R ITUA AL
KESKKOND
14 : ÜHEKSAKÜMNE ESIMENE NUMBER
< eelneb paikadest, nagu allikad, ohvrikivid või pühad puud, on võetud varem looduskaitse alla just kultuuriväärtustena. Praegu ähvardab aga mõnda sellist muistist looduskaitse alt väljaarvamine: keskkonnaministeerium on algatanud tänavu Vetla Pühaallika, Sõtke küla Pühajõe allika ja Rapla orjakivi looduskaitse alt väljaarvamise, kuna neil ei ole looduskaitselist väärtust.
õigusest tulenev kaitsekorraldus ei pruugi vastata täielikult vanadele keeldudele, aitab pühapaiga säilimisele kas või sümboolselt kaasa iga täiendav riikliku või kohaliku kaitse meede. Kuid ka looduskaitsest või kultuurimälestise staatusest ei pruugi piisata, nagu näitab kogemus raietöödega Maardu hiiemetsas ja Karksi kihelkonna Annemäel. Seepärast on tarvilik lisaks riiklikule kaitsele ka kohalik teadmine ja huvi – aktiivses kasutuses pühapaiga hävitamist on raskem põhjendada. Ka IUCN soovitab anda pühapaikade üle otsustamise õiguse eestkostjatele ehk neile inimestele või rühmadele, kes pärimust järgides pühapaiga eest hoolt kannavad. Seda soovitust on järgitud näiteks Austraalias, kus põliselanike tavasid järgides keelati hiljuti turistidel pühale Uluru mäele ronimine. Eestkostjad võivad olla looduslike pühapaikadega seotud ajalooliselt, kultuuriliselt, enesemääratluse ja usutalituste
kaudu ning elada nii nende läheduses kui ka neist suhteliselt kaugel. Minu meelest ohustabki looduslikke pühapaiku praegu kõige rohkem inimeste teadmatus: kui põhimõtteliselt on huvi pühapaikade vastu võrdlemisi suur, siis vähesed oskavad oma kodu- või päritolukandi kõiki vanu pühapaiku üles leida. Õnneks on viimastel aastakümnetel ilmunud Mari-Ann Remmeli, Marju Kõivupuu, Kristel Vilbaste ja Ahto Kaasiku sulest mitu raamatut, mis aitavad seda teadmisjanu kustutada. Samuti on Hiiepaiga lehel kättesaadav pühapaikade kaardirakendus. Oluline on ka märkida, et pühapaikade parim tundja Ahto Kaasik veab MTÜ Põline Pere korraldusel hiieretkede sarja, mis on teinud praeguseks ringi peale kogu Eestile. Iga retk keskendub kihelkonna või paari pühadele paikadele ning annab igale huvilisele võimaluse oma kodukandi, päritolupaiga või muidu huvi pakkuva piirkonna pühapaikadega tutvust teha. Nii tekib huvilistel võimalus neile seni tundmata paiku taas tarvitusele võtta.
Valdavalt kristlikus ühiskonnas võib pühapaigast saada kummitav paik, mis on ühenduses inimeste suhtes vaenulike üleloomulike olenditega, kellega on parem mitte tegemist teha. Kultuurimälestiseks kuulutamine või ka looduskaitse alla võtmine on administratiivselt mõistagi keerulisem kui kaitse alt väljaarvamine. Kuna praegusest
MÜSTILISE HIIEMAAILMA OLENDID JA USKUMUSED nende oksi ei tohi murda. Puude alla on toodud andidena eri toiduaineid, näiteks kanamune, viljateri ja meekärgi. Mõnikord hoopiski raha, mis maeti puu juurde mulla alla, või ülikondi. Puu varju ulatuses ei tohtinud levinud tava järgi kasvavaid marju korjata. Samas on kasutatud hiiepuu lehti ja oksi ning puualust mulda haiguste arstimiseks. Mullaga hõõruti paiseid ja nahahaiguseid, Hiiumaal suitsutati haiget hiiepuu samblaga. 5 Hiied on eriti Lääne-Eestis seotud koduloomade heaolu ja edenemisega, hiiepuude raiumise keelu rikkumine võib tuua kaasa kariloomade haigusi ja surma.
Eesti rahvapärimus seostab hiitega mitmeid rituaale ja üleloomulikke olendeid. Siin on lühike ülevaade tegelastest, kes hiites toimetavad, ja rituaalidest, mida pühapaikades täidetakse.
HIITE TEKKIMINE Hiite uurija, hoidja ja tutvustaja Ahto Kaasik toob raamatus „Põlised pühapaigad” välja teatud hiite tekkelood, lisades: „Looduslikud pühapaigad on kasutusele võetud nii kauges minevikus, et sellest kõnelevad vaid muinaslood.” Nii saame lugeda, kuidas mõned hiiepuud on olnud varem inimesed, kes on mingil põhjusel puudeks moondatud. Näiteks saanud Lehmja hiietammik alguse pulmalistest, keda tabas pikne. Viduvas asuv hiigelsuur kadakas olnud varem aga rehepapp, kes rahvale salaja seemnevilja andis, mõisahärrale vahele jäi ning põgenedes sellekssamaks kadakaks muutus.1
OHVRIKIVI Nagu nimigi viitab, on ohvrikivi püha kivi, millele on toodud ohvreid ehk ande. Ohvrikivisid võib leida enamasti heina- ja karjamaadelt, põldudelt ja hiitest, mõnikord isegi taluõuest või -aiast, harvem metsast, soost, kalmetelt ja ristteedelt. Ohvrikive kasutati ka haiguste ravimiseks.6 Eisen kirjutab, kuidas Tõstamaal asuv kärnakivi saanud nime just selle järgi, et seal vanasti kärnasid ja teisi nahahaigusi arstimas käidi. Selle tarbeks pidi ohvrikivile jätma hõbevalget, raha või muid ande.7 Samuti arvati olevat imettegev jõud ohvrikivide lohkudesse kogunenud veel, millega pesti või määriti haigeid, kuid ravi vajavaid kohti pandi ka vastu kivi. Ohvreid toodi ka haldjate ja jumalate auks ning vihma väljakutsumiseks, kuid teatavatel juhtudel ka armastuse leidmiseks. Armastusmaagiat harrastati end näiteks neljapäeviti ohvrikivil viheldes, mis olevat paljud neiud tanu alla viinud. Levinud on ka arvamus, et ohverdamata jätmine olevat toonud kaasa õnnetuse või ebaloomuliku sündmuse.6
HIIENEITSID JA HIIEKOERAD Kuulsaim hiieneitsite elupaik on Hiiumaa Kassari hiiemets, kus nad olla valvanud pühapaika üheskoos hiiekoertega. Hiiemetsast läbi kõndides pidi laulma lepituseks erilist laulu või lausuma õigeid sõnu. Mõnes jutus on nad riietatud valgesse nagu surnud, teises loos on nad ihualasti, kolmandas kannavad hoopis punaseid rõivaid ja tantsivad. Samas leiab uuemates, 20. sajandi alguse pärimuslugudes oletusi, et hiiekoerteks olid ennast riietanud mõisnikud, kes talurahvale ristiusu palveid pähe tahtsid saada, või „koeranahas ja raudhammastega sakslased”, kes inimestele ristiusku tahtsid õpetada.2 Hiieneitsiks on nimetatud ka Kose kihelkonna Oru küla sanglepahiit. Laiemalt tuntud hiieelanikud on hiie noormehed, kellega lepituse sobitamise kohta on levinud regilaul3, ja hiiehobused, kes on tegelased ühes ringmängulaulus4.
Koostas Mariliis Mõttus Kaasik, A. 2016. Põlised pühapaigad, lk 248–256. Loorits, O. 2001 [1941]. Kassaare hiiemets neitsite ja koertega. – Endis-Eesti elu-olu II: Lugemispalu metsaelust ja jahindusest. 3 Hiie noormees. – Eesti rahvalaulud. Antoloogia. 4 Ränk, G. 2000. Hiiehobune. – Müüt ja ajalugu, lk 346–368. 5 Eisen, M. J. 1996 [1920]. Esivanemate ohverdamised, lk 46–47. 6 Tvauri, A. 1999. Ohvrikividest. – Mäetagused, nr 11. 7 Eisen, M. J. 1996 [1920]. Esivanemate ohverdamised, lk 86. 1 2
HIIEPUU Hiiepuuks nimetatakse pühaks peetud põlispuud, mille juures taotleti rituaalide ja ohvritalitustega kõrgemate jõudude soosingut. Eesti rahvaluuleteadlane Matthias Johann Eisen on kirjeldanud oma raamatus „Esivanemate ohverdamised” mitmeid hiiepuudega seotud rituaale ja uskumusi. Hiiemetsas ja hiiepuude juures käidi näiteks neljapäevaõhtuti palumas ja palvetamas. Hiiepuid arvatakse nii pühadeks, et