SISSEJUHATUS
Kui Venemaa sekkus 2014. aastal Ukrainas, seisis maailm silmitsi Kremli massiivseima ja intensiivseima propagandapealetungiga viimase seitsmekümne aasta jooksul. Vene propagandamasin pani tühisena näima isegi Saddam Husseini, kes 1991. aastal enne operatsiooni Kõrbetorm lubas lääne koalitsioonile, et too saab lüüa „lahingute emas”, nagu Iraagi liider seda toona ise nimetas. Sõltumatu Vene uuringuorganisatsiooni Levada keskuse direktor Lev Gudkov on öelnud, et praegu on võimalik Venemaal täheldada „agressiivset ja petlikku propagandat …, mis on hullem, kui miski, mille tunnistajaks ma olin Nõukogude Liidus”.1 Seda arvamust jagab ka tuntud kirjastaja Irina Prohhorova, kes on kõhklematult nimetanud Putini propagandat stalinistlikuks ja võrrelnud seda 1940ndate lõpu repressioone iseloomustanud läänevastase hüsteeriaga.2 Me ei tohi siiski unustada, et „hea” propaganda ei ole mitte lihtsalt uskmatute veenmine või ainult ebatõdede ja valede rääkimine. Nagu David Welch on õigesti märkinud, eksisteerib propaganda puhul kaks tavalist väärarvamust. Laialt on levinud uskumus, et propaganda ei ole midagi muud kui mõjutamise kunst, mille eesmärk on muuta vaid suhtumist ja ideid. See on kahtlemata üks eesmärke, kuid tihti piiratud ja teisejärguline. Sageli on propaganda olulisem olemasolevate suundumuste ja uskumuste tugevdamiseks, teravdamiseks ja tähelepanu keskmesse toomiseks. Teine peamine väärarvamus on täiesti vale veendumus, et propaganda koosneb vaid pettustest ja valedest. Õigupoolest tegutseb see mitmesuguste tõdedega – alustades ilmselgetest valedest kuni pooltõdede ja kontekstiväliste tõdedeni välja.3
Olulist rolli mängisid Ukrainas toimunud Moskva agressiooniga kaasnenud desinformatsioonikampaanias eriti viimati nimetatud kategooriad: pooltõed ja kontekstivälised tõed. Need meenutasid aega, kui Nõukogude
17