AJALUGU
valikuga. Sellised mõisted nagu „psühhiaatria(haigla)”, „sundravi” või erinevate täpsustustega „psühhoosi” nimetused võivad oma negatiivsete konnotatsioonide rõskeid aastaringe olla kogunud just punalipu all. Muidugi oli toonastes vaimuhaiglates ka tegelike psüühikahäiretega inimesi. Kaasik toob välja, et Eestis oli eripsühhiaatria ohvreid üldiste repressioonide taustal võrdlemisi vähe ning erinevalt Vene dissidentidest ei saadetud Eesti tuntuimaid teisitimõtlejaid psühhiaatriahaiglasse. Sellegipoolest tulid 1980. aastate teisel poolel perestroikast ajendatuna paljud psühhiaatria kuritarvitamise juhtumid päevavalgele. Ning tavateadmise jaoks ei pruugi olla tähtis, millist tüüpi haiglas keegi oli. Piisab aimdusest, et mis tahes ebasoovitava teo, arvamuse – või mitte millegi – eest võidakse määrata psühhiaatriline diagnoos ning sundravi. Riigikord, milles psühhiaatriahaigla on kinnipidamis- ning piinamisasutus, on ainuloogiline reaktsioon hoidumiseks kõigest, mis annaks põhjust sinna sattuda. Vaimse tervise probleemid ainult süvenevad pikaajalise ühiskondliku trauma tagajärjel, ent suhtumine psühhiaatriasse ning ravisse on juurdunud sügavale. Abi otsimisele ei aita kaasa seegi, et hoiakud elavad inimestes edasi. Kes on jõudnud täiskasvanuikka nõukogude süsteemi raudse käe all, ei pruugi ilma välise tõuketa hakata kahtlema mõtetes, mis on pika aja jooksul kinnitust saanud. Enda uskumuste ja arusaamade märkamine nõuab teadvustatud mõttetööd ja analüüsi. Põlvkondlik konflikt, kus noore (endalegi raske) tõdemus, et ta kannatab mõne vaimse tervise häire all, tekitab vanemas eitava reaktsiooni, on mitmekordselt mõistetav. Vanemlik süütunne, et midagi oleks saanud teha paremini, hirm tundmatuse ees ning hirm häbimärgistamise ees, mis on pärit ajast, mil veresidemedki ei toonud alati kaasa usaldust, sest „koputajaid” võis leida lähedalt ja kaugelt. Hirmu psühhiaatriliste institutsioonide ees ei saa selles valgusvihus ette heita kellelegi. Seda enam kiitust väärivad need, kes on avatud sellele, et vaadata uue pilguga otsa oma senistele hoiakutele Mälestuste järgi kasutati ravimeid, või valusatele kogemustele. Saamis muutsid patsiendi täiesti teome teadvustada asjaolu, et toonane pärand elab mingil kujul ja mõtlemisvõimetuks, ning pikameis edasi, ning aidata üksteist ajalise raviga kaasnesid püsivad mõistmise ja usalduse taasloo- vaimse tervise kahjustused isegi mise suunas. Psühhiaatria ei ole nendel, kes olid haiglasse saadeenam totalitaarse režiimi töötud täiesti tervena. riist. Koos riigikorraga on meie täiskasvanuikka jõudvas vabas riigis muutunud ka meditsiin. Tänapäevaste vaimse tervise spetsialistide eesmärk on aidata igal inimesel enda potentsiaali siin maailmas rakendada. Soovitakse kaasata patsiente raviotsustesse ning aidata inimestel oma tervise eest hoolitseda. Meditsiin on muutunud ja püüab tõenduspõhisusele toetudes areneda aina paremuse suunas. Andkem ka hoiakutele võimalus muutuda. Corrigan, Patrick W.; Roe, David; Stang, Hector W. H. 2011. Challenging the Stigma of Mental Illness: Lessons for Therapists and Advocates. Chichester, West Sussex, UK: John Wiley & Sons. 2 Noor, Heino 2005. Tervisele tekitatud püsikahjud. – Valge raamat: Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940–1991. Tallinn, lk 56–57. 3 Kuna andmed on koostatud Saksa okupatsiooni ajal 1941–44, ei sisalda need arvud juute, keda sakslased ei lubanud ametnikel kirja panna. (Paju 2010) 4 Paju, Imbi 2010. Valel on pikad jäljed. Nõukogude propaganda käekiri. – Kõige taga oli hirm: kuidas Eesti oma ajaloost ilma jäi. Tallinn: Eesti Päevaleht. 5 Psühhotrauma on psüühikasse, hingeellu ja vaimsusesse kahjulikult toimiv vapustus või pingeseisund, negatiivsetest elamustest küllastunud seisund, mille tagajärjeks on vaimse tervise kahjustus. Traumeeriv sündmus on objektiivselt või kannatanu enese teades enneolematult suur ja seotud suure õnnetuse, vägivallaga või kontrolli kaotamisega elusolemise üle. (Noor 2005) 6 Kaasik, Peeter 2011. Psühhiaatrilise sundravi kuritarvitamisest Nõukogude Liidus. – Tuna, nr 4, lk 79−96. 7 Samas. 8 Noor, Heino 2005. Tervisele tekitatud püsikahjud. – Valge raamat: Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940–1991. Tallinn, lk 252. 1
NOVEMBER 2016 : 15