Kehalemeeldibtode

UUE ARSTITEADUSE OTSINGUL 20. sajandil avasid suured läbimurded meditsiinis keha inimsilmale – radioloogia, ultraheli, tuumamagnetresonantsi abil – ja võimaldasid antibiootikumidega ravida igivanu tervisehädasid, nagu näiteks bakteriaalseid põletikke. Neuroteaduste arenedes avastati antipsühhootikumid ja antidepressandid, mis osaliselt ravivad nn hullumeelsust. Kirurgia on arenenud nii kaugele, et võimaldab sarvkesta ravimist ja terve käe tagasiõmblemist, kuigi selliseid organeid nagu süda, kopsud ja maks ei suudeta täielikult asendada. Ometi hakkab hääbuma selle teadusharu revolutsiooni edasiviiv jõud – biomeditsiiniline mudel, mis püüab iga haiguse lähtepunkti taandada rakumehhanismidele. Lääne meditsiin, mille kõrkust õigustavad selle edusammud, ei ole tegelikult eneses enam kuigi kindel.

Käesoleva aastatuhande lõpus on lääne meditsiini peamiseks väljakutseks kroonilised haigused: ateroskleroos, suhkruhaigus, vähktõbi ja Alzheimeri tõbi. Biomeditsiinilise mudeli kõige tulisemad pooldajad on kogu oma lootuse pannud molekulaarbioloogiale, mis lubab valjuhäälselt nende haiguste väljajuurimist sel teel, et uuritakse, kuidas ekspresseeruvad geenid – DNA-ahelad, mis kontrollivad keha biokeemiat.

Küsimus olevat vaid ajas ja rahas. Samal ajal kogub päevpäevalt hoogu teine suund, teine arusaam inimkehast. See seab kahtluse alla kogu põhimõtte, mille kohaselt inimkeha ja haigused on taandatavad biokeemilistele ja molekulaarsetele reaktsioonidele.

Idee on lihtne. Selle järgi on krooniline haigus ilmselgelt midagi enamat kui mõne raku probleemne toimimine. Keha nähakse selle idee kohaselt reguleerivate funktsioonide kogumina, kusjuures need funktsioonid on üksteisest tihedas 17