Autorite eessõna Meie rõõmuks ja rahulduseks on linnumääraja eelmist väljaannet saatnud suur edu alates tema ilmumisest 1999. aastal. Seda on avaldatud vähemalt 13 keeles ja müüdud kokku umbes 700 000 eksemplari. Meil on olnud suur au näha selle määraja rohket kasutamist vaatlusretkedel, ükskõik kus me Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas rännanud ka oleme. Määraja positiivsed arvustused ja isiklik tagasiside näitavad, et meie valitud põhimõtted olid õiged, vastates hästi sellele, mida linnuvaatlejad ühelt 21. sajandi välimäärajalt ootavad. Aga enesega rahuloluks pole täit alust. Kohe pärast esimese väljaande avaldamist sai selgeks, et uus määraja vajab juba ülevaatamist. Seda kahel põhjusel. Esiteks võttis esimese väljaande viimistlemine kaua aega ning kavatsust toda raamatut välja anda 1980. aastate hakul või keskel segas paljude uute asjaolude ilmnemine või vanade muutumine. Ilmumiseni kulunud ligi 15 aasta jooksul ei saanud kõiki muutusi käigu pealt siluda. Sarnanevate lindude eristamise uued meetodid on kogu aeg edasi arenenud ja hea välimääraja peaks olema võimalikult tänapäevane. Mõnigi asi võttis rohkem aega kui arvati ja seepärast tuli uued käsitlused jätta hilisemate väljaannete tarbeks. Teine põhjus, mida oli raske ette näha, kui me määraja esimest väljaannet koostama hakkasime, oli see, et lindude süstemaatika tegi pärast pikka suhtelise stabiilsuse perioodi suure hüppe – vahetult enne 1999. aastat ja eriti hiljem. Uued uurimused ja osalt uus lähenemine süstemaatikaküsimustele geneetilisi meetodeid kasutades tõid kaasa paljude varem alamliikidena käsitletud taksonite ümberhindamise. Teadmiste edenemise alusel on hulk varem polütüüpseks peetud liike, kes hõlmasid mitmeid vaevueristatavaid alamliike, lahutatud kaheks või enamaks liigiks. Need uued liigid on loomult ja välimuselt sageli üsna sarnased oma lähemate sugulastega, ent nad moodustavad huvitavaid, erineva eluviisiga asurkondi ja on väärinud omaette liigikirjeldusi praeguses väljaandes koos eristamisjuhenditega nii sõnas kui ka pildis. Et mahutada vastseid liike ja uut informatsiooni, suurenes meie raamatu maht 12% võrra. Püüdsime siiski, et raamat oleks kaalult kerge ja välioludes mugav kasutada ning et tast kujuneks linnuretke vajalik abiline. Üks muudatus võib esimese väljaandega tutvunud lugejat veidi häirida – sugukonnad on järjestatud teisiti. Hiljuti avaldatud geneetilised uurimused näitavad, et kaks kõige vanemat linnurühma on hanelised (Anseriformes) ja kanalised (Galliformes), keda koos nimetatakse Galloanserinae. Kuna sugukonnad on selles raamatus järjestatud põhiliselt traditsioonilise süstemaatika kohaselt (vanemad rühmad asetsevad noorematest eespool), siis algab määraja luikede, hanede ja partidega, kellele järgnevad püüd, faasanid jne. Alles siis tulevad kaurid, pütid, tormilinnud jt, keda varasemates määrajates tavatseti paigutada esimeste hulka. Linnurühmad, milles on hiljaaegu toimunud rohkem süstemaatilisi muutusi ja mis on mõjutanud määraja uuendatud väljaannet, on hanelised, tormilinnud, suurkajakad, rästad, põõsalindlased, kärbsenäpid ja vintlased. Praegune mää-
raja käsitleb lisaks varasemale vähemalt 41 uut liiki, kellest 33 on n-ö tekkinud süstemaatiliste muudatuste tulemusena, paljusid alamliike vaadeldakse aga sügavamalt. See on saavutatud (võrreldes eelmise väljaandega) 24 uue pilditahvli lisamise, paljude vanade pilditahvlite ümberkujundamise ja illustratsioonide uuendamise teel. Süstemaatika pole mingi paigalseisev teadus. Uued uurimused kajastavad järjest uusi sugulussuhteid ja õigemaid paigutusi. Mõnd ettepandud muudatust, mille üle on viimastel aastatel ka vaieldud, pole sellesse väljaandesse siiski sisse võetud, kuna oleme otsustanud ära oodata edasisi uurimustulemusi ja muudatuste laiemat tunnustamist. Küllap lülitub nii mõnigi neist meie järgmistesse väljaannetesse. See kehtib eriti värvuliste osas, kelle puhul võivad lugejad tulevastes väljaannetes leida põhjalikult muutunud järjestuse. Vanemate rühmadena seisaksid selles eesotsas õgijad ja peoleod, siis tuleks tihaste, põõsalindude, bülbülide, lõokeste, roohabekate ja pääsukeste koondrühm; rästad ja kärbsenäpid peaksid tihedasti koos olema, kuna kiurud ja hänilased tuleks panna varblaste ja vintide vahele. Et taoline käsitlus on veel „toores”, me seda selles raamatus ei kasutanud. Praeguses väljaandes rakendatud muudatuste eesmärk oli määramise hõlbustamiseks täiustada nii teksti kui ka pilditahvleid, isegi kui pole toimunud olulisi süstemaatilisi muutusi. Toetudes oma ja teiste linnuhuviliste arvukatelt retkedelt saadud kogemustele, oleme kajastanud selles raamatus suuremat osa nüüdisarenguist linnumääramise valdkonnas. Mõne rühma puhul, mis olid eelmises väljaandes liiga üksikasjaliselt kirjeldatud (tuvid, rästad, põõsalinnud, õgijad), oleme nüüd piirdunud nende mõõdukama käsitlusega. Kõik kaardid on üle vaadatud. Ehkki küll väikesed, on nad täpsed ja tänapäevased. Viimasel ajal on ilmunud uusi linnuatlasi ja liiginimestikke ning on avaldatud uusi ülevaateid selliste oluliste riikide, nagu Alžeeria, Tšehhi Vabariigi, Prantsusmaa, Kreeka, Maroko, Poola, Hispaania, Rootsi ja Türgi, samuti Uurali piirkonna kohta. Oleme nende varal oma andmestikku täiendanud. Tuleb arvestada, et väga kitsalt alalt saadud pesitsemisandmeid ja piiratud aega kestnud asustust pole kaartidel tihtipeale meelega kajastatud, kuna kaartide eesmärgiks on pigem tavaliste ja väljakujunenud pesitsusalade näitamine, mitte aga uute esinemispaikade esitamine. Mõne liigi puhul, kes on levinud väga piiratud alal, oleme kasutanud suurema mõõtkavaga kaarte. Selle määraja esimese väljaande kavandamisel ja ettevalmistamisel oli jõuliselt tegev Peter J. Grant (1943–1990). Kahjuks pidime üle elama suure kaotuse – Peter J. Granti traagilise surma, mis katkestas tema osavõtu raamatu edasiarendamisel. Me pühendame oma teose tema mälestuseks ja tunnustuseks saavutuste eest lindude välimääramisel.
Lars Svensson, Killian Mullarney, Dan Zetterström, august 2009