: 31
Küsimus publikust: Kui sa tõlgid, siis kas sa tõlgid ainult seetõttu, et sa tahad tõlkida, või on sul ka mingisugune missioonitunne näiteks eesti lugeja või eesti keele ees? Kuna ma olen vabakutseline, siis tõlgin neid autoreid, kes mind huvitavad. Siin tuleb mängu ka natuke isekas motivatsioon: kui mõni autor väga korda läheb ja tahaks temaga rohkem tegeleda, siis tõlkimine on kõige efektiivsem lähilugemise viis. Aeg-ajalt on muidugi tunne, et üks või teine raamat võiks eesti keeles olemas olla, aga kõiki neid ei jõuaks niikuinii ise tõlkida. Siis peaks hoopis kirjastuse asutama, mis kardetavasti üsna pea küll pankrotti läheks. Missioonitunne eesti keele ees võiks väljenduda tõlke heas keeles. M.V.: Aga kui sa tõlked raamatusse enda tekstidega kõrvuti paned, siis kas seda hirmu ei teki, et mängid mõnele kurjale kriitikule kaardid kätte ja et sind hakatakse näiteks norra luule taustal kritiseerima? Kui tekstid lähevad orgaaniliselt kokku, siis see ei tohiks probleem olla. Pealegi ei olnud „Õnnekangestuses” üldse nii palju tõlkeid. Aga tõlketekstide lisamine autori enda luuletuste kõrvale ei ole eesti luules liiga ebatavaline, seda on muuhulgas teinud ka Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Indrek Hirv... Muide, norra keeles ei öeldagi luule tõlkimise kohta tõlkimine, vaid gjendiktning – otsetõlkes ümberluuletamine, luuletus kirjutatakse teises keeles uuesti. Luuletõlge on alati isiklik, kaks tõlkijat ei saa kunagi jõuda täpselt ühesuguse tulemuseni. M.P.: Sa oled kirjutanud ühe huvitava essee, mis kõneleb luuletamisest kui kosmilisest mängust. Kust selline seletus ning mida sa selle all täpsemalt mõelnud oled? Selle essee pealkiri, millele sa osutad, on „Luule kosmiline mäng” ja see oli katse luulet mõtestada. Olen ikka näinud luulet ja laulu seotuna. Mitmetes eesti regilauludes kirjeldatakse kosmilisi sündmusi ja kujutlusi – ilmalinnu munadest sündinud maailma, ilmapuud, mere pühkimist. Minu jaoks ongi need laulud, mis jutustavad maailma saamisest ning sellest, kuidas inimene on temaga kohandatud, kõige põnevamad. Kuidas laulu läbi muudetakse meri maaks – kohaks, kus inimene üldse elada saab. Laulul (ja luuletusel) on võim ümbritsevat muuta. Näiteks kui kedagi pandi laulu sisse, siis ega sealt välja enam ei saanud. Luuletaja paneb samuti oma tekstidesse asju sisse ja loob sõnadega erinevaid maailmu, milles tõeline ja ebatõeline, olemine ja mitteolemine kohtuda võivad; kus eimiskist saab miski, nii nagu häälikutest saavad silbid, silpidest sõnad ja sõnadest laused. Iga luuletaja maailmas on midagi väga isiklikku, see annab edasi teatavat elutunnetust, mis võib, aga ei pruugi olla osa mõnest suuremast ideest või olemise viisist. Luule ja laulu ühisosaks on ka veel see, et mõlemat esitatakse – kui miski on välja lausutud, on see alati palju afektiivsem kui paberilt lugemine. Ja luuletusi kirjutades võib tihtipeale juhtuda, et päriselt aru saab nendest alles siis, kui oled need (kas või omaette) kõva häälega ette lugenud. Siis saab teada, milline tekst tegelikult on. See miski, mida luuletustes püütakse tabada, on alati midagi erilist ja mõnes mõttes ka midagi sakraalset. Mõnikord võib tekkida isegi tunne, et luuletus on pärit mingist teisest kohast, mingist teisest maailmast. Sõnad hakkavad kokku ja tekib mingi kummastav tunnetus või tähendus luuletuse enda sees – see ongi see, mis loob merest maa ning maailma. Luule on olemise viis, miski, mis ei ole välise sunniga ümbritsetud ning milles on olemas kõik võimalused. M.P.: Võib-olla võiks siis öelda, et sa usud keele maagilist funktsiooni, et keel võib ümbritsevat muuta. Aga kui luule ei tohiks olla välise sunniga ümbritsetud, siis kas sa tunned näiteks mingit laadi sisemist sundi, vastutust selle ees, milliseid maailmu sa lood? Kas luuletaja peaks end ise piirama? Kas sa oled tundnud, et sa peaksid midagi ütlemata jätma? Seda tunnet, et midagi, mida öelda tahaks, peaks ütlemata jätma, ei ole olnud (kuigi see võib ju kunagi juhtuda). Aga vastutusega on vist nii, et kes soovib, võib vastutada. Vastutamine võiks olla samuti ainult vaba valik, mitte tingimus. M.V.: Aga kui see kirjutamise hetkel tingimus ei ole, siis
kas see peaks seda olema avaldamise hetkel? Näiteks siis, kui sa otsustad, et sa mõnda teksti ei avalda? Minu puhul on üldiselt nii, et kirjutatu ma tavaliselt ka avaldan. See tuleb ilmselt sellest, et kirjutan üsna vähe, aga need tekstid, mida kirja panen, on küpsenud kaua. Loomulikult jäävad mõned tekstid ikka kogudest välja, sinna pole midagi parata. Kui mõelda selle peale, millist luulet ei peaks võibolla avaldama, siis oleks see ilmselt poliitiliselt angažeeritud luule. Ma mõtlen selle all näiteks Radovan Karadžićit, kes õigustas oma tekstidega põhimõtteliselt massimõrvu. Luuletajad võivad küll luua müüte, aga selle eesmärgiks ei tohiks olla vägivald. Tallinna kirjandusfestivalil esines sel aastal hindi luuletaja ja tõlkija Vishnu Khare, kes rääkis sellest, kuidas ta ei saa kirjutada endasse süüvivat, ainult omaenese minaga tegelevat luulet, sest Indias toimub pidevalt nii palju koledaid asju, millega ei saa leppida, ja ta lihtsalt peab nendest kirjutama. Selline sund võib ka olla. M.V.: Aga siis võib öelda, et ka Eestis toimub koledaid asju. Absoluutselt. Samas tundub meie sotsiaalkriitiline luule mõnikord siiski natuke õõnes... M.P.: Aga kui sa enne rääkisid luule lauldavusest, et luules on oluline lausutud sõna, siis milline sinu keeletunnetus üldisemalt on? Kindlasti ei ole keel asi – siis ta oleks midagi staatilist, mõni tööriist, nagu pastakas, paber või arvuti. Keel on elav ja mõnikord on põnev see, kuidas keel hakkab ennast justkui ise looma, nii et vahendiks saab autor. Keel omandatakse väga varakult ja sellest võib kasvada su sees ka omaette ruum. Teisalt on nii palju, mida ei saa keele kaudu väljendada. Mõnikord tundub, et luuletajad aina püüavadki sõnastada asju, mida päriselt sõnastada pole võimalik, selline võitlus tuuleveskitega. M.P.: Aga kas sinu jaoks on loomingupsühholoogiliselt oluline ka see, et sa ei kontrolli pidevalt seda, mida sa tekstiga teed, vaid lased sellel ise oma kuju võtta? Ikka on oluline, sest luuletust kirjutama hakates tean ma umbes, kuhu see jõuab, aga selle päris täpne kuju selgub kirjutamise käigus. Viimases raamatus püüdsin rohkem lasta ennast kanda ja seda on ehk ka tunda, kuigi väljenduse täpsus on mulle endiselt oluline. M.V.: Mulle tundub „Õnnekangestus” selles mõttes huvitava raamatuna, et tekstid ise liiguksid raamatus justkui päris vabalt, aga samas kui vaadata komponeerimisprintsiipi, tõlkeid su enda tekstide vahel, ja lisaks ka pealkirja ja vahepealkirju, siis jääb mulje, nagu oleks tegemist justkui mingi projektiga, kus sa pidevalt suhtled teiste tekstidega. Kas selline mulje tekib pigem hilisema komponeerimise tulemusena? Mõnes mõttes võiks ju öelda, et kõik pealkirjad selles raamatus on laenatud või modifitseeritud. Intertekstuaalseid seoseid ja mänge on põnev ise luua ja ka teiste tekstidest avastada, aga viidete ja seoste otsimisega ei peaks liiale minema (teine äärmus oleks jällegi autorit alahinnata ja arvata, et viited on juhuslikud). Kõik mu raamatud on siiani kokku pandud, vähemal või rohkemal määral komponeeritud, sest kuidagi peab ju tekstid omavahel kõnelema panema. Järjest või otsast lõpuni ühes tükis pole ma oma raamatuid kirjutanud ja see pole ka kunagi otseselt eesmärk olnud. M.P.: Küsiks lõpetuseks, et kas sa oled kunagi proovinud proosat kirjutada? Millegipärast ei küsita kunagi proosakirjanikelt, millal nad luulet kirjutama hakkavad. Siiani on luule olnud minu jaoks sobivaim vorm, aga loomulikult ei tasu kunagi teisi žanre välistada, miks mitte siis ka juba muusikat või kunsti.
1 Ninniku tõlkeluule ajakiri: www.eki.ee/ninniku. Carolina Pihelgas on luuletaja, kelle sulest on siiani ilmunud kolm luuleraamatut („Sõrmemuster” (2006), „Metsas algavad hääled” (2010), „Õnnekangestus” (2011)) ning kolm tõlketeost (Pablo Nerudalt, Miranda Julylt, Tor Ulvenilt), ühtlasi toimetab autor tõlkeluule ajakirja Ninniku ning on kirjandusajakirja Värske Rõhk luuletoimetaja.
KIRJANDUS
tekib teatav niidistik, mis kannab edasi ka autori enese tekste. Tõlkimine on igal juhul piiride nihutamine, perspektiivi avardamine, see mõjutab alati. Kui eelmisel aastal tõlkisin Tor Ulvenit ja kirjutasin paralleelselt „Õnnekangestust”, siis tundsin küll, kuidas Ulveni meeleolu hakkas minu enda tekstidesse tungima.