ei sünnita."(Margo Sootla)

Paide Gümnaasiumis viidi esmakordselt läbi valikkursus nimega ,,Mina kui juht”, kus käsitleti järgmisi küsimusi: Mis rolle täidab juht? Kes see juht üldse on? Valikkursuse juhendaja on meie koolijuht

Margo Sootla.

Osalesin sellel valikkursusel ja selles arvamusloos toongi välja enda isiklikud mõtted heast juhist ning tema tähtsusest koolielus.

Üldist definitsiooni juhile võib mõista kui suunaja või koordinaator asjade toimimise ees, kelle rolliga kaasneb õigus, kohustus ja vastutus.

Iga inimene on mingis situatsioonis või eluetapis võtnud juhi rolli, võibolla ise seda märkamatagi. Näiteks suure õe või vennana oled sa oma väiksematele pereliikmetele suureks eeskujuks ja mentoriks ning sinust sõltub väga palju sellest, mida ta õigeks või valeks peab. Samamoodi on ka koolijuhid väga suureks mõjutajaks ja vastutajaks. Mitte ainult paari lapse ees, vaid siin saame rääkida juba mitmekümnetest ja sadadest lastest, kelle elu ja teekonda koolijuht mõjutab.

Koolijuht loob kooli keskkonna ja atmosfääri, kus on vastavalt sellele kas hea või halb õppida ja töötada. Kooli keskkond peaks kindlasti toetama õppijat ja looma võimalused ka nendele õpilastele, kellel pole kodus vajalikud õpivahendid nii kättesaadavad kui teistel.

Kool võiks luua ka huviringide võimalused. Kui õpilasel on mingeid raskusi oma huvide arendamisega, siis peaks kool neid lapsi vajadusel toetama.

Ka õpetajate õpetamiskvaliteet sõltub paljuski töökeskkonnast ja sellest, kui hea tal on seal tööd teha. Kui keskkond on sobiv, mugav, uuenduslik ja teda väärtustatakse, on ka õpetajatel rohkem motivatsiooni ja paremaid ideid õpilaste õpetamiseks. Kui õpetajad on inspireerivad ja motiveerivad, mõjutab see kohe ka õpilasi.

Hea koolijuht on nagu liim, kes seob kõik koolis olevad komponendid üheks tervikuks. Ta vastutab, et kõigi ja kõige vahel oleks tasakaal ning tuleb kohe appi, kui asjad hakkavad kreeni vajuma. Ideaalis märkab ta seda juba varem ja paneb õla alla. Väga tähtis on ka see, et koolijuht küsiks õpilaste arvamust ja arvestaks sellega, sest tihtipeale tuleb väga palju häid ideid kooliruumi parandamiseks just õpilastelt.

Koolijuhi roll on ka oma meeskonda valida õiged ja sobivad töötajad. Inimesed, kelle väärtushinnangud on paigas ja kattuvad kooli omadega. Kes oleks valmis arenema ja ajaga kaasas käima, ületama piire ja ennast proovile panema.

Koolijuhi roll igapäevases koolielus tundub kõrvaltvaatajatele väga väike. Tihtipeale on teda näha ainult enda kabinetis, kuid hea koolijuht oskabki just seal kabinetis tõmmata õigeid ja olulisi niite ning panna elu enda ümber koolikeskkonnas keema.

Kindlasti peaks koolijuht huvi tundma ka õpilaste vanemate vastu. Looma ja hoidma nendega häid sidemeid ning ka neid kooliellu kaasama.

Väga oluline on see, et koolijuht oleks valmis kooli eest välja astuma ja alati oma kooli vajadusi kaitsma. Näiteks vallavalitsuses, kust on vaja raha taotleda. Tähtis on see, et ta ei kahtleks, isegi negatiivse vastuse korral, vaid lööks selja sirgu ja võitleks kooli nimel edasi.

Koolijuht olla on väga raske, kui sul ei ole vastavaid isikuomadusi: kannatlikkus, kohusetundlikkus, motivatsioon, abivalmidus, ausus, loovus, koostööoskus ja mis kõige olulisem, kui sul puudub suur süda.

Yuliya panasenko Prima 1

Kuidas Venemaa sõda

Ukrainas mind mõjutab?

Kui ma olin väike, teadsin sõjast ainult enda vanavanavanemate juttudest. Tundus, et seda rohkem kunagi ei juhtu ning me saame elada alati rahus. Kahjuks olid minu mõtted ekslikud…

Kui ma olin kümmeaastane, algas minu riigis sõda. Algas kõik Krimmist. Mäletan seda, kuidas mu ema vaatas uudiseid ja nuttis, mina kallistasin teda, rahustasin, öeldes, et kõik saab varsti korda. Kahjuks ei saanud. Mõni kuu hiljem hakkas sõda seal piirkonnas, kus elasin mina –Ida-Ukrainas. Sellest hetkest muutus minu ja mu pere elu. Ma õppisin kolmandas klassis. Koolis ei olnud enam turvaline ja ema saatis mind kooli iga päev. Minu klassi akendest paistis linnavalitsus, mis nüüd oli ümbritsetud vene sõduritest. Neil olid relvad, nad panid Vene lipud meie lippude asemele ning kuulasid kõlaritest NSV Liidu aegset sõjamuusikat. Mul oli hirmus.

Kevade lõpus, kui kool läbi sai, ütles mu isa, et me hakkaksime asju pakkima. Plaanis oli minna paariks nädalaks sugulaste juurde, kes elasid Kesk-Ukrainas Poltava oblastis.

Ema palus mind ja mu venda koristada oma tuba selleks, et kui me tagasi tuleme, oleks mõnus ja puhas. Peale seda ei ole ma enam olnud oma toas, korteris ega isegi linnas.

Me võtsime ainult väikese koti, kus olid kõige olulisemad asjad ja suveriided. Enne seda, kui Poltavasse sõita, peatus minu pere üheks ööks mu ristiisa juures, kes elas Donetski äärelinnas. Öösel ärkasime plahvatuste peale, jooksime õue ja nägime imelikku valgust… Varahommikul sõitsime juba Poltava suunas. Teel peatasid meid mitu korda sõdurid kontrollpunktides. Seal nägi kõik õudne välja, eriti relvad…

Paar nädalat sugulaste juures muutusid kaheksaks kuuks. Inimesed külas tõid meile sooje riideid ja erinevaid vajalikke asju. Isa käis tööl, aga ema aitas teistel hoolitseda majapidamise eest ja ka söögi tegemisega. Kogu perega aitasime põldudel töötada. Mina läksin kohalikku kooli. Lootus, et varsti saame koju minna, oli alati sees. Isa otsis tööd erinevates linnades, et saada rohkem raha, et me saaks korteri üürida ja normaalselt elada. Kahjuks need variandid, mis olid, ei sobinud meile. Isa leidis tööd Eestist ja me pidime kolima. Kolimine oli raske mitte ainult moraalselt. Taskus oli ainult sada dollarit ning teadmatus ootas ees. Nüüd elan juba kaheksa aastat Eestis. Perega ületasime raskusi, õppisime kohalikku keelt, aga ikkagi tahtsime ja ootasime koju minekut.

24. veebruari hommikul ärkasin ma väga vara. Vaatasin telefoni ja nägin palju sõnumeid sugulastelt, sõpradelt ja tuttavatelt. Avasin uudised ja olin šokeeritud. Ma ei uskunud, et see kõik toimub nüüd terves riigis. Ma kirjutasin emale ja nutsin enda toas. Hiljem kuulsin karjumist ja nutmist vanemate toast. Ema ärkas ja vaatas mu sõnumit. Peale seda päeva aeg muutus ja hakkas venima, kõik päevad olid ühesugused - hallid. Iga päev rääkisime sugulaste ja sõpradega, vaatasime uudiseid. Pakkusime neile võimalust tulla meie juurde, aga kahjuks keegi ei saanud ning paljud nendest jäid sinna, kus on siiamaani äärmiselt ohtlik. Mul oli väga raske aru saada, et selline elu on nüüd uus reaalsus. Minu isa läks Ukrainasse sõjaväehospidalisse appi ja oli seal viis kuud. Kui Eestisse hakkasid tulema pagulased, aitasin neid nii palju, kui oli võimalik. Olin tõlgiks, aitasin leida ja organiseerida elamispaiku, saatsin rahalist abi Ukrainasse ja koos perega aitasime ka humanitaarabiga. Ma sain endale uusi sõpru ja tuttavaid, paljudel nendest olid väga hirmsad ja kurvad lood. Alati püüdsin neid kuidagi toetada, kuigi see oli väga raske. Kõik need Ukraina lipud, mis Eestis lehvivad, toetavad meid. Minu jaoks tähendavad need seda, et eestlased usuvad, et minu rahvas saab hakkama ja me võidame. Ma olen tänulik kõige selle eest, mida Eesti meie jaoks teeb.

Vaatamata sellele, et sõda terves Ukrainas kestab juba peaaegu terve aasta, aga minu jaoks juba rohkem kui kaheksa aastat, algab hommik sellega, et ma loen uudiseid, lootuses näha midagi head. Minu unistus on näha pealkirju „Donetsk on vaba!“ ja „Ukraina võitis!“. Olen kindel, et kui see juhtub, saan ma kõige õnnelikumaks inimeseks maailmas ja lõpuks saan koju minna, nüüd kahjuks mitte elama, vaid vähemalt külla. Ma isegi ei kujuta ette, mida ma võiks tunda, kui astun sisse meie korteri uksest või lihtsalt jalutan linnas ringi. Kõik on muutunud. Ma igatsen seda aega, kui meil oli tavaline õnnelik elu, kui ma käisin vanavanematel külas igal nädalavahetusel, kui vaatasime koos vanaemaga telekat õhtuti, nautisin tema imelist toitu, armastust, meie palavaid suvesid Ukrainas, puhkust mere ääres… Elu oli nii lihtne, nii soe, nii õnnelik… Kahjuks hakkavad inimesed väärtustama asju alles siis, kui need kaotavad.

(Kõne loeti ette koolis EV 105. aastapäeva aktusel.)

Horisont 2023

Neljapäeval, 6. aprillil toimus taaskord Horisont, seekord juba teist aastat. Sel aastal oli esitatud 23 filmi, mis on pea kaks korda rohkem kui eelmisel korral. Oli näha, et noored olid väga pingutanud, et luua üks eriline lühifilm.

Tänati ka kohtunike poolt parimaks tunnustatud filme ja näitlejaid. Esikoha pälvis “Pikanäpuamet”, teise “Pornofilm ja pudel viina” ning kolmanda koha “Tagurda”. Publiku lemmikfilmiks valiti film nimega “Bandera”. Parimaks naisnäitlejaks sai Rea Haljasmäe ning parimaks meesnäitlejaks Cristopher Oskar Orav.

Noorte filme hindasid kohtunikud koosseisus Kaspar Tammist, filmifestival Kaader meeskond, Franz Malmsten, Rasmus Merivoo ja Goodmen Productions. Koguti kommentaare nii meeskonnalt kui külalistelt.

Külalised:

Karl Eerik: "Tunne on hea ning närvis eriti ei ole, ootame väga, et filmi näha."

Ott Kristian ja Ruudi: "Tunneme pisikest närvi, et oma filmi näha, kuid üldiselt on tuju hea ning arvame, et oleme filmiga hästi hakkama saanud."

Marta: "Olen väga põnevil ning pisut ootusärevil."

Meeskond:

Egert: „Tunne on hea, meeskond on kokkuhoidev ja töö on kvaliteetselt tehtud. Pinget ka eriti ei ole, kuna usun et koos meeskonnaga saame hakkama.“

Janely: „Enne ürituse algust on väga rahulik olla, mõni apsakas on olnud, aga need oleme koheselt lahendatud saanud.“

Roman ja Hirvo: „Eriti närvis me ei ole, eilsest õhtust on väike väsimus, kuna pidime Horisondi jaoks päris pikalt koolis olema. Enne ürituse algust on veidi igav, sest külalistest pole kedagi veel saabunud.“

Üldiselt oli Horisondi õhkkond väga meeldiv, tundus ka, et publik on elevil ning õhus oli tunda väikest pinget.