Ma olen paks! by Miguel Alvarez

” ! S K A P N E L „MA O

ASTUS MONOLAV

PIRET

/ AURI EESMAA

JÜRNA

„MA OLEN

PAKS!”

Autor: Piret Eesmaa Lavastaja: Auri Jürna Laval: Piret Eesmaa Kujundaja: Miguel Álvarez Heli/valgus: Raiko Rajandu

Tänud: Hector Otero – kes viis aastat on mind koguaeg tagant utsitanud Margo Teder – kes kolm-neli aastat väga pikkade ajavahemike tagant jälle ja jälle teksti luges ja aitas mõista, mis on draama ja mis mitte T-Teater – uues ja vanas koosseisus, julgustuse, toetuse, tugigrupiks olemise ja prožektorite eest Marit Ummelas – ausa tagasiside ja hoogsa treileri eest Tervise Arengu Instituut – kommentaaride ja julgustuse eest Feministeerium – härjal sarvist kinni haaramise ja vahva koostöö eest Siim Šeglins – fotograafiks tulemise eest, peaaegu ilma küsimata Urban Yogini pere – sooja ja koduse vastuvõtu eest oma armsas saalis Ja loomulikult SUUR AITÄH kõigile hooandjatele! Doris Kareva on öelnud, et inimeste põhivajadus on olla ära kuulatud. Aga on veel eriti hea, kui keegi sulle juba enne ärarääkimist mõista annab, et neid see huvitab. 3

ul ei ole midagi ei ühe ega teise toitumis- ega elustiili vastu. Kõik, mida olen oma teekonnal katsetanud on iseenesest positiivne. Tahan väga rõhutada, et lavastus peegeldab vaid minu emotsioone, mis on tingitud pettumusest, et isegi olles nii “tubli”, ei saavutanud ma rahulolu iseendaga. Sattusin pigem nendest muidu positiivsetest tegevustest halvas mõttes sõltuvusse, ehk ei suutnud end enam väärtustada ilma 10 km jooksmata ega natukene kommi söönuna. Kõik see, mis toimub laval on hetkel minu jaoks minevik. Ma pole küll mingisugune edulugu sellest, kuidas äkki oma keha armastama hakkasin ja talle iga päev “Aitäh!” ütlema asusin, aga olles pea 20 aastat üritanud ennekõike saavutada teatud kaalu ja alles siis mõelda kõigele muule, mõistsin lihtsalt ühel hetkel, et teen midagi valesti. Ma ei soovi ju tegelikult alla võtta ega saavutada teatud kaalu – ma tahan lihtsalt olla endaga rahul. Süvenedes pisut naisi puudutavatesse sotsioloogilistesse uuringutesse tuleb aga välja, et terve maailm on just selle vastu, et naised endaga rahul oleks. Naomi Wolf kirjutab oma raamatus The Beauty Myth, et kaasaegse dieedi- ja ilutööstuse ainus eesmärk on vältida seda, et naised oleks endaga rahul, sest nii on lihtsam neid endiselt lõa otsas hoida nüüd, kus naistel muidu nii palju vabadusi on. Sundus olla ilus peab ära tegema sellesama töö, mille varem tegid ära näiteks valimisõiguse puudumine, autojuhtimise õiguse puudumine, tööl käimise keeld, vooruslikkuse ja passiivsuse ülistamine. Ta kirjeldab, kuidas iga areng, mis pakkus naistele suuremat vabadust, tõi kohe endaga kaasa ka vastulöögi, mis piiras seda võidetud vabadust:

“Naisõiguslased, Friedani eeskujul, puksisid välja majapidamistarvete reklaamid naistele mõeldud meediast, ja kohe täitsid selle koha dieedi- ja nahahooldustooted, millest said nüüd naiste intellektuaalse ruumi kõige suuremad määrajad. Ühes sellega ilmusid rõõmsa koduperenaise pildi asemele eduka naise kuvandina ka kõhetud, nooruslikud modellid. Seksuaalrevolutsioon julgustas naisi oma seksuaalsust avastama ja kohe täitus massimeedia piltidest, mis naiste ilu müüki panid ning selle otseselt ja selgesõnaliselt vaid seksiga seostasid, lihtsalt selleks, et õõnestada äsjaleitud ja õrna seksuaalset eneseväärtust. Anti-beebipillid andsid naistele täieliku kontrolli oma keha üle, kuid hetkega langes modellide kaal 23 protsenti madalamale kui keskmise naise kaal, oluliselt kasvas ka söömishäirete arv, ning võimu võttis massiline toidu- ja kaalukultus, mis selle kontrollitunde neilt kohe ka röövis.” Autor: (Wolf, Beauty Myth) Miks peaks ühiskond sellest huvitatud olema, et naised end jätkuvalt ebakindlana tunnevad ega oleks endaga rahul? “Majandus, mis tugineb orjadel, peab propageerima kõike seda, mis “õigustab” orjapidamist. Kõik läänemaailma majandused sõltuvad täielikult naiste

ja meeste vahelisest palgalõhest,” kirjutab Naomi Wolf. Majandusteadlane John Kenneth Galbraith kinnitab, et kodutööde külge aheldatud naised kui miski looduslik ja loomulik on ajakirjade ja ilukirjanduse loodud müüt selleks, et varjata tõsiasja, et naiste roll tarbijatena oli industriaalse ühiskonna arenguks äärmiselt oluline, ehk “Käitumine, mis oli vajalik majanduslikel põhjustel, muudeti sotsiaalseks väärtuseks.” Ning nii pea, kui naised kodust välja said, asus ilu müüt kohe seda võimalikku tekkivat enesekindlust õõnestama, et majanduslik ebaõiglus töökohal võiks jätkuda, sest endised vahendid selleks olid ju kõik ära võetud (Naomi Wolf). The Beauty Myth kategoriseerub küll vintage feminismiks ja seega kõlab ilmselt praegu liiga radikaalselt ja isegi süüdistavalt (raamat on kirjutatud aastal 1991), ning jätab ehk mulje nagu mingid mehed istuksid kusagil pimedas toas ja otsustaksid ning suunaksid kõike, mis kindlasti nii ei ole. Aga patriarhaalsed mõttemustrid on meis kõigis lihtsalt nii sügavalt juurdunud, et mõnikord me ei saa arugi, et nende ajel tegutseme. Me kõik, naised ja mehed mõlemad, käitume pidevalt neid mustreid taastootes ilma, et oleksime sellest teadlikud. Seega pakub Wolfi teooria, mille tõesuses ma ei kahtle, tõeliselt huvitava vaatepunkti.

Wolf ütleb ka, et paljudel naistel on häbi tunnistada, et nad üldse selliste justkui pealiskaudsete probleemide peale, nagu kaal ja juuksed ja tisside suurus ja nina kuju ja huulte vorm, mõtlevad, ja end standardile mittevastamise pärast pidevalt süüdistavad, sest see mure pole justkui “päris” probleem, aga tegelikult on see nii reaalne, et kui Ameerika teadlased küsisid 33 000 naiselt, mida nad kõige parema meelega elus saavutaksid, siis vastasid nad, et ennekõike meeldiks neile kaotada mõned kilod kaalu. See tähendab, et kõik need naised (mina ise sealhulgas) ei jõuagi üldse kunagi oma tegeliku potentsiaali kasutamiseni, sest nad lihtsalt ei suuda hoolida millestki muust, kui ainult sellest, millised nad välja näevad – ja asi POLE ainult nende peas. Kaasaegne ilukultus on salakavalam kui ükski teine varasem naistega seotud dogma: sajand tagasi kirjutas Ibsen näidendi “Nukumaja”, kus täiuslik perenaine lõi koduukse seljataga kinni, põlvkond tagasi lahkusid naised majapidamismasinaid täis topitud köökidest ja jätsid seljataha vaid tarbimisega seotud elu, aga lõksus, milles naised praegu viibivad,

pole neil ühtegi ust, mida seljataga pauguga kinni lüüa. Ilukultus laastab neid füüsiliselt ja hävitab psüühiliselt. Ja sellest ei vabane me mitte plakatite ja propagandaga vaid vajame täiesti uut mõtteviisi (Wolf). Ja just seda asusin tegma ka mina – looma uut mõtteviisi. Iga kord, kui kahtlesin, kas midagi süüa või mitte, mõtlesin “tagurpidi”. Kui enne oli mu moto: “Iga mittesöödud kalor on parem kui söödud kalor”, siis hakkasin mõtlema just vastupidi: “Parem süüa, kui mitte süüa!” Kui enne tundsin pärast koogi söömist kohustust trenni teha, siis nüüd ütlesin endale: “Stopp! Mine siis paksuks, kui pead! Peaasi, et sa ei tee trenni eesmärgiga mitte paksuks minna või kõhnemaks jääda.” Iga kord, kui vanad mürgised mõtted jälle pähe trügisid, keerasin need teistpidi. Mitte “Su kõht on ikka liiga pehme, söö vähem kooki ja tee rohkem trenni,” vaid “Su kõht võib küll pehme olla.” Kõige söövitavam asi seal peas oli loomulikult see pilt sellest naisest, milline ma olema peaks (muide, sellel naisel polnud peale füüsiliste omaduste mitte mingeid muid nõudmisi), mis rikkus ära kõik peeglisse vaatamised, sest peeglis ju ei olnud kunagi seda naist. Iga kord, kui see kuri ettekujutus jälle pähe tekkis, siis lihtsalt muutsin seda. Muutsin seda natuke rohkem endaga sarnaseks. Ja ütlesin: “See on ka okei.” Mul ei ole vaja põhjendust oma keha armastada. Ta on küll väga tubli ja suudab imelisi asju, aga mina peaksin teda armastama isegi, kui ta seda ei suuda. Tingimusteta. Ma ei ole täielikult terve. Siiamaani tunnen vahel tohutut alaväärsuskompleksi ja “ma-olen-paks!” tunnet, aga ma ei käsi enam endal alla võtta, vaid ma küsin nendel hetkedel endalt: “Aga mida muud sa võiksid täna veel teha, et endaga rahul olla?” Mind aitas palju ka infovälja muutmine enda ümber. Sotsiaalmeedia kaudu on see õnneks väga lihtne. Paned lihtsalt “Unfollow” agressiivsele ja alavääristavale propagandale, ja “Follow” aktsepteerivale ja toetavale suhtlusele. Avastasin body positive liikumise, mille peamiseks eesmärgiks ongi julgustada meid olema rahul sellega, millised me oleme ning mitte end asjatult piitsutama.

Liikumise eestkõnelejad on enamasti inimesed, keda on kunagi vaevanud toitumishäired ja depressioon, või kellel on mõni muu kehaline erinevus, näiteks on nad invaliidid. Ja nende sõnum on lihtne – meie ümber võiks olla rohkem pilte erinevustest. Erinevatest suurustest, erinevatest vormidest, erinevatest nahavärvidest, uhketest tätoveeringutest, kummalistest sünnimärkidest, armidest, aukudest, suurtest lihastest, jne. Et ei tekiks muljet nagu ainult üks universaalne välimus või omadus on hea, ilus, tervislik, õige, normaalne. Jah, neil piltidel on üsna tihti naised, keda me nimetame paksudeks. Ja nad nimetavad ka ise ennast paksudeks. “Paks” on lihtsalt üks omadussõna, mis kirjeldab keha, samamoodi nagu sõnad “sale”, “pikk”, “lühike”, “päevitunud”, või “sportlik”. Levinud arvamus on, et “ülekaaluline” on delikaatsem sõna kui paks, aga tegelikult väljendab “ülekaalu” sõna hoopis paksuviha, sest viitab eesmärgile, kus selle asemel, et inimeste kaalud jaotuksid erinevalt, ning moodustaksid sujuva joonega graafiku, kujuneb välja hoopis olukord, kus kõikidel on sama (saleda inimese) kaal ning kaalugraafik näeb välja nagu üks väga kõrge ühe-tulbaline diagramm. Kui me eelistame ja toetame sõna “ülekaal”, siis me aktsepteerime ja toetame ka eelarvamusi kaalu suhtes (Wann, 2009). Aga peame ju ometi tunnistama, et paks olemine on ebatervislik? Kindlasti mitte määral, mida me oleme harjunud arvama. Üks paks inimene võib olla täpselt sama terve, liikuv, graatsiline ja painduv nagu üks sale inimene, ja nad mõlemad peavad selleks ühtemoodi vaeva nägema. Kas sale inimene, kes oma toitumisele ega trennile tähelepanu ei pööra ning tarvitab regulaarselt alkoholi ja näiteks suitsetab, on automaatselt “terve”, sest ta pole paks? “Kui ühiskonnas levib vaid ühesugune arvamus mõne väga igapäevase inimliku omaduse kohta, siis peaks see äratama intellektuaalselt huvi,” ütleb Marilyn Wann eessõnas raamatule The Fat Studies Reader ning lükkab sealsamas ümber ka mõned tuntud müüdid seoses paks olemisega, kui püüab lugejale selgitada, millega tegeleb valdkond nimega fat studies ehk paksu-uuringud.

“Kui sa näiteks arvad, et paksud inimesed võiksid (ja peaksid) alla võtma, siis ei tegele sa kindlasti paksu-uuringutega, vaid oled ilmselt hoopis osa 58,6 miljardi dollarilise aastakäivega dieeditööstusest või selle hiiglaslikust kliendibaasist (Markedata Enterprises, 2007). Kui sa arvad, et paksus on haigus ja paksudel inimestel ei ole võimalik nautida tervislikku ega pikka elu, ei tegele sa ilmselt paksu-uuringutega. Sinu mõtteviis ühtib “haiglaslikku rasvumist” uurivate teadlaste, bariaatriliste kirurgide (maovähendusoperatsioonid), ja “rasvumise vastu sõdivate” tervisespetsialistidega (Koop, 1997), ning ravimitööstusega, kes teenib kasumit ohtlike katsetuste pealt “ravida” inimeste kehalisi erinevusi. Kui sale on sinu meelest automaatselt ilus ja paks automaatselt kole, siis pole sa ilmselt samuti paksu-uuringutega seotud ja elad hoopis reklaami ja massimeedia, ehk teisisõnu propaganda meelevallas. Paksu-uuringute näol on tegemist radikaalse uurimisvaldkonnaga, sest see tegeleb kaaluteemaliste probleemidega juuretasandil.” Keegi ei taha öelda, et lood inimestest, kelle tervis paranes, kui nad alla võtsid, on valed, aga on ka vale mõelda, et paks olemine võrdub ebatervislikkusega ja et paksus on märk haigusest. Me justkui muretseme väga paksude inimeste tervise pärast, aga kas me oleme kindlad, et see mure on siiras? Äkki see on ikka väike mureks maskeerunud hirm paksuse ees? Wann kirjutab, et ühiskonnas, kus paksus on nii suur tabu, nagu meil, ei pääse keegi surve eest mitte olla paks – paksud peavad leppima sellega, et nad ei saa kuidagi olla “ideaalsed” ega “tervislikud” ega “normaalsed”, ja need kes veel ei ole paksud, peavad elama pidevas hirmus paksuks minemise ees. Samuti tekitab selline ühiskond viha kõhnade

inimeste vastu, kes samuti pole selles kuidagi süüdi, et nad lihtsalt juhtuvad olema seal madalamas kaalugraafiku otsas ega suuda kuidagi ülespoole tõusta, ükskõik kui palju nad ka ei sööks. Kellele ikka siis need “õnnelikud” inimesed meeldivad, kellele elu ise “paremad” kaardid kätte on mänginud? Osalt on see lugu pühendatud kõikidele naistele, keda ma tean, sest mitte keegi neist pole oma kehaga rahul. Ka kõige saledamad neist leiavad, et peaksid ikka veel natuke alla võtma. Rääkimata siis neist, kes kannavad 36-st ülespoole jäävaid riidesuuruseid. Jah, juba sealt läheb “paksu” piir. Suurus 38 võib juba täiesti legaalselt viriseda, et on kusagilt paks. Võime ju rääkida, et “tervislik eluviis” on meile hea ja maailmas levib suur ülekaaluprobleem, aga reaalsus on see, et tee lahti ükskõik milline naisteajakiri, kataloog, netipood, või guugelda kasvõi “naine”, ja sulle vaatavad sealt vastu ainult ühte tüüpi kehad, mis pole sugugi see ainuke terve kehatüüp. Sellesse spektrisse mahub tegelikult terve hulk lihaselisemaid ja vähem lihaselisemaid, ühe või kahe jalaga, kõhnemaid ja paksemaid kehasid, mida mitte kusagil näha ei ole. Teisalt on see lihtsalt lugu sellest, millise piirini ilu- ja kaalukultus ühe inimese viia võib. Tihti seostatakse toitumishäireid fotodega väga kõhnadest tüdrukutest. Ollakse kuulnud ka buliimiast, ehk söömisest ja toidu väljaoksendamisest. Ortoreksiat ehk haiglaslikku huvi tervisliku toidu vastu teatakse vähem. Toitumishäire on vaimse tervise probleem ja isegi, kui inimene ei jõua otseselt nälgimise või oksendamiseni, siis vaimselt on see hävitav ka siis, kui see füüsiliselt kusagilt välja ei paista. Nagu kõik sõltlased, funktsioneerivad ka toitumishäiretega inimesed suurepäraselt ning näivad isegi õnnelikud. Nad ei valeta mitte teile, vaid endale. Või siis loodavad vähemalt valetamise kaudu aega võita. Neil on tohutu hirm kontrolli kaotamise ees, valede toitude ees, paksuksminemise ees, aga asja kõige suurem iroonia on see, et kaasaegses maailmas ei pruugi nad isegi aru saada, et nende kinnisidee on ebaterve, sest meid ümbritseb pidevalt infoväli, mis kõneleb väga palju dieedipidamisest, trenni tegemisest, paari kilo kaotamisest, rasvaprotsendi alandamisest, ilusa

biitsepsi kujundamisest, jne. Ja tundub, et keegi justkui ei ebaõnnestu sel toitumise teel. Aina rohkem ilmub igalt poolt välja õnnelikke inimesi, oma koka- ja trenniraamatutega, et inspireerida ka meid olema sama õnnelikud kui nemad. Kui miski selles jutus veenis või kõnetas, või tekitas vähemalt uudishimu, siis soovitan otsida allikaid märksõnadega body positive ja fat studies. Eesti keeles kahjuks sellealast kirjandust olemas ei ole. Pole isegi ühtegi artiklit.

Tsiteeritud teosed: Naomi Wolf, “The Beauty Myth” Marilyn Wann, Eessõna, “The Fat Studies Reader” Instagrami kontod, mida jälgida: @bodiposipanda, @scarrednotscared, @bodipositivememes, @selfloveclubb, @sellustruth, @damnthediets, @ followtheintuition (eestlanna), jt

Turunduses lubavad dieedid ilu, aktsepteeritavust ja probleemivaba elu. Need lubavad kontrolli alt väljunud maailmas kontrolli saavutada. Dieete reklaamitakse tihti kui võtit kontrollida mitte ainult kaaluprobleeme, vaid ka eluprobleeme. Dieedid loovad illusiooni, et probleemidele on olemas konkreetsed ja lihtsad vastused. Söömist piirama asudes, ei usu keegi, et see võib lõppeda söömishäirega. Vastupidi, sageli nähakse seda tugeva tahtejõu väljendusena. Paraku on söömishäired tänapäeva ühiskonnas väga aktuaalne probleem. Senini on rohkem avalikult räägitud nendega kaasnevatest kehaliste komplikatsioonide suurenenud riskidest, aga oluliselt vähem sellest, mida teeb söömishäire psüühikaga. Söömise piiramine suurendab märkimisväärselt hõivatust toidumõtetest, kaloritest ja kehakaalust. Kehakuju- ja -kaalu pidev kontrollimine suurendab keha väärtajumist, ärevust ja enesele tähelepanu fokusseerimist. Seda kõike pidevalt saatmas mõte “Appi, ma olen paks”. Ärevuse vallandajaid on palju – isuäratav toit, kaalumine, täiskõhutunne, peegelpilt, teiste pilgud, repliigid söömise ja kehakaalu kohta. Kehakaalu kontrollimisest saab kinnisidee, ning elamiseks ei jätku enam aega ega energiat. Söömishäirega kaasnevad meeleolukõikumised, ärrituvus, ärevus ja väsimus võivad viia depressiooni ja sotsiaalse isoleerituseni. Kannatavad suhted, töö, huvialad, sest mitte miski enam ei loe. Soov kontrollida vähemalt ühte aspektigi oma elus viib lõpuks üksilduse- ja lootusetusetundeni. Söömishäired, eelkõige anoreksia, on psüühikahäiretest kõrgeima suitsiidiriskiga häireid. Ja kahjuks puudutab see väga noori inimesi. Kõik, kes sellest välja rabelevad, teavad kui aeganõudev ja hirmu tekitav paranemiseprotsess on. Isegi siis, kui su kõrval on toetavad inimesed. Mõtteviisi muutmine ei puuduta ainult söömist ja kehakaalu, vaid eneseväärtustamist laiemas kontekstis. Aga see pingutus on seda väärt, sest söömishäirele raisatud elu, on kurb elu.

Kirsti Akkermann kliiniline psühholoog-psühhoterapeut www.seekcare.ee

PAKS!

OLEN