15
karjääri lõhkuma ja lapsi kooli vahetusel šokeerima.
Kui inimestel on auastmed võrdsed ja muudki eeldused võrdsed, siis väeosades ja peastaabis samal erialal tööd tegevate inimeste vastutus on erinev. Kuidas mõõta vastutust?
Me teeme praegu kõike korraga: plaanime ja viime ellu ning seda muutunud keskkonnas ja alamehitatuse tingimustes. Vanas palgajuhendis oli kohutavalt palju diferentseeringuid ja üks oli ka vastutuse määra eest. Praeguses juhendis praegu seda pole. Majoril on majori vastustus, ükskõik kus ta teenib. Erand on ülemad. Uus süsteem pole siiski nii üksühene nagu Leedus või mõnes muus riigis, kus auaste ütleb täpselt, palju keegi palka saab. Meil on siiski teatud erisused. Meil on plaanitud kaks aastat üleminekuks, et palgasüsteem üksik asjadeni paika saaks. Kaitseväes on erinevad moodused, kuidas seda eeldatust paremat tulemust tasustada. Selleks on ette nähtud 20%line muutuvpalga osa. See on suur raha ja seda tuleb targasti kasutada. Kui ülem püstitab lisaülesande ja alluv täidab selle eeskujulikult, on võimalik seda erakorraliselt ka kasutada. Kui nüüd tuua tagasi see vastutuse määra erisus, siis tekivad sinna veel mingid teised mõõdikud ja asi läheb käest ära. Aga me tahtsime saavutada ju üsna selget läbipaistvat ja ausat palgasüsteemi. Üks asi veel, mis meil pideva suurenemisega seostub, on see, et oleme laienemise käigus kaasa vedanud neid, kelle panus on olnud vastaval tasemel eeldatust väiksem. Esialgne idee oli, et
palgareformiga vaadatakse üle ka funktsioonid, ülesanded ja koosseisud. Sellega oleme ajast maas ja ilmselt oli mu visioon liialt ambitsioonikas. Kui meil on selge „majorile majori palk” süsteem, siis on ülema asi tagada, et majoriks saab see, kes kannab need pagunid välja ja täidab saapad ning saab hakkama nende ülesannetega, mis ette nähtud. Uus KVTS võimaldab seda. Ma tahan öelda, et kui tundub karjuvalt ebaõiglane, et mina vean rasket koormat ja teine on sama tasu saades mugavustsoonis, siis on see häirekell kõigile ülematele ja meile ka, sest personalistrateegia järgse inimkeskse väärtuspõhise lähenemise alusel pole see aus, õiglane ega professionaalne. Tänapäeva sõjas jääb lahinguväljal võitlejaid üha vähemaks ning üha enam lisandub erialainimesi. Iraagi ja Afganistani sõdades kerkisid esile näiteks strateegilise kommunikatsiooni spetsialistid. Kuidas julgustada neid enamasti ajakirjanduslike kogemusega inimesi erialaohvitseride kursuste kaudu tegevväega ühinema? See on tõesti uus lähenemine ja pole kaitseväes veel läbinisti omaks võetud. Esimeste teavitusohvitseride tööleasumine tekitas hulgaliselt küsimusi. Arvan, et teavituskeskuse loomise ja J9 strateegilise kommunikatsiooni osakonnaks ümbernimetamisega peaks teadmine selle valdkonna tähtsusest jõudma kõigini. Ma arvan, et väga paljud mõtlesid algul, et teavitaja ei peagi olema vormis, et kui tekib kriis, siis kutsume ta tsiviilelust teenistusse. Ei mõeldud, mis auastmes ja milliste sõjaliste teadmistega ta peab olema. Teavituskeskuse ja sealsete teavitusmeeskondade sõjaaja funktsiooni kirjeldamisega oleme määratlenud, et nad peavad olema vormis ja neil on oma sõjaline ülesanne täita. Pildistavatel, filmivatel, kirjutavatel inimestel on tänapäeva konfliktis väga suur ja kandev roll. Kuidas me nende karjääri üles ehitame, kas me käsitleme neid ka kui n-ö positsiooniohvitsere, kelle palk ei olene tema sõjalise väljaõppe tasemest ja auastmest, vaid sellest, kui palju ta panustab? Mulle tundub see üsna loogiline, aga me ei ole seda veel läbi vaielnud ja paika pannud. Nagu öeldud, on meil aega kaks aastat, et vaadata, kuidas asi liigub ja me saame teha korrektiive. Samas peame jälgima, et need korrektiivid meie põhiväeliigi – maaväe – võimalusi täiesti ära ei sööks.
Sõdur NR 3 (72) 2013
Praegu kehtivad alusdokumendid tõmbavad senisest konkreetsema piiri riigi kaitsmiseks sõdima valmistuvate sõjaväelaste ja riigikaitse valdkonnas tegutsevate tsiviiltöötajate vahele. Kuidas projitseerida seda, millist personali millise väljaõppega ja kui palju on meil vaja aastal 2022? Tegelikult on meil väga täpselt ette antud, kui palju peab olema tegevväelasi aastal 2022. See arv on 3571. Me peame kõik oma sõjalised võimed täitma nende tegevväelastega. Eeldame, et vormikandjad ehk tegevväelased oleksid kohe valmis täitma oma sõjalisi ülesandeid. Selleks, et nad seda teha saaksid ja oleks tagatud tegelik väevõime, tuleb neile anda vajalik sõjaline väljaõpe. Eelmise aasta märtsikuus kehtestas kaitseväe juhataja käskkirjaga sõjalise väljaõppe neli taset nii allohvitseridele kui ka ohvitseridele. Ohvitseride väljaõppenõuete esimene tase on kolmeaastane põhikursus või kõrgharidusega inimestel aastane nooremohvitseride kursus. Teine tase on kas nooremstaabiohvitseride kursus pluss brigaaditaseme ohvitseride kursus või kaheaastane keskastmekursus. Kolmas tase on Balti kaitsekolledži Joint Command and General Staff Course (JCGSC) üheaastane sõjaline väljaõpe või samaväärne väljaõpe mõnes välisriigis, neljas tase on samuti Balti kaitsekolledži viie- ja poolekuuline Higher Command Studies Course (HCSC) või kuni aastane samaväärne kursus mõnes liitlasriigis. Käskkirjas on öeldud, millisel auastmel peab tegevväelane olema, milline sõjaline väljaõpe peab olema tal selleks tagatud. See neljaastmeline süsteem on loodud karjääritegevväelastele. Lisaks on ka n-ö positsiooni tegevväelased, need on IT-spetsialistid, meedikud, kaplanid, võib-olla lisandub siia veel mõni eriala, kelle palgaaste ei põhine tema sõjalisel väljaõppel, vaid erialasel oskusel ja selle võrreldavusel turuhindadega. Ehk kokkuvõtlikult ei ole ju mõtet väga head kirurgi selleks, et anda talle näiteks rahvusvahelises koostöös vajalik vanemohvitseri aukraad, veel kuus aastat sõjaliselt välja õpetada, teades, et ta ei hakka kunagi operatiivtasandil lahingutegevust plaanima. Oleme kohanud Ühendkuningriigi meedikute mõistmatust, kui Eesti reservist kutsutud meedikud on saadetud sõjaväelises mõttes madala auastmega
missioonile. Pole mõistetud, et kui Briti kirurg on kolonelleitnant, kuidas saab Eesti kirurg olla lipnik või nooremleitnant. Seda vastuolu teadvustades muudame oma süsteemi. KVÜÕA juures on katastroofi- ja sõjameditsiini kursus. Me teeme lepingu meditsiinitudengitega, et oma õppetöö käigus saavad nad selle kursuse järgselt auastme. Eesmärk on, et residentuuri lõpetades ja arstiks kvalifitseerudes oleks neil kapteni auaste. See oleks arusaadav ka kolleegidele, kellega ta missioonil kohtub ning teda väärtustataks vastavalt erialastele teadmistele.