16
MEREVÄGI
Milleks meile lahtised mereteed Ebakõla Eesti mereväe võimete ja meie veepiiri pikkuse vahel on kaua paljudele arvustajatele arutlusainet pakkunud. Kord tehtud valik miinitõrjele keskendumise kasuks on võimaldanud meil välja arendada arvestatav nišivõime, mille arendamisele panustab ka riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022.
O
Sõdur NR 3 (72) 2013
n ajalooline tõde, et sõditakse nende vahendite ja ressurssidega, mis sul olemas on, mitte nendega, mis sul ideaalis võiksid olla. Klassikalise ajajärgu sõjandusteoreetikud (kes kirjutanud suure hulga ja rohkelt tsiteeritud temaatilisi teoseid) ning uuema ajajärgu isehakanud militaareksperdid (kes viljelevad oma sõjateadust pea asjalikult kirjutavas meedias ja ilmaveebi lahinguväljadel) on mõlemad tõstnud esile vahendeid, mis on olulised sõja võitmiseks. Klassikalisest ajajärgust on möödunud hoomatav hulk aastaid ning ka kõige kiirem lennuk, kõige suurem sõjalaev ja kõige paksem soomus ei ole enam vaieldamatu edu pant ega kindel retsept edukaks sõjapidamiseks. Oluline on silmas pidada, et kõigil sõjandusteoreetikutel on kalduvus teooriaid arendada ideaaltingimustes ehk sõjaliste võimete loomise ja ekspluateerimise kulud ning tehtava investeeringu tasuvus jäävad kohati tagaplaanile. Kaitseplaanimise üks suuremaid dilemmasid – kui palju on piisav – võib rakenduda praktilise murekohana ka igapäevaelus. Näiteks: tulemas on külm talv, paljud majaomanikud on kogunud küttematerjali ja küsimus – kui palju on piisav – on täpselt sama. Ning kui juhtub, et varutud küttematerjalist ei jätku, siis mis saab? Raha kogu maailma küttematerjali igaks juhuks kokkuostmiseks ei ole. Analoogne joon läbib ka Eesti riigikaitse plaanimist: eelkõige ise niipalju kui suudame ja siis liitlaste abiga, sest
Sten Sepper kaptenleitnant mereväe ülem
ressursse kõige üksi tegemiseks lihtsalt ei ole. Globaliseerunud, vastastikuses sõltuvuses elavas maailmas ei ole koostööle ja ühisele pingutusele tõenäoliselt ka palju alternatiive. Sellest tulenevalt on Eesti riigikaitse arendamisel aluseks võetud nn kaks sammast – esmase iseseisva kaitsevõime arendamine ja panustamine kollektiivkaitsesse. Esmane iseseisev kaitsevõime on meie reservväele tuginev kaitsevägi ja vabatahtlikkusel põhinev Kaitseliit. See on see osa, mida me ise suudame ja mille eest jaksame maksta. Teine oluline osa meie kaitsevõimest on kuulumine NATO-sse ja EL-i ning see kuuluvus on meie julgeoleku praegune suurim garantii.
Otsustamiskohad Mereväge on viimastel aastatel tabanud rohked tõmbetuuled. Ette on heidetud halba juhtimist, vohavat korralagedust ja mõttetut laevahanget. Teenimatult vähe on räägitud sellest, mida meie ta-
gasihoidliku suurusega merevägi selle kõige taustal kasulikku on teinud. Merevägi on üle aastakümne süsteemselt arendanud miinisõja võimet, mis on pidevalt olnud märkimisväärse kriitikatule all. Avalikku arvamust mereväest on siiski suurema osa ajast kujundanud ilmaveebisõdalased, kes valdavalt püüavad jääda anonüümseks. Kummastav on seejuures asjaolu, et sageli kuulatakse meelsamini seda, kes ei pruugi teada, millest ta räägib ja tugineb eelkõige isiklikele emotsioonidele või esitab kas teadmatusest või teadlikult pooltõdesid. Märkimist väärib siinkohal laiem fenomen, mis seisneb selles, et tavakodanikena oleme me vägagi varmad kaaskahtlema kõiges, mida keegi „ekspert” kahtluse alla seab. Seejuures ei kahtle me kunagi selle „kahtlustava eksperdi” võimalikes motiivides või kompetentsuses. Näiteks: kui erasektoris teeb ettevõtte juht enda valdkonnas avalduse, siis üldjuhul selles ei kahelda, kuna inimene on oma ala õppinud ning valdkonna töökogemusega. Kas võetud suund oli õige, näitavad järgmise perioodi majandustulemused. Praegused sõjalise riigikaitse juhid on samuti oma ala õppinud ning valdkonnas märkimisväärse teenistuskogemusega. Erasektoriga analoogsete mõõdikute rakendamine riigikaitse valdkonnas pole aga võimalik, sest mõõdupuuks saaks olla relvastatud konflikt, mida me kõik vältida soovime. Seega jääb arusaamatuks, millega on kaitsevägi ära teeninud usaldamatuse ning millega on kõigutamatu usalduse ära teeninud sageli umbisikuliste väidetega spekuleerivad „militaareksperdid”. Mereväe ülesehitamisel ja arendamisel on lähtutud järgnevatest põhi mõtetest: 1. millised on meie ülesanded, 2. mis on meile jõukohane ja 3. arendatava võime kasutatavus laiemas, globaalsemas, kontekstis. Samad põhimõtted laienevad kogu Eesti kaitseplaanimisele. Isikud, kes kõnelevad Eesti riigikaitse arendamise kontekstis valdavalt ise-