eestiallikad

Oma lugusid jagasid minuga ka sajad allikate läheduses elavad või allikatest hoolivad inimesed ning oli rõõm tõdeda, et neid on tõesti nii palju.

Sügava kummarduse pean tegema allikauurijatele Ülo Heinsalule, Hella Kingule, Arvi Järveküljele ja Tarmo Timmile, kelle artiklid meie ajakirjanduses 1970ndate keskpaigas panid mingisugusegi piiri allikate arutule kuivendamisele ja hävitamisele.

Allikate praeguse looduskaitse kohta jagas lahkelt nõuandeid Uudo Timm, tema aitas andmebaasidest välja otsida ka allikate kaitsestaatuse. Häid nõuandeid jagas Rein Einasto. Minuga käisid allikate avastusretkedel Mikk Sarv ja Ain Raal, nendeta oleks nii mõnigi allikas leidmata jäänud.

Allikate valik raamatusse ei olnud juhuslik. Oli raske töö 4000 või koguni 15 000 allika seast leida sadakond lätet või allikat, mis raamatusse sobiksid.

Püüdsin kahe aasta jooksul inimestega vesteldes ja kirju saates välja sõeluda allikad, kus inimesed ka tegelikult käivad. Olen neid allikaid hakanud nimetama rahvaallikateks. Veel oli üheks valikuprintsiibiks see, et ükskõik kus Eestis liigutakse, oleks lähikonnas mõni allikas avastada. Seetõttu on igast maakonnast valitud umbes viis allikat. Kindlasti on nende hulgas mõni sellinegi, mis asub teie lähikonnas ja millest saab endale koju joogivett viia.

Samas on raamatusse kirja pandud mõned säärasedki allikad, milles enam vett ei ole. Kuid nende lugu on kestnud kauem kui vesi allikalohus ning nad on meie rahva jaoks olulised. Ja on ka mõned sellised, mille taasavastamist ma loodan.

Välja on jäänud vahvaid ja ilusaid allikaid, mis asuvad eramaal ning mille külastamine on seetõttu raskevõitu, kuigi Eesti Vabariigis kehtib sarnaselt Põhjamaadega igameheõigus, mis lubab päikesetõusust päikeseloojanguni viibida eraomaniku tähistamata maal. Samas panen inimestele südamele, et maaomaniku soovi tuleb austada, sest sageli on just nemad allikat hoidnud ja selle ümbruse korrastanud. Igal juhul tasuks võimalusel luba küsida, ei lähe te ju linnaski võõrasse majja ilma küsimata. Hoiame ka allikate hoidjaid.

Välja on jäänud mõned olulised pühad allikad, mille juures kogukond tihedamini toimetab, mistõttu nende segamine oleks kohatu.

Põnev oli lugeda vanemaid kirjutisi allikatest, neid, mis trükitud paberile.

Neis on allikalikku selgust ja sujuvat sõnadevoogu. Selliseid lugusid ei leia internetist, kus kõik on napisõnaline ja sageli kontrollimata. Mõned allikad, kuhu ma sel aastal ei jõudnud, võivad selleski raamatus olla kajastatud teisiti, kui kohalik rahvas teab. Küllap peame edaspidigi üheskoos allikatõde otsima.

Ja nii sündis see raamat, ehkki ma pole hariduselt ei geoloog ega ka rahvapärimuse uurija. Aga kõige selle 20 aasta jooksul, mil ma olen loodusajakirjanikuna töötanud, on mulle meeldinud rahva käest kogutut rahvale uuesti tagasi anda.

EESTI ALLIKAD / 9