„Mis sa koperdad siin?” hõikas tüdrukuhääl pahaselt. Arnika tõstis pea ja nägi, et tema ees on bussipeatus ja selle katusel seisab mingi seelikus asjandus, kaamera käes. „Miks sa ette ronid?” nõudis tüdruk. Ja „rakett”, kes oli kummuli käinud, ajas nüüd ennast püsti. See vähemalt oli poiss, ja mingi tobeda trikijalgrattaga. Poisi põlv oli marraskil ja ta tahtis midagi nähvata, aga Arnikat nähes neelas ta vängema sõna alla ja poetas üsna tagasihoidlikult: „Sorri, noh. Sa tulid nii õkva peale, ma ei näinud.” „Mina tulin peale?” küsis Arnika teravalt. „Ma tund aega korjasin neid marju. Ja sina seal üleval, miks sa vait olid?” „Keda su mustikad kotivad,” kostis katuselt. „Kokkuost on reedel, jõuad vabalt uue topsi korjata. Võta mind alla!” „Unista edasi!” teatas Arnika, ja tüdruk katusel vaevus tõesti vastama: „Mitte sina, idikas!” Poiss jättis ratta sinnapaika ja läks peatuse juurde. Tüdruk saatis Arnika poole pahase pilgu, istus katuse serva peale ja kukutas end poisi käte vahele. Arnika seisis ja vaatas ning mõtles, et nende kehakeel ütleb kõik. Ei, nad ei olnud paar. Plika ronis katuselt ettevaatlikult alla, et poisiga mitte liiga lähekuti olla. Ja kui poisi tugevad käed ta maha panid, siis ei jäänud plika nende embusse, vaid pöördus kohe Arnika poole. „Mul läks film nässu nüüd sinu pärast.” „Tegite filmi või?” uuris Arnika muiates. „Ei, sokki kudusime. Mis see sinu asi on?” „See on You Tube’i, rattatriki võistlusele,” teatas poiss ja tuli oma ratta juurde. „Noh, nüüd saadad kõige suuremate käkkide koduvideotesse,” arvas Arnika. „Te olete kohalikud või?” „Mis mõttes kohalikud?” „Nagu maakad. Sest mingi väike asi andis kohe ära.” Ta tõmbas ninaga õhku. „Lõhn võib-olla?”
19