minu omaan
kuulutanud, pole konkreetsetes olukordades sugugi lihtne kaitsta. Samuti ei tasu uskuda kõike, mida meedia meile araabia maade kohta pakub. Kohtasin inimesi, kes tulid kui varjud ja libisesid pärast põgusat tutvust edasi oma radadele. Minu teele sattus ka selliseid isikuid, kes jäävad südamesse kauaks ja sügavale. Raamatu tegelaskujusid on kokku liidetud ja nimesid muudetud, kuid sündmused pärinevad elust enesest. Mismoodi ületada väljakutseid töökohas, kus iga päev tuleb korrigeerida suhtumist teistesse rassidesse ja rahvustesse, kogeda kohalike eelarvamusi läänemaailma inimeste kohta, ning selle kõige keskel eestlasena uhkeks ja hääks jääda, sellest juba järgmistes peatükkides. Tahan kogu südamest tänada oma kallist ema, kes reisi ajal mu Tallinnasse jäänud kodu ja kiisu eest hoolitses. Aitäh Kirstile, kes raamatu kirjutamise mõtte mulle pähe pistis. Aga kõige rohkem tahan tänada oma kalleid reisikaaslasi, kes nii mõnusalt soojadel kui ka liiga tulistel päevadel alati mu kõrval seisid ning sellega Omaani-seiklused, mis praeguseks hetkeks juba heleroosasse nostalgialoori on mähkunud, suurepäraseks muutsid. Tallinnas 1. aprillil 2011. aastal
11