aastat nelikümmend ja pluss vanuses puudele. Omal ajal ehitas kolhoos farmihooneid ja raius vana kuusiku palkideks, kuid õnneks sirguvad seal ka järeltuleva põlvena taas kuused. Üks kohalik mees on naise tellimisel kuusikut kujundava raiega ka algust teinud. „Polnud kannatust oodata, mil alusmetsa väiksed puud ise suurte all kõdunevad ja mullaks saavad,” kirjutab Leili kuusikurajamisest ka oma veebipäevikus. Vanade metsade ja nende hoidmise teema on naisele väga hingelähedane, samavõrd valutab ta südant nende maharaiumise pärast ning neist asjust kõneleb ta nii mitmeski blogipostituses. „Vana metsa kadumise hirm on vist seotud minu vanuse ja minu ümbrusega. Olen siin elades ju kogu aeg neid näinud ja neis käinud ja ühel hetkel on kahju, kui nad on maha raiutud. Selline tunne on, et vana jääb jalgu,” arutleb Leili ja lisab, et tema arusaamad on ilmselt tänapäevaste metsameeste omadega vastuolus. „Kogu aeg on sund, et küps mets tuleb maha võtta. Saan sellest mõistusega aru, aga tunded on midagi muud. Kui mets on terve, las ta siis kasvab.”
Mitte üksnes puit
Foto: LEILI MIHKELSON
Leili tõdeb, et mida aeg edasi, seda enam on ta saanud kogeda metsa tõelist väärtust. „See ei ole ainult puit, veel vähem metsast saadav raha. Mets on puhas õhk ja elukeskkond, mis ei teki üleöö, vaid kujuneb välja aastakümnete, koguni sajandite vältel. Temast ilma jääda võime küll üleöö. Mets
Peateemad
29
Foto: RASMUS JURKATAM
Persoon
TULEVANE VÕISEENEMETS: Leili kavatseb ühest oma kuusikust kasvatada tõelise vana kuusiku, sellise pimeda ja rohelise samblavaibaga, nagu ta lapsepõlvest mäletab. Üks kohalik mees on kuusikut kujundava raiega ka algust teinud.
on rahu toov, vaimu kosutav, hinge hariv ja meeli parandav paik, mis inimest, kes teda mõistab, kunagi alt ei vea. Omakasupüüdlik inimene võib metsa suhtes ülekohtune olla,” mõtiskleb ta. Leili on kord pooleldi naljatamisi öelnud metsameestele, kes riigimetsas raiusid ja teda üha seal ringi liikumas kohtasid, et on metsavalvur, sest tal pole sugugi ükskõik, mis on juba juhtunud või juhtub tema koduküla metsadega. Ta avaldab blogis kahjutunnet, kui mõni saja-aastane mets maha võetakse ning ei karda olla kriitiline riigimetsa majandaja aadressil. Näiteks, kui metsasiht on mülkaks sõidetud. Samas jagub tal RMK jaoks ka kiidusõnu – riigimets on põlvest põlve majandatud, istutatud ja hooldatud, mida Leili sõnul ei saa tõdeda kõigi erametsade kohta. „Erametsad on jäetud looduse meelevalda,” ei lepi Leili metsamajandajana hooletusega. „Liiga palju näen suurfirmasid, kes teevad raie ära ja nii jääbki. Süda lihtsalt tilgub verd.”
Uhke kaitsealuse metsa üle
LEITUD: Esimese kotkapesa avastamisel oma metsas hakkas Leili kotkaste vastu tõsist huvi tundma. Selle pildi tegi Leili oma kodukülas septembri keskel.
Leili üks vähestest erametsaomanikest, kes räägib rahulolevalt sellest, et tal on ka looduskaitsealust metsa. Tekitavad ju piirangud enamikus majandamisest huvitatud omanikest pigem nurinat. Tema ei saa majandada 15% oma metsamaast, kus asub kolm vääriselupaika ja kaks väike-konnakotka pesaterritooriumi. Esimese pesa avastamisel 2000. aastate alguses hakkas Leili kotkaste vastu tõsist huvi tundma. „Avastasin ümbruskonnas veel mitmeid pesi,
Metsamees www.rmk.ee/metsamees nr 3 (124) oktoober 2015