Page 1

Originaali tiitel: Wildlife Atlas: a complete guide to animals and their habitats John Farndon A New Burlington Book Marshall Editions The Old Brewery 6 Blundell Street London N7 9BH, UK www.marshalleditions.com

Revised edition copyright © 2010 Marshall Editions Text copyright © Barnsbury Books Kõik õigused kaitstud. Ühtki selle raamatu osa ei tohi reprodutseerida mehaaniliste või elektrooniliste vahenditega ega mingil muul viisil kasutada, kaasa arvatud fotopaljundus ja info salvestamine, ilma autoriõiguse omaniku loata. ISBN 978-1-84566-337-7 (ingl k) ISBN 978-9985-3-2541-4 (eesti k) © Tõlge eesti keelde. Olav Renno, 2012 Tõlke toimetanud Anu Sillaots Imetajate nimetusi konsulteerinud Mati Kaal

Sisukord 4

SISSEJUHATUS

6 8 10 12 14 16 18

TROOPILISED ROHTLAD Lõuna-Ameerika troopilised rohtlad Elulemine rohtlates Aafrika rohtlad Rohusööjad ja oksasööjad Austraalia rohtlad Kukkurloomad

20 22 24 26 28 30 32

TROOPILISED VIHMAMETSAD Australaasia ja Aasia vihmametsad Elulemine džunglis Lõuna-Ameerika vihmametsad Elu puude otsas Aafrika vihmametsad Puudel kulgemine

34 36 38 40 42 44 46

KÕRBED Aafrika kõrbed Elulemine kõrbes Aasia kõrbed Laiuvad avarused Ameerika kõrbed Kõrvetav päike

Kirjastus Varrak Tallinn, 2012 www.varrak.ee


48 50 52 54 56 58 60 62 64

PARASVÖÖTME METSAD Euraasia parasvöötme metsad Metsaelu Põhja-Ameerika parasvöötme metsad Aastaring metsas Aasia parasvöötme metsad Kadunud metsad Austraalia ja Uus-Meremaa Ohutu elu maapinnal

86 88 90 92 94 96 98

66 68 70 72 74

PARASVÖÖTME ROHTLAD Põhja-Ameerika parasvöötme rohtlad Elulemine preerias Euraasia parasvöötme rohtlad Elu rohu varjus

100 102 104

MÄESTIKUD JA POLAARALAD Mäestikud Polaaralad

106

LOOMASÜSTEMAATIKA

108 108 124 129 132 145

LOOMADE TUTVUSTUS Imetajad Roomajad Kahepaiksed Linnud Selgrootud

156

SÕNASELETUSI

157

LOOMANIMEDE REGISTER

160

TÄNUSÕNAD

160

KASUTATUD LÜHENDID

76 78 80 82 84

TAIGA JA TUNDRA Euraasia taiga ja tundra Elu okasmetsas Põhja-Ameerika taiga ja tundra Kopra kodu

MÄRGALAD Põhja-Ameerika märgalad Elu märgaladel Euroopa märgalad Elu niisketes paikades Aafrika märgalad Jõehobude maailm


Sissejuhatus Võib-olla ainsana universumis kihab meie planeet elust. Sedavõrd, kuidas inimese uurimiskäigud küünivad Maa senitundmata soppidesse, leitakse elu igas pilus ja nurgataguses, igas ükskõik kui ekstreemses paigas. Kummalised kalad peituvad sügavaimagi ookeani pilkases pimeduses. Linde leitakse pesitsemas maailma kõrgeimate mäestike harjadelgi. Ent kõige hämmastavam on eluavalduste mitmekesisus – ujutakse hiigelookeanides, lennatakse õhus, siueldakse, roomatakse ja joostakse maapinnal. Seniajani on kirjeldatud rohkem kui 1,5 miljonit loomaliiki ja enamus zoolooge arvab, et neid on mitu korda enam, kui seni on avastatud. Tuntakse üle 5675 liigi imetajaid, 8200 liigi roomajaid, 6250 liigi kahepaikseid, ligi

10 000 liiki linde, üle 32 000 liigi kalu, kaugelt üle miljoni liigi putukaid ning küllap 500 000 liiki muid selgrootuid, sealhulgas 60 000 liiki ämblikulaadseid. Elu sellisele mitmekesisusele oleme tänuvõlglased sadu miljoneid aastaid kestnud evolutsioonile, selle tohutu aja jooksul põlvkonnast põlvkonda toimunud peentele muutustele, milles mõned olendid jõudsid oma erisuse järglastele edasi anda ja teised surid oma erisuse tõttu välja. Muidugi jäid ellu need olendid, kes olid keskkonnaga paremini kohastunud, kuna kehvemini kohastunud hävisid ja vajusid unustuse hõlma. Tingimused muutuvad ja muidugi on palju oleseid leidnud end samast seisust nagu dinosaurused – alul oma keskkonnaga hästi kohastunud, ent siis võimetuina üle elama muutusi neid ümbritsevas maailmas. Kuid tingimused ei muutu mitte ainult aja kestel, vaid teisenevad ka planeedi ilme muutudes.

4

Igas Maa piirkonnas on oma ainulaadsed tingimused ja pikas arenguloos on igas eraldi paikkonnas kujunenud just seal kohastunud ainulaadsed loomakooslused. Tunnuste muutumise lõputu jada on loonud tohutu hulga erinevaid loomaliike, kes asustavad Maad tänapäeval – igaüks kohastunud elutsema oma erilaadses paigas ja igaüks hõivanud keskkonnas oma orva. Igal liigil on oma kodupaik ja igal paigal on oma liigid. Nii pakuvad Kirde-Ameerika lehtmetsad elupaika pesukarudele ja baribalidele ning Aafrika avarad savannid elevantidele, paavianidele ja lõvidele. Kliima, taimestik, maastik, toidu- ja varjevõimalused ning paljud muud tegurid on igale piirkonnale kujundanud oma kindla olendite koosluse. See raamat annab ülevaate, kus loomad maailmas elutsevad ja miks nad just seal elavad. Selles raamatus


Loomade kodukohad reisime elupaikhaaval mööda maailma, lopsakatest troopikarohtlatest kuni Arktika ja Antarktika jäätunud puustusmaadeni. Iga peatükk on pühendatud eri elupaigale ja tutvustab mandrite kaupa olendeid, kes on võtnud mingi paigase oma koduks, esitledes röövloomi, rohusööjaid, linde, putukaid, roomajaid ja paljusid teisi. Igas peatükis olevad pildiveerud selgitavad elupaiga loodust ja kõigi seal elavate loomade vahel toimivat suhtevõrgustikku. Kummatigi on kurb tõsiasi, et ajal, mil te loete seda raamatut, võib mõnigi selles esitatud liik või elupaik olla igaveseks hääbunud. Tänapäeval oleme sunnitud olema tunnistajaiks, et toimumas on suuremaid loomaliikide hävimisi, kuna üha enam liike langeb laastava inimtegevuse ohvriks. Praegu on teada üle 5000 liigi, kes on väljasuremise äärel, veelgi enam on

ohualteid. Asjatundjad ennustavad, et viiendik maailma loomaliikidest võib kaduda lähema 20 aasta vältel. Selles ähvardavas tragöödias on süüdi palju tegureid, näiteks elupaikade kadumine, kui põlluharijad ja metsaraidurid raadavad metsi; linnade pidurdamatu laienemine; maapinna ja vee mürgistamine reo- ja mürkainetega; ohjeldamatu jahitegevus. Mida enam me teame ja mõistame selle tapatalgu põhjusi, seda paremini võime neid vältida – nõnda leiab selles raamatus elupaikade käsitluses mõne ohus oleva võtmeliigi ja põhjused, mis on pannud nende olemasolu kaalule. Siiski on maailm veel õnnistatud loomaelu hämmastava rikkusega ja see ongi, miks Loomaelu atlas püüab väärtustada käesolevas ülevaates meie planeedi loomaja taimeriiki.

On hulk viise, kuidas maailma looduspiirkondadeks jaotada. Zooloogid jaotavad ta viieks regiooniks. Klimatoloogid jaotavad ilmastiku järgi, botaanikud taimkattetüüpide järgi. Kliima ja taimestikuvööndite vahel on tihe seos

Toitumisahel rohtlas

ning mõlemal on määrav osa, kus mingi loomaliik elutseb. Nii ongi selles raamatus maailm jaotatud elupaikadeks – aladeks, kus kliima ja taimkate on kujundanud loomade jaoks eriomase keskkonna, näiteks troopilised vihmametsad ja kõrbed.

Sumatra vihmamets

Loomarühmad JOHN FARNDON

5

Loomariik jaotub selgroogu evivateks loomadeks, keda nimetatakse selgroogseteks, ja nendeks, kel seda pole – selgrootuteks. Selgrootud on enamjaolt väikesed loomad (näiteks putukad ja limused), kuigi hiidkalmaarid kasvavad kuni 18 m pikkuseks. Selgroogsete põhiüksused on kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud ja imetajad. Selles raamatus rühmitatakse linde ja imetajaid vastavalt sellele, kus nad veedavad enamuse ajast (näiteks õhuvalla-linnud ja maapinna-linnud) või kuidas nad hangivad toitu (röövlinnud, kiskjad, oksasööjad, tuhnijad ja rohusööjad imetajad). Need rühmad erinevad ka elupaigati. Osa käsitletud loomi on haruldased või juba kadunud, osa aga on hoopis tavalised.


Troopilised rohtlad Enam kui kolmandiku maailma maismaapinnast hõlmavad rohtlad. Suur hulk rohumaid on kujundatud põlluharijate poolt, kes raadasid metsi oma kariloomade tarbeks. Ent on säilinud veel suur hulk täiesti looduslikke rohtlaid. •

Troopilised rohtlad on levinud seal, kus vihma sajab vaid poolel aastal ja ülejäänud aeg on puude kasvamiseks liiga kuiv. Arvestamata väheseid akaatsiaid ja palmipuid, laiub siin rohi avara taeva all nii kaugele, kui silm võtab. Vihmaperioodil on rohi roheline ja lopsakas, kuivaperioodil on aga maapind kuivanud ja rohi kolletunud. •

Isegi sellistena on troopilised rohtlad uskumatult tootlikud. Kuigi rohurinne on hõre, kasvatab Aafrika rohtla ruutmeetri kohta 2,25 kg taimemassi aastas (männimetsal kuluks selleks pool aastat) ja suudab toita tohutut hulka loomi, olles nii maailma kõige huvipakkuvamate olendite kodupaik.


Vähi pöörijoon

Aasia rohtlad

Ekvaator

LõunaAmeerika rohtlad

Aafrika rohtlad

Kaljukitse pöörijoon

Troopilistes rohtlates valitseb soojus – päevaajal ulatub õhutemperatuur tavaliselt keskmiselt üle 27 °C. Kuivaperioodil võib temperatuur kerkida kuni 54 °C. Vihma sajab enamasti 500–1500 mm aastas, kuid enamjaolt tuleb see 5–8 kuud kestva vihmaperioodi jooksul. Ülejäänud aeg on peaaegu purukuiv. Kuna õhk on soe, aurub isegi märjal ajal vesi kiiresti. ºC

Austraalia rohtlad

Temperatuur

25

mm 250 200

20

Troopiliste rohtlate võrdlus

Sademed

150 15 100 10

50

5

0 I

II III IV V VI VII VIII IX X XI XII

Päike ja vihm Akaatsiad Üle 160 liigi rohttaimi, sh sale preeriarohi ja väriheinad

Palm (karnauubapalm)

Valge kilpseemnik (Aspidosperma quebrachoblanco)

Lõuna-Ameerika Lõuna-Ameerika rohtlad on sageli pargilaadsed, neis kasvab salguti puid ja põõsaid, sekka ka kõrgeid palme. Siin-seal on piirkonnale eriomaseid metsi (espinale), millele on tunnuslikud ogade ja asteldega põõsad ning madalad puud. LõunaAmeerika rohtlates kasvab peaaegu igal pool kilpseemnikuid ja kebratšopuid, moodustades kohati tihnikuid, mis kõrguvad keset rohumerd nagu saared. Rohttaimi leidub üle 160 liigi, osa neist on nii kõrged, et ulatuvad ratsanikul üle pea.

Eukalüptid

Kõrge keeritshein

Madal punahein

Elevandirohi (purpur-hiidhirss), kuni 3 m kõrgune

Puukujulised piimalilled, sh kütuspiimalill

Baobab ehk ahvileivapuu; jäme tüvi talitleb veemahutina

Aafrika Aafrika troopiline rohtla (savann) hõlmab enamuse Kesk-Aafrikast, eriti selle idapoolse osa. Savanni ilme oleneb kuivaperioodi kestusest. Piki Sahara kõrbe lõunaserva sirutuv hiiglaslik Sahel on valdavalt poolkõrb ja kohati kuiv savann (nn astelsavann), kus kasvab hajusalt peenetüvelisi puid ja kasinalt rohttaimi. Kuiv astelsavann katab suurt ala ka LõunaAafrikas Kalahari kõrbe naabruses. Siiski on see suhteliselt niiske paikkond, kus leidub väikesi metsi ja üsna tihedalt suurelehiseid puid, sh puukujulisi piimalilli. Austraalia Austraalias katab põõsasrohtla oma troopiliste rohttaimedega hiigelkaarena mandri põhjaosa idast läände. Kirdes, Queenslandis, eristub kuiv Mitchelli rohtla. Niiskematel aladel kasvavad kõrged keeritsheinad ja madalad punaheinad. Suurem osa Austraalia rohtlate puudest on igihaljad (nt eukalüptid, akaatsiad ja sämplehikud). Nende lehti katab vahakirme, see vähendab veekadu ja aitab puudel taluda kuivaperioodi. Loodes on kõige tavalisemad puud ahvileivapuud (baobabid).

Graafik näitab Aafrikas Nairobi ümbruse savanni igakuiseid sademeid ja keskmisi õhutemperatuure. Niiskem on novembrist maini. Kuivaperiood algab juunis ja kestab viis kuud, kuni novembris jälle vihmad algavad.

Äikesetormid Kui troopilises rohtlas vihma sajab, tuleb seda kui oavarrest. Hommikukuumuses hakkavad moodustuma tohutud hallid äikesepilved ja tavaliselt algab pärast keskpäeva torm. Sageli tabavad pikselöögid üksikult seisvaid puid ja süütavad kuiva rohu.

Uus rohi Kuumal kuivaperioodil rohi kuivab ja võib sageli savannipõlengutes süttida. Kõik näib olevat hukkunud, ent kuigi rohtaimed on põlenud, säilivad pinnases nende juured ja seemned ning vihmaperioodi saabudes ajavad välja uued idud.

Troopilised rohtlad

Troopilise rohtla keskkond

Kus leidub troopilisi rohtlaid?


Lõuna-Ameerika troopilised rohtlad Lõuna-Ameerika troopilised rohtlad erinevad Aafrika omadest oluliselt. Aafrika savannid on tohutud rohulagendikud, kus uitavad hiiglaslikud rohusööjate karjad. Kuid Lõuna-Ameerika rohtlad – pampad – on hulga mitmekesisemad, paljudes paikades soode ja tihnikutega. Suurte mäletsejate asemel elutsevad siin suured närilised nagu kapibaarad ja aguutid, ning sellised eripärased loomad nagu taapirid ja pekaarid. Ka linde on palju.

Nandu on suur lennuvõimetu lind, kes aga jookseb väga väledasti. Ehkki nandude arvukus on küttimise ja põlluharimise tõttu tugevasti kahanenud, võib neid siiani näha kuni 30-isendiliste salkadena. Pesitsusajal paaritub isalind mitme emasega. Seejärel kraabib ta maapinnale madala pesalohu ja haub kõigi oma Maapinnal elavad linnud kaasade mune. Puude nappus tingib, et paljud linnuliigid Lõuna-Ameerika rohtlais elutsevad maapinnal. Peale nandude liiguvad rohus ringi tinamud (sh triip- ja pampatinamu), vutid ja teised. Mitmesugused vintlased toituvad seemnetest.

Kapibaara

Kapibaara on nüüdisajal elavatest närilistest suurim, ta kasvab kuni 1,25 m pikkuseks, kaaludes üle 55 kg. Kapibaarad on üsna peidulised ja elavad salguti jõepervedel. Nad sukelduvad kähku, kui ilmub kiskja (nt jaaguar). Kapibaarad söövad peamiselt lehti, kuid põllumajanduspiirkonnis võivad võimaluse korral näpata meloneid ja teravilja.

i

e kn

o

e ok

onas

id

an

Gran Chaco on hiiglaslik kuiv tasandik, mis hõlmab Lõuna-Ameerika keskosas Andide ning Paraguay ja Paranà jõgede vahel 725 000 km² suuruse maa-ala

Kuningkondor

Närilised Rohtlasood on suurnärilistele turvaline elupaik. Peale kapibaarade ja aguutide toimetavad roostikes mitmed merisea- ja tukoliigid. Palju on pisinärilisi, nt põldhamstrikuid ja mitmeid teisi hiirlasi. Peale näriliste leidub siin ka kiskjalisi – ninakarusid ehk koaatisid ja hiidsaarmaid, kes on palju suuremad kui euroopa saarmad.

Roomajad ja kahepaiksed Sood ja jõed pakuvad küllaseid elupaiku paljudele roomajatele ja kahepaiksetele. Peale madude (nt boade ja lõgismadude) on seal teisigi roomajaid, nt kaimaneid, lamekilpkonlasi, iguaane ja teisi sisalikulisi (nt tejusid). Sageli on siin näha mürgiseid lehe- ja puukonni ning kärnkonni, nt ruuge-kärnkonna (Bufo rufus).

And

Va

Nandu

Amaz

Kuningkondori tiibade siruulatus on ligi 1,8 m. Ta toitub peamiselt raipeist (korjustest) – neist loomadest, kes on juba surnud. Kuningkondor on visa lendaja, ta veedab tunde kõrgel õhus hõljudes, otsides maapinnal lebavaid korjuseid. Kondoritel on terased silmad ja hea haistmismeel, viimane omadus on lindude juures ebatavaline.

Kuningboa

Boalased on suur mürgita madude sugukond, kes surmavad oma saagi kägistades. Nad kugistavad oma ohvri tervelt, seejärel veedavad päevi seda seedides. Lõualuude eriline ehitus võimaldab neil suu väga laialt ammuli ajada. Suurt pala (nt kapibaarat) võib näha tombuna järkjärgult mööda mao keret edasi nihkumas, kuni ta on seedunud.

8

Röövlinnud Väiksemad linnud ja Lõuna-Ameerika teised pisemad loomad on rikkalikuks toiduvalikuks sellistele röövlindudele nagu tuttkotkad, preeriaviud, karakaarad, pistrikud, tšatšalaka-hokod, hõbehaukad ja videvikusorrid. Ronkkondorid ja kuningkondorid laskuvad aga korjustele.


Puuma

Gran Sabana on kaljujärsakutega piiratud, rohu ja põõsastega kõrge lavamaa. Tema ligipääsmatus muudab ta paljude haruldaste liikide väärtuslikuks pelgupaigaks.

Atla

ndi ookea n

Puuma (tuntud ka „mägilõvi” ja cougar’i nime all) on sihvakas kaslane, kes on levinud mõlemas Ameerikas. Vanaloomad on kuni 3 m pikkused, kaaludes kuni 100 kg. Puuma häälitseb nagu kodukass, ainult valjemini. Kütib hirvlasi ja guanakosid.

Kiskjalised

a Par

na

Cerrado on rohu ja põõsastega maa-ala lõuna pool Amasoonia vihmametsi ning hõlmab veerandi Brasiiliast. Ta on pindalalt sama suur kui Lääne-Euroopa ning on 5 protsendi kõigi maailma loomaliikide kodupaik.

Kalad Lõuna-Ameerika rohtlajõgedes ja -soodes elab enam kalaliike kui üheski teises elupaigas. Leidub haratsiine ja kääbussuid, ogasägasid, aplaid lihatoidulisi piraajasid ja nende ohutuid sugulasi ketassalmlereid.

Harilik piraaja

Harilikud piraajad on napilt 38 cm pikkused, ent nad ujuvad nii suurte parvedena, et suudavad oma nugateravate hammastega süüa suure looma luudeni paljaks kõigest mõne minutiga. Tavaliselt peibutab neid saagi juurde verelõhn.

Punasaba-läiklind

Rohusööjad Rohtlad pakuvad eluaset vähestele suurtele rohusööjatele, peale guanaakode ja pampahirvede elavad siin veel puna- ja hallmasaamad. Nende loomade karjad on nüüdseks veisefarmide laienemise tõttu üsna kokku kuivanud.

Tava-pampahirv

See väike hirvlane rändles millalgi mööda Argentina puudeta pampatasandikke. Nüüdseks on põlluharimine ja küttimine ta enamjaolt välja tõrjunud ning ta elutseb vaid Cerrado ja Gran Chaco pampas.

Putukad Lõuna-Ameerika rohtlad on tohutu hulga putukate, sh paljude kärbeste ja mardikate ning kaunite pääsusabaliblikate kodupaik. Siiski on valdavad liigid termiidid ja sipelgad, eriti tuli- ja rändsipelgad.

Rändsipelgad

Lõuna-Ameerika troopikaosas elutseb üle 150 liigi rändsipelgaid. Nad on saanud oma nime sellest, et läbivad saagi otsimisel kolonnidena suuri vahemaid. Nad ei raja pesa nagu teised sipelgad, vaid elavad üheskoos n-ö rändlaagrina, mille seinad moodustuvad üksteise külge klammerdunud sipelgatest.

Rohtlais uitab neli suurt kaslast – jaaguar, jaguarundi, otselot ja puuma, lisaks veel väiksemad kassid, nagu pampakass ja soolakass. Siin leidub ka kaht liiki koerlasi: haruldane lakkhunt ja hoopis harv võsakoer.

See värvikas lind istub oksal ja kõigutab putukaid seirates pead. Kui ta mõnda märkab, sööstab toda napsama ja lendab siis oma oksale tagasi. Mõnikord lööb ta putuka enne ärasöömist oksa vastu surnuks. Läiklinnud munevad kaks kuni neli muna pinnaseurgu, mille kaevab emalind.

Linnud õhuvallas Pampa kohal nähtavatest lindudest on paljud läbirändajad (nt piiritajad, turpialid ja tikatid). Omamaiste lindude hulgas on madukaelad, rähnid, papagoid, hüatsint- ja teised siniaarad, tuvid ja kärbsenäpid. Putuktoiduliste seas on ahjulinde, puhvlinde, koolibreid ja tangaraid.

Hiidvöölane Eripärased imetajad Lõuna-Ameerikas on eripäraseid imetajaid, nende seas sõralised pekaarid ehk nabasead ja hobuse sugulased taapirid. Sipelgaid ja termiite on nii arvukalt, et söönuks saavad nii suur-sipelgaõgija, hiidvöölane kui ka üheksavöölane. Näriliste hulka kuuluvad okaslased toituvad taimevõrsetest ja puuviljadest.

9

Hiidvöölane on suure kerega lühijalgne loom, kes kasvab kuni 1 m pikkuseks. Rohtlalooma kohta on ta tavatult aeglane, kuid teda kaitseb sarvplaatidest turvis. Ründe puhul sibab ta oma urgu või tõmbub lihtsalt kerra. Toitub peamiselt termiitidest, kaevudes nende pessa tugevate kõverate küüniste varal.

Troopilised rohtlad: Lõuna-Ameerika

Ljaano on hiiglaslik madala rohu ja soodega ala, mis hõlmab Venezuelas ja Colombias 900 000 km² suuruse ala.


Elulemine rohtlates

Karakaarad toituvad varahommikuti sageli raipest. Nad ründavad aga ka väikelinde, nt ahjulinde ja puhvlinde.

Lõuna-Ameerika rohtlaloomade elu on Kärbestel on oluline osa rohtlate pidev võitlus ellujäämise eest. ökosüsteemis. Nad levitavad õietolmu, kui toituvad taimedel, ja Kuivaperioodi pikad kuud tähendavad, vähendavad jätteid, et toidu ja vee leidmiseks peavad kõik kui toituvad sõnnikul ja loomad pingutama. Samuti napib lõpnud loomadel. puudealuseid varjepaiku ja see teeb lagedal elamise kogu aasta ohtlikuks. Taimtoidulised loomad elatuvad rohust või juurtest ja kiduratel puudel Aguutid on liialt väikesed, et tulla toime kasvavatest tillukestest kõrges rohustikus, mistõttu nad elutsevad madala rohuga paikades, kus puuviljadest. Taimesööjad on korjavad varisenud puuvilju. Nende kuulmine on nii terav, et leiavad viljad omakorda toiduks hulgale üles heli järgi, kui need vaikse mütsuga maha kukuvad. kiskjatele, nagu jaaguaridele, puumadele ja lakkhuntidele.

Kes mida sööb

Nagu igas keskkonnas, sõltuvad ka LõunaAmeerika rohtlaloomad üksteisest. Taimesööjad saavad endale vajaliku toidu ümbritsevast taimestikust. Ülejäänud loomad aga peavad elus püsimiseks sööma teisi loomi. Jaaguarid söövad peamiselt nandusid ja hirvlasi, lakkhundid vöölasi, vöölased omakorda termiite. Kõik rohtlaloomad on üksteisega toitumisahelaid pidi seotud, ahelad moodustavad peenelt tasakaalustatud ja vastamisi põimunud ökoloogilise kompleksi – toitumisvõrgustiku. Isegi mingi pisikese lüli muutus selles võrgus – võib-olla inimese sekkumisest – võib kogu tasakaalu uppi lüüa.

Kohastumus rohtlaeluks: pikad jalad

Kui kuhugi pole peitu pugeda, sõltub paljudel loomadel kiskjate käest pääsemine põgenemiskiirusest. Paljud rohtlaloomad ongi maailma kiireimaid jooksjaid, näiteks saavutab Aafrikas thomsoni gasell ehk tommi kiiruseks 80 km/h ja nandu sugulane jaanalind 65 km/h. Et sellise kiiruseni jõuda, peavad rohtla rohusööjatel (näiteks hallmasaamal ja nandul) olema pikad sihvakad jalad. Mõned kiskjad, nagu gepardid Aafrikas, suudavad saaki püüdes joosta niisama kiiresti.

Hiidvöölane on visa loom, tema keha katavad soomusplaadid ja ta küünised on uskumatult tugevad. Nendega kaevab ta lahti termiidipesi, et pääseda termiitideni, keda sööb. Termiidid toituvad kõdupuidust ja juurtest, võimaldades nii ainete tagasijõudmist mulda.

Termiit Vihmaussidel on oluline osa mullatootmisel ja pinnase viljakamaks muutmisel. Nad neelavad kõdupinnast, omastades sealt toitaineid, väljutatud jääk rikastab pinnast.

Lõuna-Ameerika pimelik on urus elav pime, siugkonnaliste seltsi kuuluv kahepaikne. Ta tegutseb mullas ja toitub vihmaussidest.

Nandu

Hallmasaama Jalalihased paiknevad kõrgel ja on jala pöiaosaga ühenduses vaid kõõluste kaudu, mis tagab jala alumisele osale kerguse.

Pöia- ja kannaluud on kokku kasvanud hästi pikaks jooksmeluuks.

Jalaluud on väga pikad.

Pahkluu pöördeulatus on suur ja tagab jõulise äratõuke.

10

Masaamadel on kaks varvast ja nad toetuvad joostes varbaotstele, mis lisab kiirust.

Nandu ülipikad varbad võimaldavad saavutada suurt kiirust.


Lakkhundid peavad jahti vöölastele ja aguutidele, samuti merisigadele, küülikutele ja viskatšadele (villakhiirlastele). Nad söövad ka putukaid ja linde, samuti puuvilju ja suhkruroogu.

Loomad on ohus!

Ahjulinnud on väikesed värvulised, kes toituvad maapinnal, noppides rohukõrte vahelt ja põõsaste alt sipelgaid, termiite ja ämblikke.

Hallmasaamad on väikesed hirvlased, kes elavad ainult kõrges rohustikus, kuhu nad saavad peituda. Nad söövad kõrte ladvaosi ning selliste puude nagu tsesalpiinide ja kreektürnide vilju. Nandud elutsevad kõrges rohustikus ja toituvad kõrrepähikutest, nad on sageli koos hirvekarjadega. Nandud söövad ka puuvilju ja putukaid.

Lakkhunt 1990. aastate keskel oli ellu jäänud vähem kui 2200 lakkhunti. Lakkhunt muutus haruldaseks peamiselt sellepärast, et rohtlaid hariti sojaoapõldudeks. Mõnel pool aga lakkhunte lausa hävitati. Tänu looduskaitselistele meetmetele loendati LõunaAmeerikas 2008. aastal aga juba 13 000 lakkhunti.

Guanaako Jaaguarid kütivad suuremaid rohtlaloomi – masaamasid, nandusid ja kapibaarasid. Ründavad ka pekaarisid, kuid need suudavad enamasti jaaguari tagasi tõrjuda. Kapibaarad toituvad madalast vee-äärsest rohust ja väldivad nõnda konkurentsi hirvlaste ja ka talunike kariloomadega.

Guanaako on Lõuna-Ameerika suurim maismaaimetaja, kuid tema asurkond kahanes vahepeal drastiliselt. Kui 19. sajandi lõpus elas rohkem kui 8 miljonit guanaakot, siis 20. sajandi teisel poolel oli alles ainult u 100 000 isendit, kuna rantšoomanikud tarastasid karjamaadeks suuri alasid ja lambad sõid rohu ära. Nüüdseks on guanaakode arv kaitse tulemusena kasvanud miljoni ligi.

Jaaguar

Jaaguaril on kogukas keha, kuid nagu paljud kiskjad, on ta rohustikus liikudes väga nobe ja sire. Ta suudab lühimaal arendada suurt kiirust, ronida puude otsa ja koguni hästi ujuda. Oma saagile ligineb jaaguar märkamatult, lebab vaikselt ja ründab sobival hetkel. Kui ta saaki rabab, võivad ta tugevad lõuad purustada tolle kolju.

Inimtegur Kariloomade tarbeks tarastatakse tohutuid rohtlaalasid (eriti Brasiilia Cerrados), sj pööratakse metsloomade olukorrale vähe tähelepanu. Veiste ja lammaste karjatamine ning tarade püstitamine tundub ohutumana kui vihmametsade raadamine, tegelikult on aga karjakasvatuse mõju ulukitele lausa hukatuslik.

11

Troopilised rohtlad: Lõuna-Ameerika

Puhvlinnud istuvad oksal ja sööstavad suuri lendavaid putukaid püüdma. Mõnikord laskuvad nad maapinnale sipelgaid nokkima.


Loomaeluatlas  

http://www.serk.ee/files/arhiiv/loomaeluatlas.pdf

Advertisement
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you