ANIMEERITUD TEGELASKUJUDE USUTAVUSEST
kui ka terve inimkonna jaoks algab uus ajastu. Laika elu tagahoovis ei tundunud just meelakkumisena, aga saada üheotsa pilet kosmosesse, limiteeritud hapniku ja toidutagavaraga, tundub tõelise tragöödiana. Parafraseerides esimesena kuul käinud inimest, Neil Armstrongi, võime filmi lõpukaadrite ajal ette kujutada kosmosest kajavat Laika kiunatust: “See, mis on väike katsetus teadusele, on suur tragöödia ühele katseloomale!” Loodusrahvad tunnevad pildistamise ees hirmu, kartes, et pildistamine võtab neilt hinge, et hing läheb pildi sisse. See on tundunud lääne inimestele alati naljaka ja primitiivsena, kuid ehk oleme lihtsalt ise pildistamisega niivõrd harjunud ega oska märgata maagiat, mis kaasneb fotograafilise jäädvustusega – seda, et ei jäädvustata ainult kujutist, vaid et pildi sisse jääb veel midagi? Animatsioonis on vastupidi: foto, õigemini küll liikuvate fotode jada (film), annab elutule tegelaskujule hinge. Elutu ärkab filmi vahendusel ellu. Animatsioonfilm elustab (hingestab) elutuid tegelaskujusid ning loob mateeriale hinge – sellesama, mida loodusrahvad kardavad fotole-filmile kaotada. Samas Laikale ei ole film hinge andnud, sest puudub mateeria, kellele filmi vahendusel see anda. “Laika” peategelane eksisteerib väljaspool ekraani piire ja tema olemasolust antakse aimu sekundaarsete märkide abil (heli, kaamera liikumine, teiste tegelaskujude käitumine tema suhtes). Kui tavaliselt jäävad animatsioonfilmi loomisest järele joonistused, nukud vmt, siis Laika olemasolu tõestuseks pole ühtegi käega katsutavat eset. Kas võime siis väita, et ani-
89