaga. Kehtiva riigikaitse arengukava (RKAK 2013–2022) koostamisel läbiviidud analüüsi käigus jõuti järeldusele, et keskpikas perspektiivis on riigikaitse võimalusi arvestades Eestile jõukohane
merevägi komplekteeritud põhimõttel 3+1, st mereväe laevastiku moodustavad kolm Sandown-klassi miinijahtijat kui miinitõrjevõimet kandvad platvormid, miinituukriüksus kui miinitõrjevõime lahutamatu osa ning üks tuukritoetuslaev. Oluline on seejuures mõista, et üks laev ei ole sõjalises mõttes võime – võimekandja on laevaklass ning võime kestvuse ja operatsioonilise jätkusuutlikkuse tagamiseks vajalik laevade arv laevaklassis on kolm. Selline merevägi tagab praeguste piirangute juures parimal moel Eesti liitlaskohustuste täitmise ning võimaldab ühtlasi paindlikult panustada esmasesse iseseisvasse kaitsevõimesse. Mereväe igapäevane nähtavus koduvetes olulisel määral ei kasva, aga kindlasti ka ei vähene. Merevägi on teinud pikaajalist koostööd Kaitseliiduga, täpsemalt selle Tallinna maleva meredivisjoniga. Kahjuks ei saa veel rääkida merekaitseliidust, sest Kaitseliidul kui organisatsioonil pole merendusalaseid ülesandeid. See asjaolu seab ka piirangud koostööle praeguste ja tulevaste mereüksustega, kuna ilma ülesanneteta puuduvad nii tegevuseks vajalikud ressursid kui ka kõige olulisem – väljund. Reaalselt tegutseva merekaitseliidu loomine peab olema siiski kaalutletud samm, sest ükskõik millise tasemega valmiduse tagamiseks merel peavad eelnevalt olema püstitatud igapäevased käegakatsutavad ülesanded, mis aitaksid sellist valmidust alal hoida.
Riigilaevastikest oleme ainsad, kes ise järelekasvu toodavad, tagades organisatsiooni pikemaajalise jätkusuutlikkuse.
Sõdur NR 3 (72) 2013
Mereväe edasine areng
Allveerobot SeaFox, mis on praeguse mereväe peamine relvasüsteem. kaitsevägi
Oluline verstapost mereväe ajaloos on I astme mereväeohvitseriõppe taaskäivitumine 2011. a koostöös KVÜÕA ja Eesti mereakadeemiaga. Lisaks toetame kolme Balti riigi koostöös korraldatavat II taseme mereväeohvitseride väljaõpet Läti kaitseakadeemias ning III taseme õpet Balti kaitsekolledžis. Ka allohvitseride väljaõpe on leidmas süsteemset lähenemist seoses allohvitseride haridus- ja sõjavälise väljaõppe nõuete määratlemisega terves kaitseväes. Oleme allohvitseride väljaõpet lahti sidumas senisest jalaväepõhisest õppest, et tagada professionaalsete mereväelaste juurdekasv ja õpetada just seda, mida teenistuses vaja. Riigilaevastikest oleme ainsad, kes ise järelekasvu toodavad, tagades organisatsiooni pikemaajalise jätkusuutlikkuse. Kui vaadata Eesti merelist julgeolekut terviklikumalt, siis RKAK 2013– 2022 ei taga siiski merekaitse süsteemset ülesehitust ja merevägi jääb endiselt nišimereväeks. Süsteemse merekaitse ja tasakaalustatud võimete väljaarendamine nõuab paratamatult riigilaevastike ühel või teisel moel konsolideerimist. Kuna senised katsed riigilaevastikke ühendada on sõltumata isegi poliitilisest tahtest luhtunud nii isiklike vastuolude tõttu kui ka tehniliste detailide rägastikku, oleme aru saanud, et siiani on puudunud korralik mõttetöö, millist merekaitset Eesti vajab ja ülal pidada suudab. Järgmises RKAK-i plaanimistsüklis tõstatub praegune haavatavus merelt juba suurema tõenäosusega. Eelöeldust hoolimata on RKAK 2013–2022 koostatud lähtudes praegustest võimalustest, realistlikest kalkulatsioonidest ega tugine emotsioonidele. Asju, mille olemasolust me teadlikud oleme, kuid milleks meil raha ei ole, pole mõistlik ega otstarbekas plaanidesse kirjutada. Asjad, mille ülalpidamiseks meil kogu nende plaanitud elukaare ulatuses raha ei ole, on ebaratsionaalne investeering, vastutustundetu raiskamine. Ressurssidega kaetmata võimete arendamine loob illusiooni võimetest, mida tegelikult ei ole. RKAK 2013–2022 on läbimõeldud, kaalutletud, kaine, ressurssidega kaetud ja tulevikkuvaatav plaan. Selleks, et kasvada, tuleb end vahel mõneks ajaks kokku tõmmata. Üks, mis kindel, on see, et merevägi hoiab jätkuvalt Eesti lippu kõrgel kõikide meile püstitatud ülesannete täitmisel, nii riigisiseselt kui ka rahvusvahelises julgeolekuruumis.