Koduaed
Koduaed
20
Aed on loomulikult alati oma hooldaja looming, parimal juhul kunstiteos. Mõnele on tähtis tervik, teisele aga üksikud taimed ja nende heaolu. Aedade halb seisukord ja õdususe puudumine on tihti põhjustatud omanike soovist luua esinduslik aed, kuid nii planeerimisel kui rajamisel hoitakse raha kokku ja hiljem ei jõuta aeda korralikult hooldada. Samas on olemas teine võimalus, kuidas luua senisest vähem hooldust nõudev, loomulikum, looduse mitmekesisust austav ja kestvale arengule põhinev ning ikkagi tähelepanuväärne aed. Tänapäeva põllumajanduse ja aianduse arendamisel on märksõnaks pidev areng. Kestev areng tähendab seda, et kõikide keskkonda puudutavate planeerimiste, ehitamiste ja muude tegevuste puhul arvestatakse nende pikaajaliste mõjudega loodusele, eesmärgiks on looduse elujõu ja taastumisvõime võimalikult tõhus säilitamine. Kestvale arengule rajanevas aias tunnevad taimede kõrval end hästi ka linnud, konnad, siilid, liblikad ja lapsed. Tänapäeva aedades taolist mitmekesisust just tihti ei kohta. Kõrvalleheküljel on ühe loodust austava, vähe hooldust vajava aia lihtne põhiplaan. Põõsaste ja puudega rajatakse aeda loomuliku välimusega äärevöönd, mida siin kutsutakse aia puu- ja põõsavööndiks. Hekid on asendatud vabakujuliselt istutatud põõsaste ja väikeste põõsagruppidega. Põõsaste seas ja vahel kasvavad leht- ning okaspuud. Ka viljapuud võib paigutada puu- ning põõsavööndisse, samuti marjapõõsad selle äärde, avatud kohtadele. Püsililled, üheaastased lilled, okaspõõsad, ronitaimed ja veeaed asuvad puu- ja põõsavööndi ning muru vahel, ühtses servavööndis, lilleaias ehk lillevööndis. Kui kasvukoha pinnas on jäme liiv või kiviklibune (moreenimuld), tuleb puud, põõsad, püsililled ja suvelilled valida hoopis teiste kriteeriumide järgi
kui savimaale. Maad pole mõtet kuidagi parandada, see põhjustab ainult umbrohuprobleemi. Kui sellisele viljatule pinnasele soovitakse uhket paraadmuru, peenraroose, rühmataimi ja rühmapüsikuid, tuleb loomulikult maad parandada ja taimi suve läbi hooldada. Samas on olemas palju taimi, mis iseenesest kasvavad väga hästi taolistel karmidel kasvukohtadel. Kuivadel kohtadel kasvavad hästi näiteks need taimed, mis selle raamatu tabelites on märgitud sobivaks nõmmeaeda. Meil on palju neile sobivaid väheviljakaid ja kuivi kasvukohti, kus aga sageli üritatakse suure töö ja vaevaga kasvatada hoopis teistsugust kasvupinnast vajavaid taimi. Kui aga aed rajatakse metsa turbamaale, siis sinna leiab sobivad püsililled turbaaias kasvavate püsitaimede hulgast. Savimaal kasvavasse lehtmetsa sobivad liigid leiab vastavalt metsaaias kasvavatest püsililledest. Kui aiataimed valida kasvukoha ökoloogiliste omaduste järgi, on tulemuseks kergesti hooldatav, looduslik aed. Taimi on algul raske valida, kuid siin tuleb loodus appi. Alati tasub kõrvuti istutada erinevaid taimi ning hiljem ise paljundada või osta juurde selliseid, mis kohapeal hästi kasvavad. Samuti tasub eelistada selliseid aiataimi, mis levivad isekülvi või jagamise teel. Kõige raskem on sellist „looduslikku aiastiili” harrastada tasasele, viljaka savimullaga põllule rajatud aias. Taolist pinnast on alati kõige paremaks aiamullaks peetud ja nii see ongi, kui kasvatada palju valgust ja toitaineid vajavaid köögivilju, rühmataimi, üheaastaseid rühmalilli ja peenraroose. Sellises pinnases on umbrohud väga suureks probleemiks ja nende tõrjumine põhjustab algul palju vaeva. Koduaeda ei pea ega algul ka ei saa kohe suuri lille peenraid rajada. Alustada võib näiteks sissepääsutee äärde rajatavast lillepeenrast, mida aegamööda