August 2013 / Kaugtöö
Kuna tööleping on väga siduv leping ning töötasust koosneb enamiku inimeste põhisissetulek, on nii rahvusvaheliselt kui ka siseriiklikult kehtestatud töösuhtega kaasnevad miinimumnõuded. Nii peab tööandja andma töötajale seaduses sätestatud ulatuses puhkust ning maksma täistööajaga töötavale isikule vähemalt miinimumtasu, samuti on ajalised piirangud nn tavapärasele tööajale ning ületunnitööle. Samas ei kohusta seadus pooli töökohas ja tööajas kokku leppima. Kui pooled leppisid kokku ainult tehtavas töös ja makstavas tasus, kuid jätsid läbi rääkimata töö tegemise koha ja aja, siis eelduslikult töötab töötaja tööandja asukohas (TLS § 20) nn täistööajaga (TLS § 43 lg 1) ja ettevõtte tavapärasel tööajal (TLS § 47 lg 1). Kui kokkuleppe kohaselt asub töökoht töötaja kodus ja ta saab enda tööaega ise valida, siis on pooled seadusest erinevalt kokku leppinud, tegemist on seaduse mõttes kaugtööga ning vastav kokkulepe peaks sisalduma ka töölepingu kirjalikus dokumendis (TLS § 6 lg 4).
Töölepingu seadus ei reguleeri kaugtöö-
taja tööaega. Kehtivad tavapärased reeglid, st üldjuhul töötab töötaja viiel päeval nädalas kaheksa tundi päevas, kui ei ole kokku lepitud tööaja summeerimises. Loomulikult võivad pooled kokku leppida ka pikemates (kuni 13-tunnistes) vahetustes, ajakava alusel töötamises, osalises tööajas jne. Seaduses sätestatud tööaja piirangud kehtivad kõigi töötajate, sh ka kaugtöötaja suhtes.
Kui tööks on konkreetse asja tegemine (nt komplekteerimine), kokku on lepitud nn tükitasu ning töötaja jõuab töö tehtud tavapärasel tööajal, siis arusaamatusi ilmselt ei teki. Probleemid võivad tekkida selliste töötajatega, kelle töö on pidev ning ei ole selgelt mõõdetav. Eelkõige võib arusaamatusi põhjustada tööaja arvestuse pidamine, haiguslehe periood ning võimaliku ületunnitöö tegemine.
Riigikohtu 19.03.2008 otsus 3-2-1-6-08
Probleem ei ole tegelikult uus. Ka nn vana
www.rmp.ee 17