SISUKORD / LUULE
NOVEMBER 2017 : 3
SISUKORD November on teatavasti kuu, mil üle maailma pööratakse tähelepanu meeste tervisele. Müürileht pühendas sellest innustatuna maskuliinsusele terve novembrinumbri. Selleks et kiirelt ja elegantselt teemasse siseneda, leiab lehekülgedelt 6–7 infograafika kujul ülevaatliku statistika Eesti meeste tervise, hariduse, riskikäitumise ning tööelu kohta. Lehekülgedel 8–9 arutleb Andres Maimik, mis saab alasti lõvikuningast ehk kuidas peaks mees tulema toime olukorras, kus traditsioonilistel soorollidel baseerunud kindel jalgealune on kõikuma löönud. Müürilehe kaanemeheks on seekord luuletaja Tõnis Vilu, kes tunnistab meie kirjandustoimetaja Maia Tammjärvele antud intervjuus (lk 10–12), et ta ei joo õlut ja vihkab tiimisporte ning üritab väljuda maskuliinsuse raamidest oma loomingus võimalikult palju erinevate rollidega katsetades. Mitteammendava loendi aja jooksul teisenevatest meherollidest ja nende isiklikust läbitunnetamisest leiab lugeja lehekülgedelt 13–16, kus oma rollisooritusi kirjeldavad Anti Saar, Mart Kalm, Jim Ashilevi, Meisterjaan, Paul Piik, Gregor Taul, Joosep Susi, Märten Rattasepp ja Eiki Nestor. Leheküljel 17 kummutab Hannes Kuhlbach müüdi, et emotsionaalsus pole mehele omane. Lehekülgedelt 18–19 saab lugeda kaht isaduse meditatsiooni: kolmekordne isa Jorgen Matsi selgitab, kuidas ta koduse isana ise inimesena kasvas, Marten Kuninga meeleolukas sünnituspäeva kirjeldus tõestab aga veenvalt, et meestel on selles protsessis järjest kandvam roll, kas või playlist’i kokku pannes. Sanna Kartau küsib oma artiklis (lk 20–21), kas tulevikus asendavad tööturul mehi robotid ehk milliseid väärtusi peaksid kultiveerima endas tulevikumehed, kes soovivad tööalaselt edukad olla. Spetsiaalselt selle numbri jaoks luges kirjandustoimetaja Maia Tammjärv kaanest kaaneni läbi meie rahvuseepose. Eks ikka selleks, et saada aimu, kas jutud Kalevipojast kui eesti mehe arhetüübist vastavad tõele. Lugemise käigus tehtud märkmed leiab lehekülgedelt 22–23. Sander Rebase portree jõusaalist (lk 23) paljastab lihaste, talgipulbri, raua ja higi taustalt raske vaimutöö soovunelmate rahuldamiseks. Jaanus Vogelberg tutvustab lehekülgedel 24–25 mehi, kelle soovunelmad vastassoo suhtes on purunenud, kes on läinud seetõttu oma teed ja loonud uue subkultuuri, mida teatakse akronüümi MGTOW järgi. Muusikatoimetajal Mariliis Mõttusel küll habet pole, kuid see ei takistanud teda külastamast Rude Ratsi barbershop’i (lk 26–27), mille omanikud võrdlevad uue ajastu habemeajamissalonge kunagiste külakõrtsidega, kus mehed saavad oma muresid jagada, suhtenõu küsida ja rumalat nalja teha. Leheküljel 27 piilume Hendrik Tammjärve riidekappi, kust võiks mõne spaghetti western’i jaoks kostüüme laenata. Robert Kõrvits ja Madis Aesma meenutavad lehekülgedel 28–29, kuidas käis ühe meesteajakirja tegemine Eesti moodi. Postfakti rubriigis (lk 29) üritab Karin Sõmer kodeerida lahti dickpic’ide fenomeni. Eesti kultuuriskeenel laialt levinud mehe kui sümpaatse luuseri tüpaaži erinevaid variatsioone tutvustab Ave Taavet (lk 30–31). Andrei Liimets vaatab tagasi filmile (lk 31), mis lükkas macho-esteetika Hollywoodis troonilt ning lõi tänapäeva hipsterite jaoks uue kultusikooni – The Dude’i. Lehekülgedelt 32–33 leiab salapärase loo Kuno K.-st, autoriks Jan Kaus. Muusikakülgedel (lk 34–35) jagab nippe, kuulamissoovitusi ja eredaimaid mälestusi DJ Taavi-Peeter Liiv. „Uus eesti biit” tuksub seekord samuti maskuliinses rütmis – tutvust teeme ossipoppi viljeleva artistiga Mees Inc. Arvustatud saavad muu hulgas Vootele Ruusmaa audioluule reisipäevik ning Kurjami, Volruptuse ja Moses Sumney värsked albumid, samuti leiab kirjandusrubriigist (lk 38) Urmas Vadi „Neverlandi” arvustuse. Lehesabas (lk 39) vestleb Lilli-Krõõt Repnau graafik Lauri Koppeliga.
Joonistus: Helmi Arrak
Mihkel Kaevats
NAGU SUVEÖÖD PAATIDE ALL Sa oled vaikselt paadi all, niiske öö on käes, jahedas suveöös vilguvad sigaretiotsad, sa oled ihuüksi, just su ihu on üksi, sa armastad naisi, aga ükski neist pole parajasti siia sinuga sattunud, siia ja sinuga sattunud ihuma, ihulema, ihu ühte suruma – sa noor, loll ja eluterve, elust ihumata mees. Sina üksi suitsetad, neljas suits. Varsti oled vana ja loll, vanade meeste hädadega mees. Üsna pea. Aga enne on sul öelda noorte meeste asjad ja enne on sul karjuda noorte meeste terved noortele naistele armusõnad, võlusõnad, mis haihtuvad nagu suveööd paatide all. * Sa väärid sümfooniat sellele, kes sa oled, aga mina olen fragmendimees, ajutine, irratsionaalne – istun oma jahedas kodus ja mõtlen sinule, kõiki oma kinnijooksvaid mõtteid, klompidesse hanguvaid tundeid ja aega, mis tiksub kellas ja inimeste peas, jättes maha pöörduva, jättes maha võimalused, vormides lõputult ilmajäämist väikesteks detailideks ja ihadeks päevas, mis ühineb oma tähendusetuses kõikide teiste päevadega üheks pikaks ja tagajärjetuks, häirivalt tulevikuta eluks. Sa väärid sooja sõna, ausat silmavaadet, erutavat puudutust, ja mina olen siin sinust eemal, pikalt pikali, suutmata tõsta silmi, suutmata magada, suutmata helistada või kirjutada. Beibede ja feministide kriitika oleks sama: sellist meest ei ole vaja. Hoolimata sellest üritan kehtestada oma hädist mehevõimu – loon lugu, kus lugu pole, tõstan häält, kui häält ei ole, ja ega saa aru, mida saavutanud olen. * Poiss peksab lillevarrega purskkaevuvett. Nagu täiskasvanuvihaga. Siis naeratab nagu väike ingel, mõistmata, mis on see jõud, mis kasvab tal kätes.
Illustratsioon: Ann Pajuväli
Mihkel Kaevats, luuletaja: „Eile öösel leidsin oma voodi alt väikse sedeli, millel oli kirjas „Ainus tõeline tarkus on tagantjärele tarkus”. Novembris ilmub mu viies luulekogu „43 luuletust”.”