2 VERBIS AUT RE 3/2020
ARHEOLOOGIAPÄRANDI KEERULINE KAITSMINE
Arheoloogiapärand räägib inimese teekonnast minevikust tänapäeva. Kas me aga mõistame seda hoida, kirjutab muinsuskaitseameti arheoloogiapärandi valdkonna juht ULLA KADAKAS.
M
aailmas elab üle 7,5 miljardi inimese. Kõigil on ema ja isa, vanematel on omakorda vanemad jne. Põlvkondade viisi ajas tagasi minnes on hea mõelda, et ehkki me ei saa kohtuda oma eelkäijatega ajas, siis ruum – maastik meie ümber – on põhimõtteliselt ikka sama. Isegi siis, kui selle väljanägemine on muutunud: seal, kus kunagi oli kena küla, võib praegu laiuda põld ja vastupidi. Jälg külast on tõenäoliselt aga arheoloogilise kultuurkihina alles. Ruumi uurides saame teada, milline on olnud inimese teekond tänapäeva, milliseid valikuid tehes oleme siia jõudnud. Inimtegevuse tulemusena tekkinud asju või nende kogumeid ja muid jälgi nimetatakse arheoloogiapärandiks. Arheoloogilised kihid, ehitiste jäänused, esemed ja nende katked, on maastikule ladestunud täpselt seal ja sellel ajal, kui inimene seal tegutses. Kui me sellise koha läbi kaevame, siis samasugust jälge asemele ei kasva.
OTS ING UVA HEN DI KAS UTA r 400189 nr 400189
MIS E LUB A
Mari Maasikas IK 37301240278 arheoloogia koolituse, Läbinud MTÜ Vastutustundlik antud 21.02.2015 välja 156, nr Tallinn, tunnistus t ame aitse susk Muin : staja Loa välja s
Välja antud: 20.08.2019, Tartu
Kehtiv kuni: 20.08.2024
Otsinguvahendi kasutamise loa esikülg. Luba kehtib koos isikuttõendava dokumendiga
Arheoloogiapärand on taastumatu: mis läinud, see läinud. Aastasadade ja -tuhandete eest elanud inimpõlvedega ei pruugi meil olla ühist vereliini, keelt ega kultuuri, kuid sellele vaatamata oleme nende mõeldud ja tehtud pärandi kasutajad.
Pärandi kaitse ajaloost Eestis Üldisel tasandil on eelnev jutt kõigile mõistetav, kuid kuidas on lood arheoloogiapärandi väärtustamise ja säilitamisega tegelikult? Alustuseks vaatame taas minevikku. Antiik-Rooma õigusest nähtub, et meid ümbritsevas ruumis on mõnda ainelist asja ja nähtust hinnatud erilisemaks kui teist, ja üldjuhul peeti kogukonnale olulisi asju eraomandisse mitte kuuluvaiks. Sel viisil asjade nägemine ja jaotamine tuleb arvatavasti veelgi kaugemast minevikust, traditsioonilistest ühiskondadest, kus kogukonna käsud-keeludtabud suunasid inimese käitumist pühaks peetud kohtades ja asjade suhtes. Eriliste kohtade ja asjade käsitelu on aja jooksul täpsustatud ja edasi arendatud. Keskajal kuulutati kõik maast leitu (vanad esemed) ja ka peremeheta asjad (metsloomad, kalad) kuninga omandiks; vabariikide tekkel defineeriti need asjad lihtsustatult öeldes ümber riigi, s.t rahva üldiseks omandiks. Eesti muinsuskaitse ajalugu ulatub perioodi, kui valitsesid kuningad: esimene vanu mälestusmärke ja muinsusi käsitlev õigusakt anti välja 1666. aastal Rootsi kuninga Karl XI nimel. Ka Vene tsaaririigi ajal kehtisid ukaasid vanade ehitiste ja leidude kaitseks, kuid nii nende kui ka Rootsi seaduse tegelikku toimet Eestis on veel vähe uuritud.
